Viimne kui üks telliskivi kuulub nüüd meile :)

Täpselt 16 aastat ja kolm päeva tagasi saime kaela piraka majalaenu, millest täna vaid $56.77 veel võlgu olime ja mille ma kenasti kinni maksin! Kui ma nüüd laenu pirakaks nimetasin, siis ei anna seda võrrelda praeguste hindadega. Ausalt öeldes ei taha ma mõeldagi, et peaks praegu maja ostma, sest Toronto on ikka kõvasti kallimaks läinud. Nii oleme rahul oma pisikese majaga, mis meile kõigile hästi armsaks saanud, ja ei kavatse kuhugi mujale kolida. Mis sest et kodul lossi suurust pole. 
Fotol meie esimene pilt majast, kui läksime oma kõige esimesele jalutuskäigule, et ümbruskonnaga tutvuda.

Majalaen ise oli meil õieti küll 25 aasta peale võetud. Kuid tänu sellele, et muutsime pisut tagasimaksmise plaani, läks asi pisut kiiremini. Kuigi sel ajal, kui Tom meil siin jälle vahepeal tööta oli, vähendasime maksusid ja nõnda venis see aasta võrra edasi. Siinkohal tasub ehk pisut neid laenuasja tagamaid selgitada. Kui meie maja ostsime, siis eeldati, et ostjal on 25% ostuhinnast endal olemas, nüüd on see 20% peale toodud. Kui raha ei ole, võid muretseda panga kaudu kindlustuse, mis lubab neilt veel maksimum 15% ekstra laenata. Mäletan, kuidas töökaaslane tol ajal vangutas pead ja imestas, kuidas noored üldse jõuavad maja osta. Just nii nagu mina praegu :) Ju siis pole parata midagi, vanemale põlvkonnale tunduvad hinnad võimatult suured, ükskõik mis ajal elada :D

Meie laenu tagasimaksmine käis matemaatiliselt hästi lihtsa skeemi alusel. Laenusumma jagati võrdseteks osadeks, mida tuli siis iga kuu pangale kanda. Lisaks järelejäänud laenu pealt arvestatud intress. Mis tähendab seda, et iga kuu väheneb intressi arvelt ka makse suurus (kui intressimäär ikka sama püsib). Meie muutsime tagasimakse küll kindla summa peale, nii et peaaegu "nähtamatult" vähenes laen kiiremini (oodatud ja tegeliku makse vahe läks põhilaenu vastu). Kui veel maksud iga nädala peale panna, siis tänu sellele olid ka intressimaksed kokkuvõttes väiksemad. Kuna intressid majanduse madalseisuga pidevalt vähenesid, kuid meie maksesummat ei vähendanud (välja arvatud mõni aasta tagasi), siis lõppkokkuvõttes olimegi omadega palju kiiremini mäel.

Kuid see skeem ei sobi mitte kõigile, sest maksed võivad olenevalt laenu ja intressi suurusest päris kõrgeks osutuda. Nõnda on siinsed pangad tulnud välja oma skeemiga, mille alusel on makse suurus väiksem, kuid alguses tähendab see suuremat intressimakset kui laenu enda tagasimakset. Tean nii mõndagi, kes meie panka majalaenu üle tuua tahtnud, ning kindlalt veendunud olnud, et viie aastaga on ju laenu hulk vähemaks jäänud; ja siis teisest pangast ebameeldiva üllatuse osaliseks saanud, kuidas küll võimalik on, kui vähenemine peaaegu olematu olnud on. Poole pealt muutub küll intressiosa väiksemaks, aga sinna on parasjagu aega, mis tähendab, et panga omanike rahakotid muudkui paisuvad ;)  Meie pank kuulub nende väheste hulka, kes veel pakuvad üldse esimest varianti lisaks teisele. Meie eesmärgiks on ikka oma liikmetele võimalikult mitmekesiseid valikuid anda. Meil ju omanikud puuduvad, kes piitsaga ainult kasumit taga ajavad. Iga isik, kes konto avab, on ka omanik! Nemad õnneks piitsa ei viibuta :)

Ma ei saa öelda, et viimane laenumaks meile just suurt elumuutust põhjustas. Oleme kõik väga hästi ajastanud (kuigi kindlasti pole selle peale eriti enne mõelnud). Nüüd, kus laenumaksudega ühel pool, saame rahumeeli majasse pandud raha kõrvale panna, et laste edasiõppimise eest tasuda. Olen siin seda varem maininud, et ega see odav lõbu pole. Seletasin üsna hiljuti Marile, et eestlaste jaoks on haridus alati väga oluline olnud ja see on üks asi, mida tahaks veel oma lastele võimalusel kaasa anda. Ilma et neil mitukümmend tuhat dollarit võlga peale lõpetamist kaelas oleks. Tegelikult lugesin hiljutist statistikat, mille alusel Kanada immigrantide lapsed on protsendiliselt ülekaalukalt edasi õppimas võrreldes siin sündinud elanike lastega. Mulle pole statistikat vaja, nägin seda juba laste koolist, kus päris palju immigrante. Isegi kui lapsevanemad oma kõrgharidusega siin midagi ette ei saa võtta ning teevad tööd, mis saavad, siis proovivad nad kõik anda, et lapsed kohaliku korraliku hariduse omandavad ja uuel kodumaal edukalt läbi löövad.

Nii palju siis majajuttu ja muid heietusi. Otsutasime ka, et asi väärib tähistamist meie lemmikrestoranis "Mandarin". Eriti veel, kui täna viimaks ometi lisaks kindlustuselt raha kätte saime ;) Andis aga seda oodata peale suvist üleujutust. Vahepeal oli tunne, et asjad ei liigugi enam. Ja kui remondifirma esindaja hakkas mingit imelikku juttu ajama, et tema ei pidanudki mingit kokkuvõtet tulevastest remondikuludest esitama, siis sain kohe päris kurjaks. Ning võtsin meie agendiga ühendust. Kes omakorda helistas kindlustusfirmale. Ma ei tea mida ta täpselt tegi, kuid tulemuseks oli see, et isik, keda Tom oli tulutult proovinud kätte saada uurimaks, kuidas asjalood on, helistas lausa kaks korda tunni jooksul ise, et Tomiga rääkida! Peale seda hakkas kõik väga kiiresti jooksma. Isegi see raha, mis oleksime kahjude eest pidanud ise maksma, arvestati meie kasuks! Kogu asja pikale venimise lohutuseks peame siiski nentima, et meil on niigi hästi läinud, sest päris paljudel pole kõik siiani veel selge. Aga eks see kes kõige rohkem lärmi lööb, pääseb ka esirinnale ;)