Stuart McLean Vinyl Cafe

Hästi kurb uudis. Kanada kaotas ühe mehe, kes on naerutanud ja muutnud (loodetavasti) paremaks paljusid-paljusid siin riigis. Stuart McLeani avastasime mitu head aastat tagasi. Sai tema Vinyl Cafe lugusid autos pikkadel reisidel kuulatud. Oli kohe palju lõbusam. Nii meil, emmel-issil, kui lastel. Selline hea lihtne nali tavalistest inimestest endist ja nende tegemistest, mille üle võib südamest naerda, nii et pisar silmas. Ei mingit musta huumorit või satiiri või peent nalja, millest tuhkagi aru ei saa :) Palju äratundmist ja enda sisse vaatamist, aga ka vahel südamekeeltel mängimist. Tema esitusviis oli selline mõnus, justkui eemaloleva vaatleja oma, mis juba iseenesest omaette elamus. Mul on enamus ta raamatuid olemas. Neid lugedes kuulen taustaks ta häält... Kahju ja kurb meel ta surma üle... Ta ei olnud ju tänapäeva mõistes eriti vanagi, alles 68. Aga nahavähk viis ta suht kiiresti meie hulgast. Kahju, sest nii palju lugusid jääb nõnda kirjutamata. Vinyl Cafe koduleht on siin.

Kuulake lugusid näiteks siin (peaks saama alla laadida ja hiljem kuulata, alustuseks ehk näiteks see) või otsige neid Youtube kanalil (näiteks siin).

Sõbrapäev

Täna saab soovida siis kena sõbrapäeva. Seekord on mul ühe südamekese asemel lausa päris mitu süstikpitsist südant. Pean ütlema, et kudumine jääb mul ikka number üheks, mida mulle meeldib teha. Aga süstikpits on kohe selle kannul. Oma imestuseks oli ka heegeldamisega päris mõnus üle tüki aja tegeleda. Aga rohkem sellepärast, et nõnda saab vahvaid loomakesi luua. Kunagi tegin ka paberitööd paperquilling, mis on jäänud küll pisut unarusse. Sest süstikpitsiga saab veelgi kaunimaid asju luua :)  Oleks ainult seda ajakest kõigi põnevate asjade jaoks ;)
Sõbrapäevaks midagi tarka ka, millele võin oma kogemusest alla kirjutada: Tõeline sõprus on kui hea tervis, selle väärtust märkad alles siis, kui oled sellest ilma. -Charles Caleb Colton

Suss-sokid

Vahepeal ma ikka tegelen natuke käsitööga ka :-) 
Siis kui meil siin mõni nädal tagasi soojaahi üles ütles ja ma hea meelega susse oleks kandnud tavaliste paljaste varvaste asemel, ei leidnud ma muidugi ühtegi paari. Võtsin siis lõpuks ette ammu plaanis olnud suss-sokkide kudumise. Tallad olid ka ju valmis ostetud. Hästi mõnus lõng ja üldse edenes kuidagi suurepäraselt. Arvestades, et ma polnud kunagi varem sokke kudunud. Kindaid küll ja igat sorti muid imeasju, kuid sokid on kuidagi täiesti plaanist väljas olnud. 
Kui lapsed neid vaatasid, siis arvasid, et neil võiks ka sellised olla. Mitte et nad neid just kannaks, kuigi Kirke on mul siin modelliks. Ikkagi oma pere lapsed. Kõik me käime kodus paljajalu :-) Aga järgmiseks suureks külmaperioodiks oleks igaks juhuks midagi tagavaraks ;-)