Ongi vist esimene kord, kui Kirke päris üksi meie pere karatekatest võistlemas. Mina olin ainult kaasa elamas. Aga ju siis oli mu kaasaelmisest kasu, sest kumites (ehk vabavõitluses) sai ta teise koha. Ega ta palju midagi ei lootnud. Arvas, et niisama on ka tore osaleda. Seekord oli ta veel lisaks väga aktiivselt aitamas kaasa ühe kohtunikuna. Sellest ka paar pilti. Paremal alt teisel on näha, kui sügava kummardusega minu neiu kätleb (pildil keskel, st tagapool, eespool on neiu, kes temast kumites jagu sai). Natuke oli seekord muudetud hindamissüsteemi, mis võttis mõne vabavõitluses päris võhmale. Katas ei antud punkte, vaid kaks võistlejat läksid matile ning parem liikus edasi. Eks nõnda oled natuke õnne ohver, kui näiteks eriti tugeva vastu kohe lähed. Tähtis on muidugi see kõige parem välja sõeluda, jättes kõrvale potensiaalse paremuselt teise, kes näiteks kohe esimeses ringis läheb tulevase võitja vastu.
Kas pole keegi nagu Harry Potteri filmist siia sattunud :) Hästi kena sensei, kes on mu tüdrukutel algusest peale silma peal hoidnud ning kiitusega mitte kunagi kitsi olnud, st minule laste kiitmisega. Ega tüdrukutel ei saa ju nina liiga kõrgele ajada lasta :D
Küsisin Kirke käest, mis ta oleks "oma eluga" teinud, kui poleks karatega hakanud tegelema. Ta ei osanudki midagi tarka välja mõelda. Igal juhul kavatseb ta sama usin tulevikus olla ning mingeid mahajätmise mõtteid kunagi peast pole läbi käinud. Rääkisin ka ühe Mari-vanuse poisiga (kes treenib Ontario ühes teises klubis - Owen Sound - kolmandat aastat). Ta arvas, et alustas õigel ajal, et varem poleks ta ehk nii sisse võetud olnud. Huvitav oli aga ta mõte tuleviku suhtes, seda eriti noore mehe suust. Ta oli kindel, kui tal omal lapsed on, siis paneb ta nad karatesse :) Kirke meelest on see täiesti enesestmõistetav, et ta lapsed hakkaksid sellega tegelema. Hmm .... kas see on kümme aastat ajupesu või on see tal nii hinges kinni :D
