Veel tööst ja töötusest

Eelmise jutu kommentaarid panid mind mõtlema minu enda olukorra peale. Mina ise kuulun vastuvaidlemata nende hulka, kellel polnud oma filoloogiharidusega siin uuel maal midagi peale hakata. Tööotsingutel sain vastuseks kaks lauset: sul puudub Kanada kogemus (praegused noored saavad samu vastuseid, lihtsalt ilma "Kanadata" ;) ja sa oled ülekvlifitseeritud (sa lähed niikuinii kohe ära, kui midagi paremat saad - viimast osa küll valjult välja ei öeldud). Eks ma siis istusin maha ning tegin mõttes ülevaate, mis mu oskused ja mis mu tahtmised oleks. Kuigi ma oleks võinud kohe proovida siin ka õpetajapaberid korda ajada, siis esiteks kartsin natuke siinseid lapsi, kes tundusid liiga vabameelsed ja sugugi mitte sellised ontlikud, nagu ma neid Eestist mäletasin (vist enam ei ole nad seda Eestiski ;) ja teiseks polnud mul siin ka kedagi, kes ehk oleks toetanud hea sõnaga ning soovitanud või pisut tagant tõuganud siiski seda teha. Sest ma ju läksin kunagi ülikooli just õpetajaks õppima. Igal juhul tegin valiku panganduse kasuks, sest õnneks ei valmistanud mulle kooli ajal reaalaineid erilisi raskusi (füüsika lausa meeldis). Kuigi humanitaaralad istusid rohkem, eriti ajalugu. Aga mis ma selle ajalooga siin peale oleks hakanud. Nüüd vähemalt oli keeleoskus käest võtta :)

Vahepeal olen ikka kaalunud õpetajaametit, just siis kui siin veel sellist üleküllust polnud (oli ka selline aeg). Eriti meeldis mõte suvevaheajast, kui lapsed väikesed ning näiteks võimalus Eestis pikemalt olla (tavaline töö sellist luksust ei anna, ja kui siis on selle saamine justkui hamba väljatõmbamine, inimesed ei puhka Ameerika mandril, nad on ju tööhullud :). Alustasin lausa paberitööga, kuid viimaks leppisin siiski oma praeguse ametiga. Sest tegelikult see meeldib mulle, isegi kui vahel võiks mõne inimese kallal norida... oh, seda rahulolematut inimollust küll ;)

Nii et olen üks näide sellest, kes küll omandanud kõrghariduse, kuid ei tööta oma erialal (välja arvatud töö raames tehtud tõlked, peame ikka eesti keeles ka oma kirjutisi avaldama, nii kaua kui veel oleme eestlaste pank). Muidugi on mu olukord hoopis teine, sest immigrandina lepime rohkem töödega, mis erialast suure kaarega mööda käivad. Samas pole ma kindel, mis minust Eestis oleks saanud. Enamus mu kursusekaaslastest on saanud täiendõpet ja leidnud hoopis muudel aladel rakendust. Huvitav on see, et praegustest noortest, kes Kanadasse nüüd aastase tööviisaga tulevad, leiavad tööd palju lihtsamalt need, kel on mingi konkreetne amet letti laduda (olgu see õmbleja, juuksur või torulukksepp). Kui kunagi oma tööotsingutega siin jännis olin, siis kahetsesin sada ja tuhat korda, et mul midagi sarnast olemas polnud! Isegi terve immigratsioonipoliitika on luubi all ning palju räägitakse just oskustööjõu sissetoomisest. Siiani on ikka kõrgem haridus plusspunkte andnud. Aga palju neid arstidest taksojuhtegi siia riiki mahub...

Eesti kutsehariduse maine võiks tõusta, kui hoopis rohkem tublisid noori sinna edasi õppima läheks. Täpselt nii nagu see toimib Shveitsis või Saksamaal. See ei peaks olema mingi viimases hädas valitud õppeasutus. Samas tean väga hästi, milline maine sel minu koolipäevadel oli, kahju et see samamoodi edasi kestnud on. Ega seal töötanud õpetajadki just väga palju kiidusõnu õpilaste kohta kahjuks ei jaganud. Ma ei oska muud soovitada, kui oma kogemuse järgi samamoodi korraks maha istuda ning teha analüüs, mis oskused ja tahtmised olemas on. Tänapäeval on ka väga lihtne aruvti abil üles otsida kõikvõimalike elukutsete nimekirju. Nüüd, mil Mari oma tulevast elu planeeris, oli tal kooli kaudu see võimalus. Tunnistan, et mul polnud paljudest ametitest aimugi! Mõni pani lausa mõtlema, et oleks võinud ju hoopis seda joont ajada.

Igal juhul loodan väga, et see praegune põlvkond ei ole kaotsi läinud. Ja nad suudavad leida just neile sobiva ja rõõmu pakkuva tee.