09.09.09

Kool alanud

Seekord algas Kanadas kool alles teisipäeval, so eile! Mari jaoks oli see muidugi täiesti värske algus uues koolis hästi suure varuga varakult kohale minnes. Ta oli oma egiptlannast sõbrannaga kokku leppinud, et saavad tee peal kokku, sest nende klassijuhataja on sama. Võimlemine/terviseklass ning prantsuse keel on neil ka koos. Millegipärast oli neil mõlemil kuidagi kahe silma vahele jäänud, et nad pidid hiljem kooli tulema. Isegi üks naabripoiss rääkis pühapäevaõhtul, kuidas ta tund aega enne üheksat sammud kooli poole seab (kiirel käigul jõuab sinna vast isegi 15 minutiga :), sest ta on väga aeglane. Nii et kolm noort keskkoolilast, kel asjad pisut viltu läksid... kuigi olen kindel, neid oli rohkemgi, sest eks olda harjutud algkooli täispäevadega, mis kohe kooli alguses käiku lähevad!

Mari ega Nouran ei kurtnud. Olid juttu ajanud väljas ja koolis ringi kolanud, nii said klasside asukohad pisut tuttavamaks. Kool on tõesti väga suur ja nagu Mari täna ütles, nad lihtsalt jooksevad ühest tunnist teise, sest viie minuti jooksul pole just palju aega niisama kellegagi lobisema jääda.

Esimene päev jäi lühikeseks, määrati kapp, millele on ise vaja väike koodiga tabalukk ette panna ja kätte saadi 'planners' ehk päevikud, mis on täis tähtsat infot kooli kohta, isegi kooli korruste plaan on olemas. Siin ei tasu endale poest päevikut ostma minna, sest tuleb kasutada koolide omasid.

Kolmapäevade algus on alles kell 9:45, mis annab noortel kord nädalas sissemagamise võimaluse (õpetajatel on hommikul iganädalane koosolek). Mari muidugi oli meiega koos üleval juba kell seitse ning jäi aeda lugema, kui lahkusime. Täna oli neil omapärane tunnikorraldus. Kõik klassid käidi läbi, saadi tuttavaks oma õpetajatega ning klassikaaslastega, mis muidugi erinevad, olenevalt, milliseid aineid keegi valis. Nii nagu keegi seletas mulle, kuidas klassijuhataja all olevate lastega õieti kunagi väga hästi tuttavaks ei saa, sest neid näeb nädala jooksul nii harva koos.

Oma endistest sõpradest on Nouraniga tal kaks tundi koos ja suureks rõõmuks avastas ta et Vera on temaga inglise keele tunnis. Nad istusid seal kõrvuti. Kompuutriklassis on peamiselt ainult poisid ja Mari sai kohe sõbraks ühega vähestest tüdrukutest. Geograafiaõpetaja meeldis talle, sest võrdlses teda minuga. Minagi ei 'uskunud kodutöödesse' ning proovisin võimalikult palju lasta tunni jooksul ära teha. Kui siis ei jõudnud kõigega valmis, võisid kodus lõpetada. Prantsuse keele tunnis oli õpetaja pidevalt inglise keeles kõnelemist vältinud, mis tegi Mari väga murelikuks, sest eks see kohalik teise riigikeele õppimine ole pisut sarnane kunagise nõukaaegse inglise keele tuupimisega, kui õieti praktilist kasutamine puudub.

Ta ütles, et klassis on erinev arv inimesi - kõigub kahekümnest kolmekümneni. Väga vähestega liigutakse koos järgmisesse tundi. Sellest hoolimata oli ta juba mitme neiuga tutvust sobitanud ning ta loetles nende nimesid. Küsisin, kas ta ise alustas vestlust või nemad. "Mõlemat pidi," oli ta vastus, isgi kui tunnistas, et tunneb end pisut tagasihoidlikuna.

Erakordne kõigi nende aastate jooksul oli see, et pidime nüüd minema poodi, et mõningaid asju osta. Siiani on kõik koolist saadud, välja arvatud nipet-näpet, mis erinevad õpetajad vahel nõudnud. Õpikud on koolist, kui kaotad, siis pead päris korraliku summa välja käima. Võimlemisriided tuli koolist osta, kõigil on see ühtlane ja osa aineid nõuavad väikest materjalitasu. 'Visual arts' ehk kunsti tunnis $10 värvide ja pintslite eest.

Kirke algus on ka omamoodi eriline, sest paljude jaoks tähendab 7 klass samuti teise kooli minekut - 7 & 8 on 'middle school' ehk 'junior high' (gümnaasiumi madalam aste). Kirke ei pea aga kuhugi minema ja saab samas jätkata, ainult nüüd on esimest korda erinevad õpetajad erinevate ainete jaoks ja nad ei ole ainult ühes klassiruumis. Mäletan, kui palju hakkas Maril äkki kodutööd tulema ning sellekohane 'hoiatuskiri' tuli nüüdki koju. Mis mulle eriliselt meeldis oli leht küsimustega, milles paluti kirjeldada lapse huvisid ning võimalikke probleeme. Ja mitte ainult lapsevanema seisukohast vaid ka õpilane pidi oma arvamuse kirja panema!

Lisaks oli kehalise kasvatuse kohta pikk seletus. Asi on nii tõsiselt kätte võetud (eks ikka järjest raskekaalulisema nooruse pärast), et see tund toimub iga päev! Ja et teha kindlaks, kas kõik ikka annavad endast maksimumi, pannakse külge pedomeetrid ehk sammumõõtjad. Kui siis kogutud sammude arv on väiksem kui nõutud, saad miinuspunkte. Ma ei kujuta ette, kui hästi see kõik käima läheb, aga vähemalt püütakse igaüht rohkem liikuma saada.

Kirke oli väga õnnelik, et Marija on jälle ta klassis, kuigi teine sõbranna seevastu küll mitte. Aga eks nad saa muul ajal kokku, juba organiseeris ta 'sleepover'it laupäevaks :)

Nii palju siis uue kooliaasta algusmõtteid :)

10 kommentaari:

  1. Loodetavasti on keka tundides ikka mitmekülgne kehaline tegevus, mitte nagu Luxembourgi Euroopa koolis, kus tehakse põhimõtteliselt pool aastat sama asja ja valikus on enamasti ujumine, ujumine, võrkpall ja võrkpall ning need, kes neil kahel alal mitte just kõige andekamad ei ole, vihkavad sporti vist terve elu. Pealegi kipuvad inglise sektsioonis kõik keka õpsid ainult prantsuse-ükskeelsed olema. Ma plaanin sel teemal lastevanemate koosolekul sõna võtta.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne10/9/09 04:57

    Meil siin on endiselt vääääga populaarne kehalisest vabastatud olla. Peaasi, et ei peaks minema õue higistama.
    Mina julgeksin võrrelda kohustuslikku prantsuse keele õppimist pigem vene keele õppimisega nõukaajal. Pealesunnitud, õppematerjal (nüüd keeleõpetajana tagantjärgi targem olles) täiesti jama, raske ja mõttetu. Kasutus puudus, kuna ainus kasutusvõimalus oli telerist KTV-d vaadates. Elasin (ja elan ka praegu) sellises kohas, kus venelastega kokkupuude olematu. Inglise keel jäi kuidagi niisama möödaminnes külge. Kahtlemata oli ka õppematerjal mõeldud keele kui võõrkeele omandamiseks. -K-

    VastaKustuta
  3. Täpsustan, et Luksemburgi Euroopa koolis ei ole prantsuse keel üldse kohustuslik. Meie tütred õppisid seda kaks aastat valikainena - 4. keelena (3 keelt on kohustuslikud, neid üks ema- ja kaks võõrkeelt) ja siis sai isu otsa ka, sest õpetajad olid erilised igavad kuivikud olnud.
    Vabastust saab vanemate kirjaga vaid kolmel korral semestris.

    VastaKustuta
  4. tegelikult see kehalise kasvatuse mõte on ju päris hea (ja ka sammulugeja, sest teismelised tüdrukud kipuvad palju viilime, vähemalt eestis). aga jah, siis peaks ikka tund ka huvitav olema, muidu tüütab ju lapsed ära kui väga üksluine on.

    ilusat uut algust siis teie pere lastele ja ka vanematele muidugi! :)

    VastaKustuta
  5. Ottawas algas kool ikka 1. septembril ja New Brunswickis juba poole augusti pealt, kuna neil on septembri keskel kartuliv6tu-vaheaeg!

    VastaKustuta
  6. Uurisin, mida lapsed on teinud keka tundides. Mari ütles, et neil pole kunagi olnud igav. Nad jooksevad, nad mängivad jalgpalli, võrkpalli, korvpalli, dodgeball. Teevad kergejõustikku. Nad on isegi joogat teinud. Pesapalli pole kordagi õpetatud!!! Pidin selle peale lausa rõõmust hüppama hakkama, sest see on kõige arulagedam mäng minu meelest :)

    Kooli alguste kohta:
    Enamasti on tavaliste riigikoolide alguseks siiski esimene teisipäev peale Labour Day'd (esimene nädalavahetus septembris).
    Sel aastal nihkus algus väga kaugele septembrisse (so 8.sep peale) ning kevadel arutati usinalt, kas seekord siiski pisut varem pihta hakata. Igal koolivalitsusel on õigus oma kalender kokku panna, peaasi, et teatud arv päevi on aasta jooksul koolipäevadeks kasutatud ning nii mõnigi otsustas 1.septembri kasuks, kaasa arvatud Ottawa. Tänu hilisemale algusele on PD päevade (enamasti reeded, kui lapsed ei pea kooli minema ja õpetajad teoreetiliselt end täiendavad) arv palju väiksem!

    Huvi pärast uurisin ka NB koolivalitsuse kodulehte, kus kalender annab siiski alguseks 8.septembri. Carleton maakonnas New Brunswick'i loodeosas, kus lapsed tavaliselt aitavad kartulivõtu juures, lähevad nad tõesti varem kooli. Septembris on neil potato break, kui kaks nädalat põllu peal veedetakse. On ka arutatud selle lõpetamist, kuid paljudele tähendab see vana traditsiooni jätkumist. Teistele tüütut lapsehoidmise otsimist. Aga siis on muidugi võimalus rahakotti kergendada ning oma maimukesed mõnda laagrisse saata. Paljud vanemad õpilased otsivad aga hoopis mujalt tööd selleks ajaks...

    VastaKustuta
  7. Europaea koolisüsteemis on ka muidu kooli algus septembri esimese täieliku nädala teisipäeval ja samuti arutati, et 8. on ikka hilja, siis venib ka lõpp pikalt juulisse, mistap otsustati, et alustame siis hoopis kolmapäeval, 2. septembril :D
    Kartulivõtuvaheaeg kõlab nii nostalgiliselt, isegi ülikoolis aeti meid esimesel kahel kursusel veel põllule. Külapoisid käisid öösiti akna taga "serenaade laulmas"...
    Aga meid küll keegi seetõttu varem kooli ei ajanud, et vahepeale "šefluspäevad" sattusid. Aga see-eest käisime ju laupäeviti koolis.

    Nii ju peakski, et proovitakse võimalikult palju erinevaid spordialasid.

    Minu arvates on kõige mõttetum mäng hoopis Ameerika jalgpall :)

    VastaKustuta
  8. ameerika jalgpall on minu nimekirjas kohe teisel kohal :)

    ja mäletan isegi neid kartulivõtuaegu nii kooli ajal kui ülikoolis, kus olime ka esimese kahe õppeaasta alguses põllu peal platsis. huvitavad ajad olid ning omamoodi kogemused :) ei tea, kuidas tänapäeval hakkama saadakse?!

    VastaKustuta
  9. Anonüümne21/9/09 02:06

    kas ta läks koeraga kooli? on see kokker-spanjel?
    üks mu lastest sai esimesel koolipäeval superlaheda elamuse - keegi oli tulnud kooli koeraga ning kogu klassi tähelepanu oli muidugi sellele suunatud :)

    zeeta

    VastaKustuta
  10. Koeraga jalutasime koos Kirkega kooli juurde, kuigi esimesel päeval ta Kokot näitama ei läinud.
    Koer ei ole päris kokerspanjel, ainult ema on, isa on hoopis puudel - on cockapoo. Koerast on mul siin kirjutatud.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)