Ameeriklaste viimase uurimuse alusel on ülekaalulisusest saanud Põhja-Ameerikas suurem oht tervisele kui suitsetamine! Ja nagu tänased kohalikud ajalehed kuulutasid, pole kanadalastel põhjust sugugi end paremini tunda, sest enam-vähem ollakse samal tasemel. Euroopa eksperdid hoiatavad samas, et ülekaalulisusest võib saada naiste seas peamine vähi põhjustaja! Nii et ühte või teistpidi on enda vormis hoidmine väga tervislik!Kui ma vaatan siinset tänavapilti, siis ma polegi endam kindel, kas ei pane enam tähele kopsakamaid daame ja härrasid või on siiski Kanada pisut parem kui USA :) Seal kipub mul neid rohkem silma jääma. Samas ei jõua külalised Eestist oma imestust varjata, kui suvisel ajal ülilühikestes pükstes ja paljastavates t-särkides inimesi ringi kõndimas näevad. Olen vist tõesti juba immuunsuse selles suhtes saanud, sest alles nüüd märkan neid oma suvel võetud fotol :D
Ma ei ole samas sugugi nõus piitspeeniksuse tagaajamisega. Kui suitsetamisvastane kampaania siin lahti läks, siis tulemus sai olla ainult positiivne! Suitsetamine pole kellelegi kasulik, ei suitsetajale endale ega kõrval suitsu sissehingajale. Minu jaoks on Eestisse (tegelikult ka Euroopasse) minnes nõnda paljude suitsetajate nägemine väike shokk! Eriti muidugi veel noored suitsetajad... Eks siingi ole neid, kuid kui uurin oma laste käest, kuidas neil koolikaaslaste hulgas asjad on, siis kuni 8ndani ei tea kumbki ühtegi. Mari jaoks uues koolis (9ndast alates) on siiski neid ikka kooli ümbruses vähesel määral näha, kuigi ainult üks Mari uutest tuttavatest suitsetab. Ja mina tean ühte noort, kes aasta aega tõmmanud ja otsib arstidelt abi, et halvast harjumusest lahti saada. Suitsetamisvastane kampaania on siin tõesti imehästi toiminud. Praegu ei tohi üheski hoones enam suitsu ette panna (kaasa arvatud restoranid ja baarid) ning nii mõnigi tänavale aetud suitsumees kurdab, et nende peale vaadatakse viltu :)
Kuidas aga teha ülekaalulisusevastast kampaaniat, et inimesed modellimõõtu igatsema ei hakkaks... sest kampaania mõtet nüüd peas keerutataksegi. Loodan ainult, et tulemus saab sama hea olema kui suitsetamise suhtes ja mis peamine - inimesed õpivad natuke tervislikumalt toituma ning rohkem liikuma. Kanada valitsus on vähemalt omapoolse pisikese sammu astunud ning juba paar aastat võib tulumaksupabereid täites paluda armu nende kulude pealt, mis laste sporditegemisega seotud (teatud protsent makstakse vanematele tagasi). Kuid täiskasvanudki on pead tõstnud ning arvavad, et neid peaks samamoodi kohtlema kui lapsi ja nad võiks ka tulumaksusoodustusi saada, kui maksavad näiteks oma sportliku liikumise eest. Ja miks ka mitte, sest nad hoiavad ju hulga raha riigile kokku, kui ei kuluta haiglate uksi (siin on ju arstiabi kõigile tasuta).
Mina jään huviga ootama, mis on järgmised sammud ning proovin natuke usinamalt endki liigutama hakata. Maya ongi vist juba minu peale kurjaks saanud, sest pole temaga eelmisel aastal palju trenni jõudnud teha ;) Vähemalt on meie suvel majja tulnud uus pereliige - kutsu Koko - mind sundinud iga päev ekstra jalutuskäike tegema!
Põhja-Ameerikas näeb ikka kohutavalt pakse inimesi ja suviti on nad riides kõik ühtemoodi- lohmakas t-särk ja pigistavad shortsid. Kuidas sa võid neid mitte märgata, sest tänaval liiklemine on sageli raskendatud, et mõnest mööda saada.
VastaKustutaKas inimeste ehmumine napi riietuse suhtes on seotud sellega, et nappi riietust kannavad need, kes selles ilusad välja ei näe, või sellega, et niisugust riietust üldse kantakse?
VastaKustutaNatuke maksusoodustust kuluks spordi jaoks ära siingi ja üldse niisugust elu, kus piisaks ellujäämiseks 8 tunnist tööst - täiesti absurdne, aga kui viimase aasta jooksul üha 10-14-tunniseid arvutitööpäevi teen, siis hakkab juba tunduma, et selleks, et mitte paksuks minna, peaks vist söömise täiesti maha jätma - no täiesti jabur! Ja veel viis aastat tagasi olin ma veenudnud, et mina ei pea iial oma kaalu peale mõtlema hakkama, ükskõik, mida ja kui palju söön. Elustiil määrab ikka üllatavalt palju, aga mida sa spordid, kui kogu aeg on ainult tööaeg.
Eks kummastki või ära ehmuda, nii mugava/maitsetu riietuse üle, millist üks eestlane ilmselt kunagi tänavale minnes selga ei paneks, kui selle üle, kuidas tüse daam või härra enda kehaehituse jaoks just kõige sobivamat rõivaeset pole leidnud. Kuid siinsed inimesed on üsna külma kõhuga mõlema suhtes ja aastatega tuleb endalgi harjumus pisut vabamalt oma riietumist võtta :)
VastaKustutaJa tööhullus on minu meelest Põhja-Ameerikas hoopis suuremad ning laiemad piirid võtnud... Inimesed ei võta aastaid oma puhkuseid välja ning mõned lausa kelgivad selle üle... aga mina olen lihtsalt kurb!
Muidugi on teine asi, kui pead olude sunnil elamise nimel ainult tööd rügama... ja selle üle olen veelgi kurvem!
Kahjuks ei aita istuv töö ka kuidagi tervislikule elule kaasa. Olen hakanud aga end sundima iga väiksemagi asja pärasti laua tagant üles tõusma, näiteks midagi välja trükkides kõnnin printeri juurde, et käsitsi paberit sisse sööta, kasvõi ühe lehe haaval, lisaks kasutan neid pabereid, mille teisel poolel on midagi juba ette trükitud ja võiks hoopis ära visata... pisut ka roheliselt töötamine ;)
Ja ma lippan oma lõuna(pool)tunnil välja ja teen kiiret kõndi. Aga muidugi on need kõik imepisikesed sammukesed. Onneks ei ole mul enam suurt töömaratoni, peale seda kui põhitöö kõrvalt koolis õpetamisest loobusin. Kuid isegi sel ajal näpistasin endale vähemalt pool tundi enne teiste ärkamist, et pisut võimelda. Eks see hommikune ärkamine raske ole, kuid pikapeale harjusin nii ära, et kui liiga kauaks magama jäin, siis ei olnud päeval enam õiget nägu. Ja kuigi pinge oli suur, siis tänu pisukesele liigutamisele tundsin, kuidas energiat jätkus palju rohkemaks kui ajal, mil ma võimlemises vahet pidasin.