Nii umbes täpselt 30 aastat tagasi...

Saku mõisa trepil. Usun, et trepp näeb palju parem praegu välja. Eriti meie kortsukeste ja hallide karvade kõrval. Nagu pöödvõrdeline tehe :-D Aga me ei nuta. Oleme õnnelikult ikka koos.

Emme rõõm...

Ma olen aegajalt ikka Kirke väiksest õpiraskusest kirjutanud. Õnneks pole ta vaeglugemine ehk düsleksia väga raskel kujul, aga just parasjagu, et peavalu valmistada. Meile kõigile. Ja ega me neiul kerge pole olnud. Tom ei ole ka alati teda just matemaatikas abistades alati viimane kannatlikkuse kants olnud. Raske on ühel praktilise meele ja üliterava loogikaga inimesel vahel aru saada, et asjad võivad teisiti olla... Aga koolist ta meil läbi sai, ning mitte just nii, et ta klassis viimaste hulgas oleks olnud. Isegi kõik ülikooliks vajalikud kursused said ära tehtud. Nüüd on ta hambatehniku õpingutes ühe semestri lõpetanud. Eelmisel nädalal olid tal viimased eksamid ja nüüd on ta juba suveks vaba. Plaaniga minna Eestisse ja seal oma oskused proovile panna. Hetkel on isegi üks koht olemas. Loodetavasti läheb ka kõik lõpuks plaanipäraselt. Ta sammub mul Mari jälgedes, et otsib suveks tegutsemisvõimalusi just Eestisse. Eesti on endiselt temalgi väga südame küljes.

Tegelikult aga hakkasin seda heietust siin kirjutama, sest Kirke sai kolledzhist kirja, mis teatas, et ta ära märgitud dekaani honour tudengite nimekirjas. Tema hinded on kõik olnud üle 80% (ehk siinses mõistes A'd). Tema on näide, kuidas keskpärasest õpilasest võib saada hoopis üks eriti usin tudeng. Üsna tihti kuuled pigem vastupidisest. Mina olen näiteks üks näide, mis ei tähenda, et ma oma tööelus pole suutnud end nii kõrgele töötada, kui hetkel üldse saab ;-) Omamoodi on ju hea tunne, kui tead, et sinusse on usku ja oled ka kaastöötajate poolt hinnatud. Siis ju ei tähenda, mis hindeid sa koolis said :) Kirke aga ütleb, et kõik need katsumused ja raskused kooli ajal tegid temast tugevama isiku. Lisaks õpib ta praegu ala, mis talle väga meeldib. 

Ja ma näen, kui tõsiselt ta kõike võtab. Kuidas valmistub arvestusteks, eksamiteks. Või teeb vajalikke projekte, nokitseb hammaste kallal jne. Toob oma töid uhkelt koju meile vaatamiseks :-) Ühe grupitöö juures kerkis mitteametlikuks grupijuhiks. Paistis, et neilt otseselt ei nõutud, et üks peab kindlasti juht olema. Aga seal ta on, juhib vägesid ja päästab olukorda, kui üks grupiliikmetest asju segi keerab. Viimase puhul läheb ta üsna turri. Sest see neiu suutis kogu nende töö ära rikkuda. Aga õnneks on Google Docs puhul võimalik ajalugu jälgida ning originaal taastada. Lõplik hinna tuli siiski väga hea. Ja nõnda siis sulab lapsevanemate süda, kui näed, kuidas temast on sirgunud asjalik tegelane.

Ma tean, et Internetist leitud foto kriipsutab alla, kuidas naised rohkem meestemaailma sisse saaks (st teeks rohkem neid töid, mida enamasti mehed enda käes hoiavad). Mina näen seal aga oma pesamuna, kes on suutnud silmitsi seista oma probleemidega ja kes hetkel julgelt edasi sammub.

Lasteaia moenäitused

Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud. 

Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D