Kool alanud

Seekord algas Kanadas kool alles teisipäeval, so eile! Mari jaoks oli see muidugi täiesti värske algus uues koolis hästi suure varuga varakult kohale minnes. Ta oli oma egiptlannast sõbrannaga kokku leppinud, et saavad tee peal kokku, sest nende klassijuhataja on sama. Võimlemine/terviseklass ning prantsuse keel on neil ka koos. Millegipärast oli neil mõlemil kuidagi kahe silma vahele jäänud, et nad pidid hiljem kooli tulema. Isegi üks naabripoiss rääkis pühapäevaõhtul, kuidas ta tund aega enne üheksat sammud kooli poole seab (kiirel käigul jõuab sinna vast isegi 15 minutiga :), sest ta on väga aeglane. Nii et kolm noort keskkoolilast, kel asjad pisut viltu läksid... kuigi olen kindel, neid oli rohkemgi, sest eks olda harjutud algkooli täispäevadega, mis kohe kooli alguses käiku lähevad!

Mari ega Nouran ei kurtnud. Olid juttu ajanud väljas ja koolis ringi kolanud, nii said klasside asukohad pisut tuttavamaks. Kool on tõesti väga suur ja nagu Mari täna ütles, nad lihtsalt jooksevad ühest tunnist teise, sest viie minuti jooksul pole just palju aega niisama kellegagi lobisema jääda.

Esimene päev jäi lühikeseks, määrati kapp, millele on ise vaja väike koodiga tabalukk ette panna ja kätte saadi 'planners' ehk päevikud, mis on täis tähtsat infot kooli kohta, isegi kooli korruste plaan on olemas. Siin ei tasu endale poest päevikut ostma minna, sest tuleb kasutada koolide omasid.

Kolmapäevade algus on alles kell 9:45, mis annab noortel kord nädalas sissemagamise võimaluse (õpetajatel on hommikul iganädalane koosolek). Mari muidugi oli meiega koos üleval juba kell seitse ning jäi aeda lugema, kui lahkusime. Täna oli neil omapärane tunnikorraldus. Kõik klassid käidi läbi, saadi tuttavaks oma õpetajatega ning klassikaaslastega, mis muidugi erinevad, olenevalt, milliseid aineid keegi valis. Nii nagu keegi seletas mulle, kuidas klassijuhataja all olevate lastega õieti kunagi väga hästi tuttavaks ei saa, sest neid näeb nädala jooksul nii harva koos.

Oma endistest sõpradest on Nouraniga tal kaks tundi koos ja suureks rõõmuks avastas ta et Vera on temaga inglise keele tunnis. Nad istusid seal kõrvuti. Kompuutriklassis on peamiselt ainult poisid ja Mari sai kohe sõbraks ühega vähestest tüdrukutest. Geograafiaõpetaja meeldis talle, sest võrdlses teda minuga. Minagi ei 'uskunud kodutöödesse' ning proovisin võimalikult palju lasta tunni jooksul ära teha. Kui siis ei jõudnud kõigega valmis, võisid kodus lõpetada. Prantsuse keele tunnis oli õpetaja pidevalt inglise keeles kõnelemist vältinud, mis tegi Mari väga murelikuks, sest eks see kohalik teise riigikeele õppimine ole pisut sarnane kunagise nõukaaegse inglise keele tuupimisega, kui õieti praktilist kasutamine puudub.

Ta ütles, et klassis on erinev arv inimesi - kõigub kahekümnest kolmekümneni. Väga vähestega liigutakse koos järgmisesse tundi. Sellest hoolimata oli ta juba mitme neiuga tutvust sobitanud ning ta loetles nende nimesid. Küsisin, kas ta ise alustas vestlust või nemad. "Mõlemat pidi," oli ta vastus, isgi kui tunnistas, et tunneb end pisut tagasihoidlikuna.

Erakordne kõigi nende aastate jooksul oli see, et pidime nüüd minema poodi, et mõningaid asju osta. Siiani on kõik koolist saadud, välja arvatud nipet-näpet, mis erinevad õpetajad vahel nõudnud. Õpikud on koolist, kui kaotad, siis pead päris korraliku summa välja käima. Võimlemisriided tuli koolist osta, kõigil on see ühtlane ja osa aineid nõuavad väikest materjalitasu. 'Visual arts' ehk kunsti tunnis $10 värvide ja pintslite eest.

Kirke algus on ka omamoodi eriline, sest paljude jaoks tähendab 7 klass samuti teise kooli minekut - 7 & 8 on 'middle school' ehk 'junior high' (gümnaasiumi madalam aste). Kirke ei pea aga kuhugi minema ja saab samas jätkata, ainult nüüd on esimest korda erinevad õpetajad erinevate ainete jaoks ja nad ei ole ainult ühes klassiruumis. Mäletan, kui palju hakkas Maril äkki kodutööd tulema ning sellekohane 'hoiatuskiri' tuli nüüdki koju. Mis mulle eriliselt meeldis oli leht küsimustega, milles paluti kirjeldada lapse huvisid ning võimalikke probleeme. Ja mitte ainult lapsevanema seisukohast vaid ka õpilane pidi oma arvamuse kirja panema!

Lisaks oli kehalise kasvatuse kohta pikk seletus. Asi on nii tõsiselt kätte võetud (eks ikka järjest raskekaalulisema nooruse pärast), et see tund toimub iga päev! Ja et teha kindlaks, kas kõik ikka annavad endast maksimumi, pannakse külge pedomeetrid ehk sammumõõtjad. Kui siis kogutud sammude arv on väiksem kui nõutud, saad miinuspunkte. Ma ei kujuta ette, kui hästi see kõik käima läheb, aga vähemalt püütakse igaüht rohkem liikuma saada.

Kirke oli väga õnnelik, et Marija on jälle ta klassis, kuigi teine sõbranna seevastu küll mitte. Aga eks nad saa muul ajal kokku, juba organiseeris ta 'sleepover'it laupäevaks :)

Nii palju siis uue kooliaasta algusmõtteid :)