Koko ja lumi

Sel talvel on Kokolgi lumest palju rõõmu olnud. Tom võttis tema möllu lumes üles.

Palju õnne, Eesti

Hetkel vaatan küll presidendi vastuvõttu, kuid eile õhtul sai käidud Toronto Eesti Majas vabariigi aastapäeva tähistamas. Kohal oli hulgaliselt tähtsaid külalisi (mõned ministrid ja parlamendisaadikud) ning vähemtähtsaid tegelasi (meie ;). Kõige tähelepanuväärsem oli ehk Kanada kodakondsuse, immigratsiooni ja multikultuususe ministri Jason Kenney sõnavõtt. Nimelt on plaanis Ottawas püstitada mälestusmärk kõigile kommunismi ohvritele (loe siit lähemalt). Kuna umbes sajand tagasi üles kerkinud kommunistlik rezhiim pole sugugi parem kui fashism, siis on viimane aeg mõelda nendele, kes selle valitsuskorra all oma elu kaotanud (ligi 100 miljonit) või ühte või teistpidi kannatanud. Kui fashism on igat pidi hukka mõistetud, siis kommunism on nii mõneski riigis ikka veel kehtiv ning kui haakristi ikka väga kergesti oma t-särki kaunistama ei panda, siis sirp ja vasar tundub pigem mingi protestimärgina. Kui me ei räägi rohkem sellest, mida kommunism tegelikult tähendab, siis ei kao see kunagi.

Külalisi oli veel lätlaste, leedulaste, ukrainlaste, ungarlaste jne hulgast. Üks läbi daam pidas mind kinni ning kiitis väga minu eesti mustriga kampsunit (rahvariideid meil Tomiga seljas ei olnud, küll aga eesti kampsunid ;) Lätlane imestas, et kas tõesti eesti muster, sest see tundub väga skandinaaviapärane. Ise olevat ta ikka mõelnud ka Tallinna külastamisele, kuid sõit sinna Riiast on ju väga pikk. Nüüd, kui ta vaatas ekraanil jooksvaid fotosid Tallinnast, siis tundus see nii kodune ja tuttav. Kinnitasin, et eks need vanalinnad olegi sarnased, kuigi Riia on ikka tükk maad suurem. Soovitasin ikka Tallinnast ka läbi astuda ning eesti kampsun osta :D

Õhtu lõpupoole esinesid noor sopran Kristina Agur, tenor Stephen Bell (loe temast Eesti Elust või külasta ta lehekülge) ning Avo Kittask. Võtsin seda ka linti. Päris lõpus hakkas mängima Ricki Hiire tantsuorkester, kuid selleks ajaks olime juba teel koju. Tom oli eelmisel päeval terve päeva suusatanud ning pidupäeval juba kella viiest üleval olnud. Ei ole me enam noorukesed, kes võivad vabalt mitu ööd-päeva puhkamata tegutseda :)

Veel sünnipäevast

Nii ümmarguse sünnipäeva peale ei saa ju kuidagi veel vaiki jääda. Siin on mõned fotod minu perest, kes mulle koogi küpsetasid... ja ise ära sõid :) Peaaegu, sest ma pole eriline koogisööja, küpsetaja küll. Aga nii tore oli neid näha toimetamas ning nõudmas, et ma ei tohi ise midagi teha. Kook sai aga väga maitsev! Üleval vasakul nurgas proovisin usinatest küpsetajatest ka ühise foto teha, kuid siis läks lahti võistluseks, kes pikem on. Lõpptulemusena ei saanudki õiget pikkuse pilti :) Nii et võib vabalt mõistatada, kes tegelikult kõige lühem ja kes kõige pikem.

Kuna kõige suurem kingitus sai meil juba Costa Rica reisiga kätte, siis tegelikult polnud plaanis midagi muud muretseda. Ainult IKEAs sai käidud ning koju toodud selline lihtne kiiktool. Õieti oleksin ma tooli ostnud ka ilma sünnipäevaloota, aga vahel on tore ostusid mingi tähtpäevaga ühendada :) Kuna meil on kodu üsna tagasihoidlikult enamasti IKEA mööbliga sisustatud, siis sobis kiiktool imehästi siia. Olin juba mitu korda varem poes kiikumas käinud ning leidsin, et see on kõige mugavam sedasorti tool, mida olen siiani proovinud (mitte et ma neid just väga palju katsumas käinud oleks). Tom arvas küll, et ma pole veel ju vanaema, et ainult vanaemad istuvad kiiktoolis, aga ma ei kuulanud tema juttu. Nüüd võin rahumeeli seal mõnusalt end sisse seada, vardad kätte võtta ning kujutada ette, et olengi vanaema ;) Koko aga hoiab tegelikult toolist eemale, sest saab iga kord maha hüpates ehmatusest peaaegu et südamerabanduse. Foto jaoks tõstsin ta siiski patjade vahele toolile, kus ta siis üsna nukra olemisega elu üle järgi mõtlema jäi (või selle üle, kuidas kõige valutumalt sealt maha hüpata).

Tegelikult oli meil veel üks kiire ost. Nimelt olen juba pikka aega hädas olnud suurte lillekimpudega, mille jaoks mul korralikku vaasi pole. Tom ja Mari olid nõus kohe lahendust leidma. Kuna väljas oli lumesadu järjest tihedamaks muutumas, siis Tom arvas, et nüüd on paras aeg Maril autojuhtimist harjutada. Nii sõitsidki nad poodi, mitte just väga kaugele, aga lähedal asuvasse taaskasutuspoodi, kust nad tulid tagasi Mari valitud huvitava kujuga vaasiga. Ümmargune aga samas "õhuke", justkui kleidikraega vaas, olin natuke mures, kas see äkki liiga kergesti ümber ei lähe. Ei olnud just see, mida oleks oodanud, aga mida rohkem vaasi vaatan, seda rohkem hakkab see mulle meeldima :)

Tomi kommentaari peale ka pere poolt kingitud orhidee. Mul hakkab juba neid nii palju kogunema, et peale seda enam ühtegi uut lillepotti aknalauale ei mahu. Peame vist mingi lauakese järgmiste jaoks muretsema :D

Sünnipäev

Tähistamas oma 30nenda sünnipäeva 20nendat aastapäeva ;)

Aitäh sõbrannale kauni lillekimbu eest!

Vastlakuklid

Loodetavasti oli liulaskmine kõigile pikk ja hästi palju head toov :) Küpsetasin mõned kuklid juba pühapäeva õhtul, sellised hästi kardemonised. Täna pakkusime töö juures jälle kukleid, Eesti Maja kohvik varustas meid päeva jooksul. Kui aga otsa said, siis tõid nad meie kõlistamise peale uued üles. Selline lahke vastlapäevane kostitamise komme on meil juba aastaid olnud. Ning paljud võtavad seda juba loomulikuna. Üks lausa helistas panka ja uuris, kas võib kuklile tulla :D Milline pank Eestis oma klientide eest nõnda hästi hoolitseb. Torontos igal juhul üks selline leidub ;)

Vahalill

Kui vahalill õitsema läheb... Mitte küll minu kodus, minul ei taha üle nelja lehe midagi rohkem külge ilmuda :) Pilt on hoopis töö juurest.

Köögiaken

Lumi ääristas isegi meie köögiakna, ja seda ei näe just iga päev. Muide mu alpikannid õitsevad juba üle kümne aasta järjest (suveks panen sibula alati "puhkama"). Ainult paaril viimasel on kippunud mingid sitikad lehti sööma. Selle vastu panin kollase kleeppaberi ning nüüd olen neist peaaegu lahti.

Lumi

Koko on seitsmendas taevas, kui maa lumega kaetud. Selles on ju tore möllata :) Lumeilm peab aga ainult esmaspäevani vastu, siis ennustatakse soojakraade ja vihma. Kuidas see mu lumelaul käiski ;-) 

Jälle ilmajuttu

Täna õhtul nägi meie õu nõnda välja. Terve päev on lund sadanud. Umbes 30cm kokku. Viimati sadas Torontos rohkem kui 15cm umbes neli aastat tagasi! Meil on tõesti väga lumevaesed talved viimasel ajal olnud. Nüüd viimaks on meil ikka tõeline talv väljas. Mis aga autojuhtidele sugugi sama rõõmustav pole, sest paljud teed on ikka veel lahti ajamata. Tom pani Mari korraks rooli, et ta saaks ka lumega sõitu harjutada. Lapsed lootsid, et kool on ehk tänasel päeval kinni, kuid ainult koolibussid jäid välja saatmata. Huvitav on see, et paljude ülikoolide uksed olid kinni, nii on varemgi juhtunud.

Tom kirjutab tänasest päevast siin. Ka meie gripist. Olen üldiselt väga hästi igat sorti külmetustele vastu pannud, aga nüüd olen täiesti siruli teisipäevast saati. Hommikul proovisin ikka end tööle ajada, aga kui ikka tunned, kuidas iga liigutus väsitab sind nii palju, et võtab lausa higiseks, siis vist on ikka targem koju jääda. Kui päeval jälle peavalu võimust võttis ja nohu ega köha mingit märki lahkumisest ei näidanud, siis kadus igasugune kahtlus, kas otusus ikka õige oli.

Hiljuti kirjutasin, kuidas laulsin lumest ja hanedest, siis tegelikult võiks sel talvel laulda midagi sellist (näiteks Tipi ja Täpi kommilaulu viisiga): täna sajab vihma, homme sajab lumi, ilmataat toob üllatusi. Kahe nädala jooksul oleme küll igat sorti ilma näinud (nagu näha ülemistel piltidel). Supersoe (14 soojakraadi) ja vihmane vaheldumas lume ja külmaga, muudkui hoia nii õhemad kui soojemad jakid käepärast. Kuna aga meil on ikka talv, siis ega soe või vihm pidama jää, sellest saab jälle lumi ning märgadest tänavatest liuväljad. Ole hea ja pane aga rauad alla ning naudi tasuta uisutamist. Just nii juhtus nädala eest. Külm tuul vilistas õues ning sundis meid taas kord korralikult soojalt sisse pakkima. Huvitav oli veel see, et Eesti Maja ümber kadus vahepeal täielikult nähtavus, sest väljas valitses suurejooneline tuisk. Aga seda hooti, sest aegajalt ilmus taevasse särav päike. Koju minnes olid tänavad lumekattega kaetud ning lumi krudises mõnusalt saapa all. Kui ma aga metroost välja astusin, siis ei uskunud ma oma silmi. Sest päike paistis ning tänavatelt oli kadunud alles hommikul veel maad katnud lumevaip. Mitte et see oleks sulanud, aga tuul oli ilmselt lume lihtsalt kokku puhunud, sest külm oli ju. Lapsed teatasid, et nad ei näinud ühtegi lumehelvest terve päeva jooksul! Nii et samas linnas võib ühes otsas lumi möllata ja teises päike sillerdada. Tegelikult oli kesklinna poole vaadates peaaegu et selgelt näha pilvejoon, kus lumi sadas ja kus mitte. Seekord siis selline ilmajutt :)

Tulemised...

Killuke rõõmu minu päeva ühe vanema härra poolt, kes sõja jalus teismelisena Eestist lahkus ja kelle juured, kahtlustan, ulatuvad kusagile vene/poola aadelkonda. Mitte et ma seda teaksin, kuid ta on oma olemuselt just selline, nagu kujutan ette mõnda hästi intelligentset ja laia silmaringiga aadlikku ;). Tegelikult on ta ju Tallinnas sündinud eestlane, kes sattus oma vanemate ja õega Kanadasse 1949.aastal (õde kirjutab sellest siin). Et pikk jutt lühikeseks saaks, siis hiljuti "avastas" seesama härra minu raamatu (kui Eesti Maja pood jõulude ajal soodusmüüki tegi) ning luges selle ka läbi. Nii kena, kui tullakse ja avaldatakse loo kohta arvamust, eriti kui see positiivne on ;) Ei pidanud temagi paljuks korraks minuga paar sõna vahetada ning ta teatas minu suureks (rõõmsaks) üllatuseks, et ta elas meie Kanadasse kolimise kogemustele väga kaasa, sest tema jaoks oli selles palju tuttavat, meenutas nende pere tulemist. Mis sest et meie Kanadasse saabumiste vahel on tervelt nelikümmend aastat!! Siiani on rohkem need, kes viimase 20 aasta jooksul Eestist lahkunud, astunud ligi ning märkinud, kuidas nad iseennast sealt raamatust leidsid. Huvitav, kas sada aastat tagasi tulnud võiks sama rääkida ;)

Foto on laenatud Wikipediast. Sellel on sadamahoone Pier 21, kust käis läbi üle miljoni immigrandi (hulgaliselt eestlasigi) ning ligi pool miljonit sõdurit, kes läksid teises maailmasõjas liitlastele appi. Asub Halifaxi sadamas Nova Scotias. Kuna üle ookeani enam palju immigrante ei tulnud, siis see suleti 1971.aastal. Praegu asub hoones muuseum.

Hüvasti ühesendine münt

Selline pilt tervitas kanadalasi, kui nad esmaspäeval Google lehe lahti lõid. Kanada riik otsustas juba eelmisel aastal loobuda penniste kasutamisest (kuigi lükkas ametliku kuupäeva selle aasta veebruari), sest selle tootmine oli kulukam kui raha ise väärt (umbes 1,6 senti). Järgmiste aastate jooksul peaks umbes 82 miljonit kilogrammi metalli rändama Kuninglikku Rahapatta tagasi. Kokku peaks olema neid ringluses umbes 35 miljardi ringis (nii palju on neid välja lastud aastast 1908) ning asjamehed arvavad, et umbes kolme kuni nelja aasta jooksul kaovad need täielikult ringlusest. Poodides ümardatakse makstav arve lähema viie sendini, kui makse tehakse sularahas. Maksumaksjale tähendab see umbes üheteist miljonilist kokkuhoidu aastas!

Nii nagu vanemad rahatähed, ei kaota aga penngi oma väärtust. Võid ikka rahumeeli neid panka tagasi tuua (või poes kasutada, kui kaupmees nõus on). Pean ütlema, et ega ma väga seda raha taga ei nuta. Tegi ainult koti raskeks ning pangatöös nõuab 25-dollarise mündiste karbi tõstmine parajat musklitööd. Isegi rahavedajad teevad õnnetuid nägusid, kui neid rahakarpe tagasi saadame. 

Meil on kodus ka üks suur purk penne täis kogutud. Lastel oli vahepeal mingi komme just neid meie rahakotist otsida. Arvutamise said nad väga hästi selgeks :D Nüüd lasin neid siiski kokku rullida, et panka viia. Samas näppisin neid münte ja mõtlesin, kas ei võiks neid näiteks hoopis kasutada Hiiumaa rahvarõivastele rõhkude valmistamiseks. Mul oleks siis selline eesti-kanadalik rahvarõivas :) Ehete peale pole aga ainult mina tulnud. Üks usin kanadalane müüb sendistest tehtud sõrmuseid ja ripatseid päris edukalt. Nüüd, mil raha kaob, isegi palju edukamalt. Või hoopis kaunsitada pennidega pildi- või peegliraam... või hoopis midagi muud. Vist jätan veel mõneks ajaks meie pennid ikka koju ;)

Kanada pole aga ainuke riik, kus nii väikesed mündid ringlusest kadunud. Olin üllatunud, et näiteks Soome polegi kunagi alustanud 1- või 2-eurosendiste tootmisega. Rootsist tean juba ammu, et öörid on ajalugu. Lisaks veel hulga riike. Kanadas aga on juba hakatud rääkima, et viisendiste eluiga on ka täis saanud. Ning need tuleks juba lähemal ajal ringlusest kaotada, sest nad tekitavad riigi rahakotile paraja augu. Eks näe, kuis asjad lähevad. 

Pean ise tunnistama, et kasutan sularaha üsna vähe. Kõik ostud panen enamasti krediitkaardi peale (palju harvemini kasutan nüüd deebetkaarti). Ma olen üks nendest tarbijatest, kel krediitkaart täielikult ainult enda hüvanguks ning eriti palju tulu kaardiväljastajale ei too. Olen valinud sellised kaardid, mis iga mu ostu pealt teatud protsendi raha/dividende tagasi maksavad ja millel muidugi puudub hooldustasu. Ühe käest saan iga kuu, teiselt kord aastas päris korraliku kopika tagasi. Olen liiga tüüpiline eestlane, kes peab võlga ikka võõra omaks ja iga arve ka sendi pealt õigel ajal kinni maksab :)

Veel tööst ja töötusest

Eelmise jutu kommentaarid panid mind mõtlema minu enda olukorra peale. Mina ise kuulun vastuvaidlemata nende hulka, kellel polnud oma filoloogiharidusega siin uuel maal midagi peale hakata. Tööotsingutel sain vastuseks kaks lauset: sul puudub Kanada kogemus (praegused noored saavad samu vastuseid, lihtsalt ilma "Kanadata" ;) ja sa oled ülekvlifitseeritud (sa lähed niikuinii kohe ära, kui midagi paremat saad - viimast osa küll valjult välja ei öeldud). Eks ma siis istusin maha ning tegin mõttes ülevaate, mis mu oskused ja mis mu tahtmised oleks. Kuigi ma oleks võinud kohe proovida siin ka õpetajapaberid korda ajada, siis esiteks kartsin natuke siinseid lapsi, kes tundusid liiga vabameelsed ja sugugi mitte sellised ontlikud, nagu ma neid Eestist mäletasin (vist enam ei ole nad seda Eestiski ;) ja teiseks polnud mul siin ka kedagi, kes ehk oleks toetanud hea sõnaga ning soovitanud või pisut tagant tõuganud siiski seda teha. Sest ma ju läksin kunagi ülikooli just õpetajaks õppima. Igal juhul tegin valiku panganduse kasuks, sest õnneks ei valmistanud mulle kooli ajal reaalaineid erilisi raskusi (füüsika lausa meeldis). Kuigi humanitaaralad istusid rohkem, eriti ajalugu. Aga mis ma selle ajalooga siin peale oleks hakanud. Nüüd vähemalt oli keeleoskus käest võtta :)

Vahepeal olen ikka kaalunud õpetajaametit, just siis kui siin veel sellist üleküllust polnud (oli ka selline aeg). Eriti meeldis mõte suvevaheajast, kui lapsed väikesed ning näiteks võimalus Eestis pikemalt olla (tavaline töö sellist luksust ei anna, ja kui siis on selle saamine justkui hamba väljatõmbamine, inimesed ei puhka Ameerika mandril, nad on ju tööhullud :). Alustasin lausa paberitööga, kuid viimaks leppisin siiski oma praeguse ametiga. Sest tegelikult see meeldib mulle, isegi kui vahel võiks mõne inimese kallal norida... oh, seda rahulolematut inimollust küll ;)

Nii et olen üks näide sellest, kes küll omandanud kõrghariduse, kuid ei tööta oma erialal (välja arvatud töö raames tehtud tõlked, peame ikka eesti keeles ka oma kirjutisi avaldama, nii kaua kui veel oleme eestlaste pank). Muidugi on mu olukord hoopis teine, sest immigrandina lepime rohkem töödega, mis erialast suure kaarega mööda käivad. Samas pole ma kindel, mis minust Eestis oleks saanud. Enamus mu kursusekaaslastest on saanud täiendõpet ja leidnud hoopis muudel aladel rakendust. Huvitav on see, et praegustest noortest, kes Kanadasse nüüd aastase tööviisaga tulevad, leiavad tööd palju lihtsamalt need, kel on mingi konkreetne amet letti laduda (olgu see õmbleja, juuksur või torulukksepp). Kui kunagi oma tööotsingutega siin jännis olin, siis kahetsesin sada ja tuhat korda, et mul midagi sarnast olemas polnud! Isegi terve immigratsioonipoliitika on luubi all ning palju räägitakse just oskustööjõu sissetoomisest. Siiani on ikka kõrgem haridus plusspunkte andnud. Aga palju neid arstidest taksojuhtegi siia riiki mahub...

Eesti kutsehariduse maine võiks tõusta, kui hoopis rohkem tublisid noori sinna edasi õppima läheks. Täpselt nii nagu see toimib Shveitsis või Saksamaal. See ei peaks olema mingi viimases hädas valitud õppeasutus. Samas tean väga hästi, milline maine sel minu koolipäevadel oli, kahju et see samamoodi edasi kestnud on. Ega seal töötanud õpetajadki just väga palju kiidusõnu õpilaste kohta kahjuks ei jaganud. Ma ei oska muud soovitada, kui oma kogemuse järgi samamoodi korraks maha istuda ning teha analüüs, mis oskused ja tahtmised olemas on. Tänapäeval on ka väga lihtne aruvti abil üles otsida kõikvõimalike elukutsete nimekirju. Nüüd, mil Mari oma tulevast elu planeeris, oli tal kooli kaudu see võimalus. Tunnistan, et mul polnud paljudest ametitest aimugi! Mõni pani lausa mõtlema, et oleks võinud ju hoopis seda joont ajada.

Igal juhul loodan väga, et see praegune põlvkond ei ole kaotsi läinud. Ja nad suudavad leida just neile sobiva ja rõõmu pakkuva tee.

Töötute ehk kaotsi läinud generatsioon

Eestis ilmus hiljuti kirjutis, kuidas ülikooliharidusega noor, ei saa oma erialal tööd (Tomi kommentaar on siin). Ja muidugi, kui kehv olukord Eestis selles suhtes on. Tegelikult peaks Eesti olema õnnelik, sest hiljuti nähtud dokumentaalfilmi põhjal on Kanada arenenud riikidest (OECD maad) haritud noorte töötuse osas kõige hullemas olukorras, isegi hullemas kui Eesti! Töötus noorte hulgas on tervelt 15% (tegelikult kõrgem, kui arvestada, et paljud ei tööta oma erialal), umbes 60% ülikooli lõpetajatest on võlgades, mis tekkinud hariduse omandamisega, keskmine võlg 27 tuhat dollarit. Ja see pole naljaasi, kui töö ei kuma silmapiiril.

Ma pean tunnistama, et siiani on see probleem minu jaoks pisut eemal olnud. Hiljuti on küll rohkem hakatud sellest rääkima, kuid arvestades olukorraga, kus Mari täidab ülikooli astumise avaldusi, siis jõuab seegi küsimus teravalt meie koju. Ohkame siin Tomiga küll kergendatult, et tema valik on üsna praktiline ning potensiaalselt on poole aastaga peale ülikooli lõpetamist töökoht olemas, kuid loomulikult pole selleks mingeid garantiisid. Kõige raskemas olukorras on noored, kes õppinud näiteks filosoofiat või keeli või poliitilisi suhteid jne. Ma tean küll panga tellereid, kel taskus ülikoolidiplom (superheast ülikoolist) saksa keele alal või ajaloos. Või neid, kes peale ülikooli on läinud nn kutsekoolidesse teist ametit omandama. Teine võimalus on ettekandjana töötada (nagu dokfilmis näidati). Kõik unistused "täiskasvanu elust" on kenasti vaiba alla pühitud, ei mingit oma maja, korterist rääkimata. Hea on, kui vanemad ikka lastele oma katusealust pakuvad. Kuid on ka neid, kes leiavad, et noored peavad ilma nende abita hakkama saama, sest nemad ju said, ning näitavad uksekoha kätte. Aga probleem on selles, et eelmine põlvkond sai seda tänu teistsugustele aegadele! Sest nende vanemad läksid pensionile ning andsid võimaluse noortele asemele tulla. Nüüd pole see aga sugugi nii kerge, sest... ka vanematel on võlad kaelas. Majalaenud, autolaenud, viimseni pingul krediitkaardid... Kuidas saab minna töölt ära, kui endal olukord nii nadi. 

Ja veel, ega töökohtki taha lasta ära neid, kel on väga head kogemused ja oskused, mis aastatega omandatud. Palgates noori ollakse ju jälle nullis ning millal sellest kasu saab lõigata?! Ning kui veel majanduslik olukord kehv, siis esimesena lastakse lahti viimati tulnud noored. Suur küsimus ongi, kas kasutada ikka praegust tööjõudu, kes lükkab pensionile minekut edasi või leida lahendusi sellele, kuidas noori sisse tuua, sest nemad on ju tulevased pensionäride ülalpidajad.

Töötud noored on viimases hädas valmis oma aega tasuta ära andma (lootuses tööd saada). Kui vanasti kasutati praktikante peamiselt moemaailmas, filminduses, ajakirjanduses, siis nüüd on võimalused laienenud pea igale võimalikule erialale. Mõned ütlevad, et see pole mingi probleemi lahendus, sest tööandjad võivad seda olukorda enda kasuks lihtsalt ära kasutada. Ei pea nad ju tehtud töö eest midagi maksma. Teise võimaliku lahendusena minnakse magistrikraadi omandama. Mis aga võib tähendada hoopis skeptilisemat suhtumist tööandja poolt. Kuna tulevase töötaja ootused on tõenäoliselt suuremad, ka palganumbri suhtes. Mille üle ei tasu imestada, sest noore laenukoorem on ju täiendõppe pärast ka suurem.

Kanada on veel ühes väga kummalises olukorras. Nimelt puudub siin föderaaltasemel haridusministeerium, mis ühtlustaks koolikorraldust terves riigis. Võrdluseks toovad saatetegijad Shveitsi, kus töötus noorte hulgas on vaid 2,9%. Näiteks on neil riigi poolt lubatud ainult 20% lõpetajatest ülikoolidesse (st ikka need kõige paremad). Ning lisaks uuritakse, millistel erialadel oleks vaja inimesi juurde. Vastukaaluks võiks tuua Ontario provintsi õpetajad, kellest tervelt 67% ei tööta oma erialal või on töötud, aga sellest hoolimata paisatakse koolidest igal aastal välja umbes 8000 uut õpetajat!

Saates valgustatakse päris pikalt Shveitsi olukorda (ise olen lugenud varem Saksamaa kohta midagi sarnast "Economist" ajakirjast). Nimelt ei ole seal sugugi oluline peale kooli lõpetamist kohe ülikooli või kolledzhisse tormata. Palju rõhtuakse ametioskuse omandamisele. Mis ei tähenda eluaagset tööd samal alal. Kui ikka asi ei meeldi, siis ollakse küllalt noored, et midagi muud õppida. Kui aga asi meeldib, siis on alati võimalus edasiõppele. 

Mul ongi tunne, et nii siin Kanadas kui Eestis võiks palju rohkem propageerida kutseharidust. Millegipärast pole see sugugi väga "moes". Tundub paljudele allaandmisena ja headest võimalustest loobumisena. Aga tegelikult ei ole ju!!! Ise olen väga selle poolt, kui laps näiteks teataks mulle, et tahab hoopis torulukksepaks õppida, siis palun väga, tee on selleks lahti. Mina takistusi ei teeks. Samas soovitaks küll enne pisut uurimistööd teha, kas torulukksepatel ka potensiaalselt tööd jätkub :) Just sellise soovituse hüüavad saatetegijadki noortele välja. Kui riik ei suuda reguleerida õppimist, siis olge ise nii usinad, ning vaadake, mis tulevik võib tuua, kui ühe või teise eriala lõpetad.

Mari ongi meil väga praktilise meelega. Ta on endale aru andnud, et kuigi talle meeldib kunst, siis ega sellega just palju toitu lauale ei too. Õnneks on tal suur huvi ka inseneriteaduse vastu ning nõnda näebki ta end tulevikus oma inseneritööl ning vabal ajal hobina kunstiga tegelemas. Huvitav on aga jälgida, mis siin riigis edasi juhtub selle niinimetatud "kaotsi läinud" või "töötute" generatsiooniga. Kas hakkab midagi toimuma riiklikul tasandil või oleme me tõesti kaotanud ühe põlvkonna.

Juuretisega sai

Proovisin nüüd ära, kuidas juuretisega sai välja tuleks. Alustuseks kasutasin leiva juuretist ning igaks juhuks panin rohkem täistera nisujahu ja mitmeviljajahu, sest kusagilt lugesin, et need meeldivad juuretisebakteritele rohkem. Ma ei hakka ju neile seda keelama, mis meeldib ;) Lisaks natuke valget nisujahu ka. Kerkis imehästi. Küpses samuti mõnusalt, hea koorik tuli peale. Maitse poolest... nii ja naa. Tom arvas, nagu valga sepik, kui keegi seda mäletab :) Mina ei mäleta. On tõesti rohkem sepiku moodi. Lisaks veel hapukas. Vist isegi natuke liiga hapu. Kuid proovin kindlasti edasi katsetada (Tom küll muretses, kas ta ikka tavalist saia ka saab. No küll saab, kui ta hea poiss on :D). Nüüd on juba valgest taignast eraldi juuretis kõrvale pandud. Proovin järgmine kord natuke rohkem suhkrut panna ning muidugi võiks ka seemneid lisada.