Hästi kurb uudis. Kanada kaotas ühe mehe, kes on naerutanud ja muutnud (loodetavasti) paremaks paljusid-paljusid siin riigis. Stuart McLeani avastasime mitu head aastat tagasi. Sai tema Vinyl Cafe lugusid autos pikkadel reisidel kuulatud. Oli kohe palju lõbusam. Nii meil, emmel-issil, kui lastel. Selline hea lihtne nali tavalistest inimestest endist ja nende tegemistest, mille üle võib südamest naerda, nii et pisar silmas. Ei mingit musta huumorit või satiiri või peent nalja, millest tuhkagi aru ei saa :) Palju äratundmist ja enda sisse vaatamist, aga ka vahel südamekeeltel mängimist. Tema esitusviis oli selline mõnus, justkui eemaloleva vaatleja oma, mis juba iseenesest omaette elamus. Mul on enamus ta raamatuid olemas. Neid lugedes kuulen taustaks ta häält... Kahju ja kurb meel ta surma üle... Ta ei olnud ju tänapäeva mõistes eriti vanagi, alles 68. Aga nahavähk viis ta suht kiiresti meie hulgast. Kahju, sest nii palju lugusid jääb nõnda kirjutamata. Vinyl Cafe koduleht on siin.
Kuulake lugusid näiteks siin (peaks saama alla laadida ja hiljem kuulata, alustuseks ehk näiteks see) või otsige neid Youtube kanalil (näiteks siin).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)