Raamaturiiul

J.K. Rowling „Harry Potter and the Deathly Hallows”

Sain raamatu Marile siis, kui nad ikka veel Eestis olid, kuid lubasin endale, et ei loe seda enne läbi, kui Mari tagasi tuleb, sest talle ei meeldi vahel, kui ma enne teda raamatuga valmis saan. Nüüd selgus, et tal oli nii mitu muud raamatut järjekorras ning Harry Potter oli tal viimasena meeles (raamatukogu raamatud pean enne lugema, teatas ta). Nii lubaski tal mul ise see viimane teos kätte võtta.

Palju pannakse paika, mis eelmistes teostes üles kerkis. Hea võidab halva, millise hinnaga - peab ise lugema. Kuidagi keerulise seletusega lõpus, mis mul kindlasti meelest ära läheb. Vahel imestan, kuidas need raamatu lõpuleheküljed on justkui liiga lühike maanduspunkt, millest kiiresti üle libised, kui samas terve raamatu sündmustik jääb palju eredamalt meelde...


Jonathan Stroud „The Bartimaeus Trilogy”

Lõpuks sain läbi loetud kaks viimast raamatut sellest seeriast ja pean nõustuma Mariga, et mulle meeldis see rohkem kui Harry Potteri saaga. Mulle meeldib see iseteadev dzhinn, kes oma seisukohalt sündmusi edastab. Eriti üllatunud olin lõpu üle, mida tavaliselt muinasjuttudes ette ei tule...

The loquacious djinni introduced in Amulet of Samarkand and is back, or, more accurately, he hasnt left in three years. While Bartimaeus retains all of his wit and wisdom, his essence suffers severely from lack of rest. Nathaniel, now Information Minister, spends his time writing propaganda to bolster the common folks belief that England is winning its foreign wars and tracking down traitors within the government. Kitty Jones has gone into hiding, apprenticing herself to a magician and learning enough from her master and through research to summon Bartimaeus herself. When Nathaniel finds Kitty, the two of them and the djinni must use all their strength and cunning to defeat the most dangerous demons they have yet encountered, demons that take over the bodies of the government magicians. Ptolemys Gate is an exciting and eminently satisfying conclusion to the trilogy, footnotes and all. This time, readers learn more about Bartimaeuss past and his connection to the loinclothed boy whose likeness he wears. Kittys strength and intelligence shine through, and Nathaniels inherent compassion emerges from the mask of John Mandrake.