Laste pidu eestlastest sõpradega

Viimane vaba nädalavahetus enne kooli algust ning me pidasime viimaks sümboolse sünnipäevapeo ka laste eestlastest sõpradele. Õiged päevad jäävad paari nädala taha, kuid suvel on raske kõiki kokku saada. Tegelikult oli ühe noore neiu emal päris sünnipäev just laupäeval, aga nii saigi toredam pidu. Panime koogile kolm küünalt, igale ühe ning lapsed said veel õhtuses pimeduses lõbusalt sädemeid pilduvaid säraküünlaid põletada.

Ma ei jõua ära imestada, kui pikaks kõik suve jooksul sirgunud on. Marist aasta noorem Andres, kes siiani ikka kuidagi pisikese ja tagasihoidliku poisi mõõdu andis, oli vahepeal Marile järele jõudnud ning minu neiu meelepahaks vähemalt 5cm pikem oli. Aga see ei seganud lõpuks nende koosolemist, millest suur osa kulus kolme arvuti ees ühise sõjamängu peale.

Küpsetasin tavapäraselt ise koogi, biskviittaigna vahele jõhvikamoosi, vahukoore ja kohaliku kohupiima (mis Eesti mõõtu sugugi välja ei anna) segu. Peale mandleid ja sulatatud shokolaadi. Kariina, kes on alati mul võimalusel küpsetamise juures abiks ja kes suvel iga päev olevat ainult pannkooke tahtnud teha, piilus minu kooki külmkapis ning arvas, et see on justkui poest ostetud. Ei olnud muidugi, nagu pildi peal olev teine väike kook, mis külaliste poolt kaasa toodi (väga heast belglaste koogipoest: Rahier).

"Sellest võib ju purju jääda!" teatas Kai, kui oli esimese lusikatäie minu kooki suhu pistnud. Tunnistan, jah, et olin päris helde käega, kui konjakiga immutasin :)

Kringli küpsetasin ka, mille sain peaaegu soojast peast lauale tuua. Jaak kiitis seda taevani, ning arvas, et Männamad (kellel on väike kohvik, kus pakutakse eestipäraseid küpsetisi) peavad muret hakkama tundma konkurentsi üle :) Mina muidugi ei kipu kellegagi võistlema ning olen niismagi rahul vahetevahel midagi valmis meisterdades. Peaasi et maitseb.