Kokaraamatud

The Professional Chef by The Culinary Institute of America

Mina otsustasin, aitab kokaraamatute ostmisest. Parem laenutan raamatukogust ning kui ma siis otsustan, et ma kuidagi ilma ei saa elada (peale põhjalikku retseptide uurimist), lähen ja ostan selle koju. Tegelikult olen siiani vaid skanneerinud huvitavamaid retsepte ning loodetavasti kunagi jõuan selleni, et neid tegelikkuses läbi proovida . Kui olla kriitiline ning ausalt endale tunnistada, kas just kõiki maailma retsepte on minu raamaturiiulisse vaja, siis kuivab kiiresti huvitavate retseptide hulk.

See on üks väga huvitav kokaraamat. Tom käis sellel järel ning seletas, kuidas viis raamatukogutöötajat pidid koos suurte raskustega selle riiulilt maha upitama. Teos annab kõvasti silmad ette ühele korralikule piiblile oma üle tuhande kahesaja leheküljega ning ega seda pole tõesti kerge enne magamaminekut voodis mugavalt kõhule toetada (kui just rasvapolster hästi mõnus pole) ning sealt siis tarkust ammutada (ikka lootuses, et midagi ka külge jääb).

Uurisin ja puurisin, mille järgi siis ameerkia kokad endale professionaalse koka pabereid muretsevad ning otsustasin, see pole siiski minu jaoks. Mõne pisikese näpunäite sain. Kõige olulisemaks pean kuivpärmi koguse määramist. Kasuta 40% pärmikogusest, kui kodus on kuivpärm, kiirkuivpärmi puhul 30%. Siin enamasti pole muud saada peale kuivpärmi ning leivamasinas töötab see kõige paremini. Kunagi ammu-vanasti isegi nägin poeletil, kuid nüüd peab leidma spetspoe (mille ma tegelikult kevadel ka leidsin meie karatekoha kõrval on väike äri, milles palju ida-euroopa tooteid ning ime-ime ka pärm!)

Tahan siiski oma kokaraamatute kaitseks öelda, et vahel ei olegi mulle tähtis see, kas ma kõike, millest loen, ellu viin. Millegipärast on nende sirvimine eriliselt rahustav. Ja oma kõige raskematel hetkedel mäletan end vaatamas kokasaateid ning lehitsemas Rootsist kaasa toodud ajakirjväljalõikeid retseptidest. Kui hästi leevendas see valu, mis mu sees valitses...