Sõbratarid

Veel üks pilt lõpetamiselt. Kirke koos oma parimate kooli-sõbrannadega Susani, Marija ja Hyeonjiga (kaks neiut Korea juurtega ja üks makedoonlane). Viimane on see neiu, kes ei on omal valikul tumm. Mina olen vist kõige uudishimulikum olnud, miks... sest teiste jaoks pole küsimus üldse oluline. Kirke oli see, kes ta oma hoole alla võttis, kui Hyeonji (hjuundzhi) nende kooli tuli.

Hyeonji on ka mitu korda meie juures olnud, talle ei meeldi, kui keegi vaatab tema söömist pealt ning on väga tagasihoidlik. Kui nad aga Kirkega kahekesi on, siis naerab ta alati hästi lõbusalt. Muidugi käib suhtlemine ainult kirjutamise abil, st H kirjutab ja Kirke räägib. Kui on vaja pargis kokku saada, siis Kirke helistab ning kutsub kohtama. Kui H naerab, siis on asi otsustatud. Tema ja Susan lähevad sügisel samasse kooli, kus Kirkegi, kuigi kursused ei tarvitse koos olla. Ainult Marija läheb teise kohta, sest pere kolis hiljuti. Ning nad otsustasid, et bussiga on ikkagi liiga tüütu koolis käia.

Hyeonji kohta veel nii palju, et ta on väga Eestist vaimustuses ning õpib pisut eesti keelt! St Kirke aitab ning internetist on samuti palju kasu. Teda tutvustav pilt on Facebookis muide Tallinna vanalinn :)

Ees ootab gümnaasium...

Viimaks on Kirkegi jõudnud oma järgmise verstapostini. 10 aastat (nendest 2 eelkoolis) ongi saanud läbi ning sügisel ootab ees uus etapp - high school! Tegin foto just enne kodust lahkumist, kui kõrge kontsaga kingad veel näpu vahel olid. Eks ta harjutas enne nendel käimist ;) Siis kui pidi koera jalutama viima :D

Mulle meeldib väga komme jagada tunnustusi parimatele ainetundjatele ning lisaks veel kooli omaaegsete õetajate nimelisi aukirju. Ega me Kirke puhul midagi ei oodanud, nii et olin rõõmsalt üllatunud, kui talle omistati üks aukirjadest, mis jagatakse kõige sõbralikumale ning abivalmile õpilasele! Midagi nimetati veel heast huumoritundest, omakasupüüdmatusest ning korralikust kodanikust. Mul tuli lausa pisar silma :) Eriti kui veel mitu õpetajat ja õppealajuhataja hiljem mulle nimetasid, et nad hakkavad Kirkest puudust tundma!

Ega siin ei ole eriti kombeks lõpetajatele lilli kinkida. Mina ikka viisin, ka Kirke kolmele sõbrannale. Andsin ühe roosiõie kooli kontorisse ametnikule, kes ikka veel mäletab, kui Mari samas koolis 12 aastat tagasi alustas. Minugi jaoks on selle kooliga siis punkt pandud. Viisin koolile veel remondi käigus laste poolt välja sorteeritud raamatuid. Muidu oleksid läinud Goodwilli (ehk vanakraamipoodi).

Sneak peek

Väike eelvaade kallile kaasale, kel pole aimugi, millega me elutoas hakkama oleme saanud :)

Punkt

Stop! Kõik need mehed, kes ei kannata naistejuttu, võivad nüüd rahumeeli õlleteemalisi blogisid lugema minna :) Juttu tuleb kuupuhastusest. Ja see ei tähenda mitte maja koristamist :)

"Mul on punkt!" teatab tütar mulle tõsise näoga.
"?!?" jään ma talle küsivalt otsa vaatama ning siis kui äkki taipan, jätkab ta juba ise: "Period, ju!"
Ja nii on siis meil kolm naist majas, kes igakuise "punktiga" elavad, st meie sõnavaras on täiesti uue tähendusega "punkt" :D

Lugesin hiljuti lehest prügi ja saastatuse ning "rohelisena" elamise kohta, kus oli mainitud muuhulgas menstruaalanumat (menstrual cup), mis hoiab ära meeletud sidemete- ning tampoonikuhilad prügimägedelt. Tegelikult viskame me küll Torontos need orgaaniliste jäätmete hulka, millest siis hiljem muld saab, kuid arvestades, kuidas nende tootmine toimub, siis ülalmainitud anumakese olemasolu aitaks sellegi vastu. Oleksin peaaegu juba ära unustanud lähemat uurimistööd teha, kui sama teema poleks paari töökaaslasega jutuks tulnud, kellest ühe jaoks see juba varem teada oli, kuigi ega temagi ei kujutanud ette, mis ja kuidas kõik täpselt käib. Tegime siis nalja, kui suurt katelt me peaks kasutama hakkama :)

Kodus istusin arvuti taha ning surfasin tükk aega lugedes erinevaid arvamusi. Isegi eesti keeles leidsin ühe artikli. Kokkuvõttes pean ütlema, et absoluutne enamus nendest, kes on hakanud kasutama punktianumat, on väga rahul (siin näiteks üks blogipostitus, mille sabas hulk kommentaare, mida tasub ka lugeda)! Huvitav oli samas ühe eestikeelse foorumi osalejate arvamused, mis väga skeptilised ja peaaegu negatiivsed. Paljudele teeb muret anuma hind, mis tundub küll kõrge, kuid arvestades, et seda ei pea tükk aega vahetama, siis tuleb lõpuks hind odavam kui muude vahendite ostmine (siin üks Eesti link, soome keeles nimetatakse seda kuukuppi, mis kõlab kuidagi väga kenasti :)

Minul on menstruaalanum nüüd kodus olnud umbes kolm kuud ja oskan hetkel ainult kahetseda, et varem sellest teadlik polnud! Tunnistan, et alguses ei läinud asjad küll kergelt. Kuid kindlasti ei tohi alla anda. Tasub rahulikult võtta ning katsetada-proovida, kuni mugavalt tunned. Internetis on hulgaliselt ka videosid, kuidas täpselt anumakest kasutada, kuidas voltida. Muidugi rääkisin asjast ka oma tüdrukutele, kes kohe sugugi vedu ei võtnud. Seletasin siis, et muidugi peab oma kehaga "sina peal olema" ning midagi ei tasu sunniviisiliselt teha. Teadsin, et vanus poleks takistuseks, sest lugesin mitme noore neiu positiivseid kommentaare. Mari luges ka :) Ja otsustas proovida! Algus oli vaevaline (eriti välja võtmine), kui ta aga asjale pihta sai, siis nägin temas samasugust rõõmu nagu mina tundsin. Oleksin nagu vabanenud "punktiorjusest" :) Kõige rohkem rõõmustas Mari selle üle, et saab muretult ujuma minna. Ja muidugi on suureks positiivseks seigaks näiteks reisides ainult pisike kotike anumakesega kohvrisse torgata. Olen küll igaks juhuks väikest sidet kasutanud, kuid enamasti pole sedagi vaja.

Mari imestas, miks küll sellest nii vähe teatakse. Püüdsin siis seletada, kui suured on sidemete ja tampoonide tootjad. Mis siis saaks, kui nende tööpõld tühjaks jääks. Soovitan aga menstruaalanumat ikkagi kõigile! Mari noogutab kaasa :) Kindlasti on neid, kellele see sugugi ei sobi, kuid nagu aru olen saanud, on anumaid erinevaid, ja kui tõesti huvi ning soov olemas, siis kusagil leidub igale just see õige. Kõige tähtsam on rahulikult asja võtta ning aega anda!!! Siis tuleb ka see vabanemise tunne :)

Koko ja Liisu

Kõige mugavama koha pärast unustab Liisugi ära, et Koko tema suur sõber pole :)

Põrand...

Nädal tagasi töötasid lapsed usinalt keldrikorrusel oleva magamistoa põranda kallal ja nüüd näeb see just nii välja. Mari kaalub, kas ta võtab veel midagi ette :)

Appi!!! Hiired!

Paistab, et meil on kusagil hiirepesa, mis on päris ebatavaline, sest enamasti kipuvad nad sügisel endale paremat kodu otsima. Nüüdseks on Kiisu-Liisu meile kolm hiirt kätte toonud, ja ükski pole lõksu kõndinud. Ühe saime elusast peast kinni ning hella südamega nagu me oleme, ei suutnud midagi muud ette võtta, kui suurde plastkarpi panna ning poeteel ta suure puu alla maha poetada. Meie majast ikka hästi kaugele :) Loodetavasti on nüüd kõik kätte saadud. Suur pai kiisule, temast on ikka abi olnud.

Ametlik must vöö Jaapanist

Vahelduseks karate juttu :) Ega karates mingit suvevaheaega ei tule, dojo on alati lahti! Mari tegi oma musta vöö eksami juba kevadel ära, sai ajutise vöö tol korral ka kätte, kuid "päris" 1.dan must vöö pidi Jaapanist saabuma. Lisaks ametlik tunnistus jaapani ja inglise keeles, millele on alla kirjutanud Sadaki Sakagami, kes on shito-ryu itosu-kai karatestiili maailmakorteri "kõige kõrgem nina". Vööl on jaapani keeles tikitud Mari nimi ja aste.

Mari on väga õnnelik ja rahul! Sügisel saab seitse aastat karatega alustamisest! Mul on hea meel, et tüdrukud nii järjekindlad on olnud. Kirke juba mõtleb oma vööeksami peale :)

Eksamitest veel, Maril oli eile viimane eksam koolis. Reedel veel kord kooli, et tunnistus kätte saada ning eksamitulemusi kaeda. Siis võib suvi päriselt alata. Krikel on veel sel nädalal kool. Kuigi ega nad enam suurt midagi ei tee.

Lisatööjõud

Terve nädalavahetus oli meil veel üks abiline kodus juures. Hanna oli hea meelega nõus oma töökäsi laenama :) Siin askeldavad tüdrukud keldrikorruse magamistoa põranda kallal. Otsustasime selle ära värvida ning lubasin neil ise välja mõelda, kuidas täpselt nad seda teha tahavad.

Laste tuba

Nädalavahetusel sai päris palju ära teha. Siin on viimaks enam-vähem korras tüdrukute tuba. Nad said tuppa väikese laua, millega kaasa tuli riiul. Ning siiani jagasid nad ühte sahtlitega kappi. Nüüd siis on kummalgi oma ja ma loodan, et riided ei kuhju enam tooli peale :) Loodetavasti ei hakata lauda selleks kasutama. Märkasin just, et Mari pontsho on sinna visatud :) Kõik uus kraam on IKEAst - meie lemmikmööblipoest.
Akna taga muide kasvavad kiwitaimed ja viinamarjad, aknalaual on aga ananass. Siiani pole me küll vilju saanud :) Lihtsalt torkasin ananassi roheliste lehtedega otsa mulda, kus see kergesti kasvama läks.
 

Kirke vaatab veel oma asju üle, millest võiks loobuda. Oleme kõvasti kraami vähemaks sorteerinud. Mina ka :)

Plastiku elutsükkel...

Kui paljud teavad, et keset Vaikset ookeani on suur Plastiksaar... ikka selline inimeste tekitatud prahihunnik, millest umbes 80 protsenti jõuab maismaalt vette. YouTube'is on plastiku "elust" väga hea video üleval, mis imiteerib populaarteaduslikke loodusfilme. Tasub ikka mõelda, mida ja kuidas me kasutame. Isegi kui elame merepiirist väga kaugel. Rääkimata sellest, kui oled näiteks suvel rannas ning loobid pudelite plastikkorke hooletult liivale, sest see on ju nii väike. Aga sealt edasi läheb tee vette ning merelindude ja -loomade kõhtu... Plastik on meiega olnud üle 140 aasta ning siiani toodetu pidi ikka meiega olema!

Abilised

Lapsed olid mul usinalt abiks uusi kappe ja lauda kokku panemas :) Kollane taust on tüdrukute toast, mis nüüd roheliseks värvitud.

Kassi töö

On meiegi kassist pisut abi. Avastasin ta väikese hiirega suures toas. Pole kindel, kust ta selle just kätte sai. Äkki meie keldrikorruse sahvrist, kuhu hiirepoisid armastavad end vahel peita. Olen viimasel ajal sahvri ust pisut paokil hoidnud, ning hiljem märkasingi, kuidas Liisu väga uudishimulikult sealt vahelt sisse piilus! Tunnistan, et mul polnud mingit isu hiirt ära koristada, kuigi ülikooli ajal ühikas ei teinud teist nägugi, kui hiirelõksust oli vaja paharet kätte saada :) Mari võttis nüüd sama rolli enda kanda. Ma ei vaielnud üldse vastu ;)

Värvimas

Laste tuba on nüüd viimaks valmis ja tüdrukutele "üle antud". Otsustasime siiski ühtlase helerohelise värvi pisut tumedamaga elavamaks muuta. Kasutan merekäsna ning värvi lahjendasin veega. Marist pole palju abi olnud, sest eksamid käivad (sel nädalal neli ja järgmisel üks). Ainult mõne pildi usinast emmest jõudis ta klõpsida :) Arvestades, et ma nädala see ka eriti vormis pole, siis pole asi nii hull.

Varjud

Kui seinad puhtad ja kardinad eest ära, siis on kena maalide asemel varjude mängu imetleda :)

Raamatud

Tegime suure raamatute sorteerimise laste toas. Paneb imestama, kui palju neid aastatega tekkinud on :) Endale olen vaevalt midagi ostnud, välja arvatud kokaraamatud, kuid lapsed on selle eest mitmekordselt varustatud :) Nüüd ootab kolm kasti raamatuid uut kodu. Juba nädalavahetusel peaksidki nad kolima perre, kus on kaks eesti tüdrukut kasvamas (ja sama maja teisel korrusel veel kaks). Raamatute seas on ka hulgaliselt eestikeelseid. Sorteerisin need ise oma pilguga üle. Ega kõigest nii kergelt ei loobuks, kui tüdrukud seda isegi teeksid ;) Kuidas ma seda teeksingi, kui olen suure vaevaga neid Eestist siia vedanud.

FogScreen ehk uduekraan

Märtsis kirjutasin muuseumikäigust, kus on kuni sügiseni väljapanek veest. Meie naispere eriliseks lemmikuks oli sealt FogScreen ehk minu tõlgituna "uduekraan" (ma ei leidnud ühtegi eestikeelset vastet, kuigi mitu aastat tagasi ikka sellest mõnes lehes kirjutati). Lapsed käisid sellest mitu-mitu korda läbi
 (fotosid ei lubatud teha, sellepärast kasutan laenatud pilti lehelt, kus on kirjutatud vee-näitusest pikemalt).

Tegelikult ei osanud ma tol hetkel suurt mõelda, mis ja kuidas. Oleme vist oma aja lapsed, kes iga leiutist üsna tavalisena võtavad :) Nüüd aga sattusin lugema "Discover" ajakirja märtsinumbrit, milles üks autor mõtiskleb filmi- ja arvutielamuste tulevikust ning nimetab just seda udukraani. Tema mõte liigub radadel, mil me ei ole enam kinni füüsilises ekraanis vaid pildid hõljuvad meie ees (õhk ei peegelda midagi, aga veeaur küll). Kuid muidugi on veel pikk maa minna, et see meile igapäevaseks saaks saaks, eriti arvutiekraanide asendamine.

FogScreen ise on aga Tampere ülikooli teadlase, Ismo Rakkolainen, leiutis! Hetkel kasutatakse seda ekraani muusumites, kontsertidel, klubides. Nende kodulehel on hulgaliselt infot erinevate mudelite ja kasutuse kohta. Nii et kui järgmine kord midagi suuremat toimub, võib nende käest sellise uhke masina osta või üürida :)

Remont jätkub...

Meie kodu uuendamisega on käinud kaasas lemmikpoe IKEA külastamine. See on nagu tükike Rootsit/Euroopat siin Ameerika mandril. Ja tegelikult meile meeldib nende mööbel. Lihtne ja ilus. Huvi pärast vaatasin ka teisi mööblipoode üle, ning tee mis tahad, kuidagi ei istu meile seal pakutavad. Lapsed said oma tuppa midagi uut ;) Homme on ees laste toa värvimine. All keldrikorruse magamistuba on juba ühe värvikihi põrandale saanud. Millegipärast ei ole eriti isu nädala sees palju teha. Liiga väsinud ja tüdinud. Aga selle eest oleme nädalavahetusel eriliselt usinad :)

Kaks pilti...

Vanu fotosid vaadates, jäi silm peale ühele, mis võetud hea mitu aastat tagasi Algonquin pargis (1993) ning kohe selle kõrval Arno Arraku maalile, mille ta meie foto järgi tegi (siis kui ta veel Torontos elas, nad saabusid vaid päev hiljem kui meie). Ta lubas lahkelt just sellise maalida, mis meile meeldib. Maal on meile väga südamesse läinud rahvuspargist, millel Arno sõnade järgi ebatavaliselt palju "vett", mis pole just alati kohalike maitsele vastav (arvestades, kui paljud elavad keset metsi ja linnu, pole ka imestada :) Ta on teinud ikka pisut ulmelisi maastikke, mis kodulehel osaliselt üleval.

Samal ajal sai veel teinegi maal valmis, mis Tomi ema Eestisse kaasa võttis (ta oli aasta aega pisikest Mari hoidmas). Samuti mälestuseks Algonquinis käimisest, kus hundid vanaema ehmatasid, sel ajal kui Mari ise rõõmsalt käpuli laagriplatsi uuris :) Arno kirjutas kenasti maalile alla ja ühiselt leidsime sellele ka nime - Mari saar.

Kõige tipuks saime veel erilise kogemuse osaliseks, kui Arno viis meid ühe raamija juurde koju. Sellist markantset meesterahvast annab vist tikutulega otsida :) Aga paistis, et raamid on tema elu ja armastus. Maalile pilku peale heites, oskas ta meile väga veenvalt tõestada, miks just tema soovitatu pidime valima! 

Ema roll

Krista Kõiv nimetas hiljuti mitmest "minu..." raamatust kirjutades, et minu lastel veab oma emaga. Muidugi oli seda eriliselt armas lugeda! Kuigi teisalt pani kohe mõtlema, kas neil ikka veab ;)  Küsisin tüdrukute käest, mis nad arvavad minust kui emast.

"Sa oled hea ema!" tuli kui ühest suust.
"Sa lubad meil teha asju, aga oled strict ka!" teatas Mari, rõhtutades, et ega ma just alati kõike ei luba või panen piirid peale.

Tom arvab vahel, et ma hellitan neid liialt. Tegelikult on probleem rohkem selles, kuidas lapsi midagi tegema panna. Isal pole nii palju kannatust kui minul, kes ei käi kogu aeg vitsaga taga kontrollimas, kas asjad ikka tehtud said. Vahel ta lausa imestab, kuidas mul õnnestub nii rahulikult lapsed tegutsema panna. Aga eks nad tea, et isaga on rohkem kära kui tegusid :) Minu sõna paistab kõvema kaaluga olevat ;) Nüüd, mil oleme omaette kodus ning suur värvimistöö ette võetud, olen tegelikult minagi rõõmsalt üllatunud, kui varmad nad on appi tulema! Mõni asi on lausa omapäi valmis tehtud.

Jälle paistab päike silma... :)

Ise tehtud kingitus

Järgmisel nädalal algavad Maril eksamid - kokku viis, ja kõik järjest... Programmeerimises ja veel kahes aines pole eksamit, ülejäänutes siis peab ikka eksamilaua taha istuma (kirjalikud). Lugesin just, kuidas eksamile hiljaks jäädes, võib küll osaleda, kuid mingit lisaaega ei anta. Kui ilmud kohale peale eksamit, siis saad hindeks 0, ning oled läbi kukkunud. Ei mingit järeltegemist. Eriliselt range!

Tema ühe arvutiõpetaja jaoks on käesolev aasta viimaseks selles koolis, millest minu tüdrukul väga-väga kahju (õpetaja alustab kodule lähemas koolis tuleval sügisel, et ära hoida pikka töölesõitu). Mari otsustas õpetajale kingiks punuda järjehoidja, mille peal õpetaja nimi. Kahekesi Kirkega on nad viimasel ajal mulineeniitidest käepaelu pununud ning internet on appi tulnud, kuidas erinevaid mustreid luua. Minu jaoks käib see hetkel üle mõistuse :)

Laisklemas ja tööhoos...

Sel ajal, kui meie usinalt tööd vihume teha, logeleb perekass mõnusalt diivaniserval. Marist oli palju abi servade ja nurkade värvimisel. Millegipärast arvas ta, et värvirull on liiga raske :) Kasutan sellist imemoodustist, kus valan värvi rulli sisse. Ei mingit tilkumist ja hästi mõnus.

Kodus

Kui keegi arvab, et me siin luuslanki lööme, sel ajal mil pereisa Eestis mõnusalt aega viidab, siis eksite küll kõvasti. Meie elutuba näeb hetkel just selline välja, kõik mööbel on toa keskele kokku lükatud ning seinad ootavad värvimist. Mari ja Kirke on mul fantastilised abimehed. Pakuvad ise end kogu aeg appi ning otsivad tegevust. Samas ei olnud mul küll mingit plaani, et Tomi minekul selline asi ette võtta. Lihtsalt istusin korraks maha, peale lennuki peale viimist ning tuligi mul selline äkiline otsus võtta värvimistöö ette. Tegelikult oleks juba ammu seda pidanud tegema, aga iga kord kui mõtlesin mööbli liigutamise ning asjade tõstmise peale, siis läks isu kiiresti ära. Tomile teatasime, et ostsime oranzhi värvi, mis muidugi kutsus suure protestikisa esile. Õnneks oskas naabrinaine ta maha rahustada, kui Tom ise ei tee, siis pole tal sõnaõigust :D Rahustuseks siiski... oranzh ei ole just selline ere-ere vaid väga tagasihoidkliku värviga - orange blossom - väga ilus!

Pulmad meie tänaval

Reedel kutsut jalutama viies, avanes meie tänavale väga ootamatu pilt! Elame väikesel vaiksel tänaval, kus puuduvad isegi kõnniteed ning liiklust tavaliselt imevähe.  Milliegipärast oli aga kahele poole ebatavaliselt palju autosid parkinud, ning isegi kolm bussi arvasid heaks just siia end sisse seada. Ainuke asjalik seletus tundus, kas pulmad või siis äkki hoopis restorani avamine, mille kallal usinalt tööd on tehtud (kuigi kahtlesin, kas nad tõesti juba lõpetanud on ja ma polnud ka kindel, kes just bussitäie rahvast söögikoha avamise jaoks telliks). Kui oma tänavalt ära keerasime, siis nägime ühe maja tagaaias suurt seltskonda (ja mängisime paprazzisid ning klõpsasime eemalt foto :) Kontvõõraks me ei hakanud, kuigi oleme selle itaalia pere juures tänavapeol aias maha istunud küll. Igal juhul natuke põnevust meie tänaval :)

Rahvakoosolek eestlusest Torontos

Teisipäeva õhtuks kutsus Sihtkapital (ehk kohalike eestlaste organisatsioon, mis toetab meie tegevust Kanadas) kokku suure rahvakoosoleku. Kuhu liigub eestlus Kanadas ja mida me saame teha ära, et see ikka edasi kestaks. Kõik on kenasti linti võetud ning huvilistele üles riputatud (vahepeal on pikad pausid, kui laudkonnad arutavad, neist võib muidugi rahulikult üle hüpata). Foto on "Eesti Elu" lehelt, klõpsa sellel, et näha nende artiklit. Kokkuvõttes võib öelda, et tugev soov on ikka olemas eestlust alles hoida ning edasi viia. Tore oli Allan Liiki välja toodud fakt Hedvig Hansoni kohta, kes käis Kanadas esinemas, ning arvas, et eestlus siin on palju tugevam kui Eestis :)

Raamaturiiul

Juhuslikult sattus mulle kätte Ayaan Hirsi Ali raamat "Infidel", peaaegu et oleks kõrvale pannud, kuid otsustasin siiski vähemalt koju kaasa tuua. Mul polnud palju usku, et selle ka läbi loeksin. Ei taha ma end segada erinevate uskude jagelemistesse... olen just selline leplik, kelle kohta Tom juhtus lugema, et minusugused leplikud on need kõige hullemad, kes kunagi selles suhtes sõna ei võta. Kui aga ühel vabal hetkel raamatut sirvisin, siis ei saanud enam käest panna ning pidin ka ta teise teose "Nomad" raamatukogust tellima.

Nii palju mõtteid hakkas peas keerlema, kui Ayaan Hirsi Ali (AHA) raamatuid lugesin. Kõige tugevamalt muidugi sain kinnitust varemgi peas mõlkunud arvamisele, et enamus uskudest (ristiusk, islam) ja ideoloogiatest (kommunism) on teoorias väga kenad, kuid praktikas kipub asi käest minema. Ning selge on see, et nii ristiusk kui islam on ühed päris julmad usud, kui piiblit ja koraani sõnasõnalt võtta. Kusjuures mõlemas on naine allasurutud positsioonis. Vahe on ainult selles, et tänu Euroopa "ärkamisajale" ning Ayaani-sugustele omaaegsetele aktivistidele (keda kiriku poolt taga kiusati ning tuleriidale saadeti), ei võeta piilbit tänapäeval niisama tõsiselt kui koraani. Ristiusu jüngrid on pidanud ajaga kaasa minema ning uue lähenemise leidma, et mitte oma hingekarja kaotada. Mis ei tähenda, et olemas ei ole radikaalsete kristlaste gruppe. Siiani pole nad just väga uudistes domineerinud.

Ning kui omal ajal oli piibel püha kiri, mida ainult ladina keeles loeti, siis nüüd on jumalakarjastel igas keeles piibel olemas ning seda ei võeta just sõnasõnalt. Piibel on justkui aluspõhi, kust teemasid otsida ning lahti mõtestada just nii nagu iga isik parasjagu seda näeb. Ma olen alati imestanud, kui palju erinevaid vaateid ja arvamusi on ühe lõigu põhjal võimalik välja imeda :) Ayaan Hirsi meenutab samas usuõpetuse tunde, kuidas nad pimesi araabiakeelset koraani ümber kirjutasid ning kui tal tekkiski küsimusi, siis sai ta ainult riielda ning nuhelda, sest kuidas ta julgeb koraanis olevat üldse kahtluse alla seada... AHA ei ole otseselt islami vastu, kuid ta tahaks näha sealgi reforme.

AHA on sündinud Somaalias. Elanud Saudi-Araabias, Etioopias, Keenias. Omal nahal tundnud, mida tähendab islam erinevates riikides (viimased kaks pole küll islamiusulised, kuid palju somaallasi elab seal). Saudi Araabia tundus talle Somaaliaga võrreldes palju rangem ning naistele veelgi vähem õigusi andev. Samas nägi ta ka seda, kuidas jehoova tunnistajate moodi hakkas rahva hulgas ringi käima radikaalsete vaadetega islamiusulised (mitte et jehoova tunnistajad radikaalsed oleks), kes sundisid muidu suhteliselt liberaalseid somaallasi palju rohkem usukäske jälgima.

AHA oli noor naine, kui ta sunniti abielluma Kanadast kohale tulnud somaallasega (mees läks "õiget" naist otsima, kes pole lääne mentaliteedist ära rikutud; tuletab meelde neid lugusid 90ndatest, kui noored Eestist tulnud mehed kohalikud või eesti juurtega naised maha kandsid, sest need polnud ikka küllalt kuulekad ja kodukanad, st koristamas ja lapsi kasvatamas ja köögis toimetamas). Kuid ta ei jõudnud kunagi Torontosse, sest otsustas Saksamaal Kanada viisat oodates hoopis Hollandis varjupaika paluda.

Kuni abiellumiseni oli AHA proovinud võimalikult vähe ema vihastada, selleks et ema teda koolist ära ei võtaks paljude teiste temavanuste moodi, kes mehele sunniti. Kuid sellist elu nagu tema elas, ei kujuta ma õieti ette... Lugesin tema lugusid sellest, kuidas ema teda väikese lapsena kinni sidus ning peksis iga vääratuse eest. Muidugi ei puudunud Allahi nimel ähvardused, milline kuri saatus tüdrukut ees ootab. (Kõige koledam seik oli minu meelest see, kui jumalasõna õpetaja tema koju teise mehega hiilis ning läbi peksis, nii et tüdruk viidi haiglasse. Aga ta ei julenud sellest rääkida...) Ta oli justkui ori oma kodus. AHA isa oli somaallaste hulgas väga austatud, sest võitles Somaalia iseseisvuse eest. Mis tähendas, et ta polnud väga palju kodus. Ta oli liberaalsemate vaadetega ning ei lubanud muuhulgas oma tütarde ümberlõikust (mida ei tehta igas islamiriigis, ja mille juured on palju sügavamal - mõnel pool lõigatakse ka ilma islamiusuta neidusid ümber). Muidugi kui olla kodust kaugel, siis ei ole kontrolli, mis toimub. Vanaema nõudmisel ning kasutades ära juhust, et ema polnud ka kodus, võeti see protseduur väikeste tüdrukutega ette. Kuidas kõik see ühele lapsele mõjub... pole armastust ja hoolimist kodus, peks ning kurjustamine saadavad elu iga päev. Ma ei kirjelda seda kõike sellepärast, et väita nagu igas peres elu nõnda käib. Kuid Ayaani sõnade järgi pole peks, naiste ja tütarde mahasurumine ning poegade jumaldamine sugugi ebatavaline.

Mõtlesin, kuidas küll emad võivad nõnda käituda... Aga kui abielluda mehega, kellega pole mingit sidet, kui sind kogu aeg alla surutakse, pekstakse, kui sul pole vabadust ilma saatjata väljas käia, tööst rääkimata, kui oled oma ema pidevalt allasurutuna näinud, kust siis tuleb armastus ning arusaam. Üks AHA sõbrannadest tunnistab, et sündinud poeg pole justkui tema oma... Kuidas seletada imaami jutlust naisest, kes on justkui kodumasin, mille eest oled head raha maksnud ja kui see ei tööta nii kui vaja, siis peab ju teda parandama. Ja parandama peksmise läbi. Ma tean, et küsimuse all on olnud, mida täpselt koraanis öeldi, kas peksta imepisikese sümboolse vitsa või piitsaga... umbes-täpselt nii. Ausalt öeldes miks üldse selle üle vaielda! Kas ei võiks palun üles tuua küsimust, miks naise karistamine on üleüldse nii tähtis, et see koraanis kirjas on. Ja enne kui keegi jõuab midagi öelda, siis naisel olevat ka õigus mehe peale kaevata. Tore on, kuid koraan väitvat, et naise tunnistus on väärt vaid pool mehe omast! Nalja teete või!? Ma ei ole koraani ise lugenud, ilmselt peaks seda araabia keeles tegema, kuid selleks ei hakka ma uue keelega maadlema. Pealegi on mulle piisanud sellest, et piibli läbi lugesin.

Ayaan Hirsi Ali elas kiiresti Hollandi ellu sisse. Õppis keele ära, hakkas poliitikateadust studeerima ning jõudis isegi Hollandi parlamenti. Oskasin paljus end temaga samastada. Mitte nii palju Kanadasse elama tulles, vaid eluga Rootsis, kui taotlesime elamisluba. Meiegi õppisime keele kiiresti ära ning proovisime aru saada, kuidas elu seal käib (mis muidugi polnud just väga raske võrreldes Aafrikast tulnutega :). Elasime põgenikelaagris ning nägime-kuulsime oma silmaga, kuidas põgenike hulgas oli küllalt neid, kes rootslasi seljataga naersid ning riigi lahket süsteemi julmalt ära kasutasid. AHA sõnadel on tõsi taga, et olukord riigis ning suhted kohalikega lähevad ainult hullemaks, kui samamoodi jätkata.

AHA toobki välja lääneriikide liiga kerge leppimise sissetulnutega ning nende traditsioonidega (koolid, usukojad jne). Muidugi on see kena, kuid tegelikult teeb see haiget ja tekitab ilmaaegu probleeme, jättes sissetulnud kõrvale kohalikust töö- ja igapäevaelust. Üks asi on muidugi võtta asja riigi tasemel, kuid kui kujutada ette, et elad oma majas, sul on oma kombed, harjumused. Ning siis ilmub sinu juurde külaline, keda oled olnud nõus aitama, peavarju andma. Varsti aga saab selgeks, et see külaline tahab sinu kodu muuta hoopis enda omaks, just selliseks nagu tema arvab õige olevat...

Ma ei jõua kogu raamatut ümber jutustada, õieti said siia kirja mõned päris minu mõtted, mis tekkisid lugedes. AHA on naine, kes elab pideva surmaähvarduse all. Sest peale 9/11 teatas ta avalikult, et loobub islamiusust ning tegi koos hollandi filmimehega 10-minutilise video moslemi naisest (Submission, mida võib interneti kaudu ka vaadata, ei hakka linki panema, sest ei tea, millal need maha jälle võetakse), mille peale üks moslemitest pussitas surnuks Theo van Gogh'i jättes laiba külge kirja lubadusega ka Ayaan tappa. AHA ei jõua ära imestada, miks tema on sellises olukorras, kui samal ajal näiteks ristiusu mitteolemasolust kirjutavad tegelased võivad rahulikult oma elu elada... Jah, MIKS? Ma poleks osanud kunagi nii mõelda, kui mitte see raamat mu kätte poleks sattunud. Ja veel üks mõte, mille ta välja hüüab... miks ei võtnud sõna liberaalsed moslemid peale 9/11? Kas nad tõesti kiitsid heaks nii paljude süütute inimeste tapmise? Tegelikult on selge, miks. Ka nemad kardavad oma elu pärast.

Naiste olukorrast veel. Me unustame nii kergesti, mis juhtus kasvõi paarkümmend aastat tagasi, rääkimata sellest, kui sündmustest on pool sajandit möödas. Mida teavad praegused 20ne aastased nõukogude ajast... ainult jutte, mille puhul nad võivad tolleaegsete välismaalaste moodi rumalalt küsida, miks me politseid ei kutsunud... Kurb on see, et naised on pea igal pool olnud alla surutud. Polnud sugugi ebatavaline, et abielud olid kenasti vanemate poolt vastavalt vajadusele ette määratud ning tütred või abikaasad pandi kergesti vaimuhaiglasse, kui nad vastu hakkasid või kuidagi teistmoodi käitusid (ja seda veel 50 aastat tagasi). Vaevalt sajand tagasi anti naistele hääleõigus. Ning hiljuti sain teada, et 60ndatel olid Kanada hoiu- ja laenuühistud esimesed, kes hakkasid naistele nende oma nimel laenu andma! Naiste õigused ja vabadused on arenenud maades enesestmõistetavaks saanud, kuid teisalt pole me ikka meestega sama pulga peal absoluutselt igas asjas, milles võiksime. Aegajalt loen ka siin, kuidas täpselt ühesuguse ameti peal meesterahva palk kõrgem on kui tema naisskolleegi. Ei tea, kas me jõuamegi ehtsa võrdõiguslikkuseni enne kui liik homo sapiens siit ilmast kaob.

Palun seda kirjutist mitte võtta islamiusu mahategemisena (ma teen pigem maha kõiki uskusid). Tegelikult olen ma nende vastu, kes ükskõik millise jumalasõna nimel saadavad korda kohutavaid tegusid, või muudavad igapäevaelu lähedaste jaoks põrguks (mis ei tähenda, et ilma jumalasõna suhu võtmata võiks elu põrguks muuta ning see rohkem lubatud oleks :). Kindlasti on lugematu arv neid, kes oskavad väga kenasti teistega läbi käia. Mari sõbranna pere on islamiusulised, kuigi Farah väidab, et tema ise ei ole usklik. Paistab, et vanemad ei tee sellest suurt numbrit. Ka Mari egiptlannast sõbranna on islamiusku, pidin alati kindlaks tegema, et sünnipäeval pakutu hulgas olid sealihast tooted eraldi. Kuid toredamat tüdrukut annab tikutulega otsida! Minu jaoks on usk midagi, mille juurde inimene ise jõuab, kui ta seda hinges nii tunneb. Mitte see, mida jõuga peale surutakse ja mida teistega võrdlema kiputakse.

Jogurtilugu

 

Meie esimene suurem kuumalaine, mis kestis umbes kaks päeva, on tänaseks lahkunud. Eile hommikul tööle minnes näitas veel kraadiklaas 32 ja täna kooli kiirustades pidime otsima 11 kraadiga midagi soojemat selga. Ma ikka ei väsi kirjutamast/imestamast, millised suured kõikumised siin võivad olla. Minul pole midagi jahedama vastu, eriti kui olen plaaninud uhke toaseinte värvimise ette võtta. Saab kenasti aknad valla hoida.

Selles remondituhinas ununevad aga toidukorrad ära. Kahjuks pole Tom meid seekord hulga jogurtitega varustanud, muidu saaks nendest kuidagi ära elada :) Ta toob vahel neid kohe mitmekaupa koju, kui mõni kauplus sooduspakkumistega välja tuleb. Eks tema ole see kõige maiam jogurti järele, mida saab hommikul maisihelvestele panna (mina teen endale ja Marile tavaliselt kaerahelbeputru ning Kirke vaatab õudusega kombinatsiooni krõbinad & jogurt, jäädes kindlaks piimale). 
 
Kahjuks aga ei anna siinsed jogurtid sugugi Eesti omade mõõtu välja (eks Tomi Eestis viibimine viib mõtted paratamatult headele toitudele, mida siin ei saa). Mulle meeldib, kui need on pisut vedelamad. Joogijogurtitest ei tasu aga üldse rääkida. Neid on nüüd siiagi tekkinud, kuid pisikestes plastikpudelites, umbes tassijagu. Ning hind kõigub ikka kusagil dollari ringis, mis minu meelest pisut liiga soolane. Samas olen leidnud ühe sordi jogurtit, mida peaaegu võib Eesti omade kõrvale seada. See on Dairylandi toode, mida veel mõnda aega tagasi ainult Wal-Mart müüs (kahjuks ei satu ma sinna eriti tihti). Nüüd on see ilmunud ka Shoppers Drug Marti repertuaari, kuid loomulikult kallimalt ja väiksemas valikus. Eriti maitsev on mango-vanilla jogurt. Kindlasti sellepärast, et mul on juba mõnda aega kestnud armastus mangode vastu :)

Suvesoe ja rahvariided... hmmm...

Suvi on vist Torontosse ka lõpuks kohale jõudnud. Täna upitas kraadiklaas end üle 30, kuigi niiskuse arvestusega oleks sama hästi võinud kümme kraadi soojemas kohas viibida. Sellepärast ei pistnud ma kordagi nina täna välja :) Õieti küll olin pikalt tööl ning hommikul polnud asi veel nõnda hull ning õhtuks andis kuumus pisut järele.
Ilmajaamgi kuulutas viimaks välja oma ennustused suveks (viimane aeg ka, sest suvekuu on alanud). Nii mõnigi jõudis juba muretsema hakata, kas ebatavaliselt palju porilompe (st vihm) maikuus ei lõppegi otsa. Kuid ilmatarkade arvates võib oodata sooja, pikkade kuumalaineteta ilma. Ikka nii et mõned päevad praadimist kuuma päikese ja all ning siis pisut jahedamat. Ehk suudame ikka suve üle elada :)  Tegelikult pole Eesti suvedki paremad olnud. Või vähemalt eelmine, kui ma suures lootuses siinsest kuumusest põgeneda hoopis Eesti sooja kätte sattusin. Eelistan pigem rohkem vihma ja pilvi kui liigset palavust.
Eriti kui pea kohal oleks see tore vihmavari, mis etno.ee kodulehel ostuks väljas. Pean tunnistama, et muhu värvid on kõige rõõmsamad ning pilkupüüdvamad, kuigi teisalt olen alati mõelnud, miks neid muhu rõivaid omal ajal nii väga promoti, et kõige ilusamad või nii... Isegi Jussike hüppas vist muhu riietes Pühapäeva tüdrukuga :) Mul on ka Muhuga rumal vimm ühe inimese pärast (ja ma olen tavaliselt väga kannatlik, kergesti andestav ning pikka viha ei kanna, kuid siiani pole temast üle ega ümber saanud...). Kui ma sellest üle oskan olla, siis mõistan ehk eelarvamuseta võtta kõiki neid toredaid Muhu saare elanikke, kes sealt pärit või seal praegugi elavad. See on umbes sama, kui mõni võõramaalane satub kokku eestlasega, kes tahtlikult või tahtmatult talle haiget teeb, solvab, petab, jne, ning sellest järelduse teeb, et kõik eestlased on sama halvad. Vähemalt teoorias olen hea :D

Muidugi olen rahavariiete osas erapoolik ning pean ikka Hiiumaalt pärit rõivaid kõige kaunimaks ;) Kuigi keskkooli ajal tantsisin Anseküla seelikus ning villases mütsis (enam ei mäletagi, kummal pool see tutt pidi olema, kui abielus veel pole). Ja ülikooli lõptasin Haljastest pärit rõivais (ämma lahkel loal). Tol ajal oli suur asi rahvariideid kanda selliste tähtsate sündmuste puhul, nii nagu siin peaaegu kohustuslikus korras Toronto Eesti koolide lõpetamisel ikka ette kirjutatakse: kas rahvarõivad või tume seelik heleda pluusiga. Ikka alati on kusagilt rahvarõivad saadud.

Ma ei tea, kuidas see jutt ilma pealt riiete peale liikus, ilmselt ongi ilmajutud selleks välja mõeldud, et "päris" teemade peale veereda ;)