12.09.07

Eesti kool algas


Uus koolia-aasta algas ka Eesti Koolis! Marile viimane aasta algkoolis - kuues klass ja Kirke on neljandas. Kumbki EI TAHA sinna minna, aga emme-issi on kurjad, ning sunnivad! Kirke kauples veel hommikul: emme, las ma 'skipin' see aasta (jätan vahele)!
Mina: EI!
Kirke: Ma 'skipin' selle korra...
Mina: EI!
Kirke: Emme, palun, ma oskan juba eesti keelt.
Mina: EI! Sa pead veel grammatikat õppima!
Kirke: Mis on grammatika???

Sama jutt jätkus veel hiljem telefoniteel. Minu töökaaslastel oli väga naljakas kuulata, kuidas emme oma lapsukest veenis. Üks soovitas ega muud üle jää kui osta aga ära. Õnneks ma selleni siiski pole veel läinud, kuigi kange tahtmine oleks küll, et vältida seda vägikaika vedamist.

Suureks põhjuseks on see, et Hanna ei tule sel aastal kooli. Eelmine aasta said nad koos pika kojusõidu teha, sest viisin Hanna ära. Hetkel organiseerisime Katariina ja Mihkli kojuviimise, sest Mari saab juba ees istuda. Nii on meil ruumi kolme lapse jaoks. Ning muidugi on Tom õnnelik, sest ta saab Aivariga Eesti Majast tulema, selle asemel et metrooga kolistada kodu poole.

Pilt on tehtud peale minu esimest aastat Eesti Koolis õpetajana. Mina olen paremalt teine. Minu kõrval on Reet Weiedebaum, kes tol ajal Torontos oli ja kelle nime olen nüüd siin-seal Eesti meedias näinud. Teisel pool on Vaike Rannu, kes on samasugune inglise filoloog Tartust nagu mina, kuigi lõpetas tükk aega varem, ning lahkus Eestist seitsmekümnendatel - see oli tema viimaseks aastaks Eesti Koolis. Vasakul ääres on koolide 'hing' Edgar Marten, kelle käest lühikeseks ajak keskkooli/gümnaasiumi juhataja teatepulga mõned aastad tagasi üle võtsin.
Sellega seoses veel üks huvitav lõik. Eelmisel nädala helistas mulle keegi, kelle lapsed enam-vähem Mari-Kirke vanused. (Nad organiseerisid kunagi Eesti Majas mängupäevi lastele - sain Mari nii ühe päeva ära hoitud). Ta oli huvitatud nende koolitoomisest ja teadis, et olen kusagil juhatuses. Teatasin, et kuna lapsed arvasid, ma pole kunagi kodus, siis otsustasin, neil on õigus ning loobusin lisakohustustest (muidugi aitas otsusele kaasa minu pidevalt tihenevad migreenid).

„Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" öeldi mulle telefonis! Olin esialgu üsna üllatunud. Siis seletas ta, kuidas teab nii paljusid noori vanemaid, kes unustavad oma pere ning pühenduvad üle pea kaela eesti ühiskonna tegemistesse! Pean tunnistama, mul oli eriliselt hea meel enda üle! (Ja koolitoomise kohta sain ikkagi infot jagada...)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.