Tõlkimistest

Vaatasin täna hommikul truilt Anu hommikust saadet ja ei uskunud oma kõrvu, kuidas Kaili ja Ulvi blogi Ull Lugu oli sattunud tõlkemootorite hammasrataste vahele... Kuidas on küll võimalik, et on olemas inimesi, kes tõetruilt võtavad ühe võõras keeles kirjutatud teksti, lasevad selle "targal" Google'il ära tõlkida ning siis tõemeeli loevad välja asju, mis originaaltekstist kilomeetrite kaugusel. Aga tuleb välja, et selliseid inimesi on... Huvitav, kas internetist saadud tõlke põhjuseks võib olla see, et suuremate keelte puhul töötavad need mootorid paremini kui pisikese eesti keele puhul. Või on põhjuseks keelegruppide erinevus. Kui meie vääname oma sõnu mitmel-setmel viisil, siis paljud keeled ju seda ei tee. 

Samas saates olnud Anita Smirnova - Eestis sündinud korea-vene juurtega noor näitleja Hiinas - nimetas ka, et hiina keel on ju lihtne. See tähendab, grammatika on lihtne. Sõnad ei muutu kunagi. Ainult hääldades tuleb õige tooniga- rõhuga need välja öelda. Sest tähenduse võib muidu täielikult pea peale keerata. Ütleks, et sama, mis Google Translate, kui ikka õiget tooni - õiget käänet - õiget väljendit - ära ei tunne, siis unusta ära, et suudad sellest pudrust ja kapsast aru saada. Näitena üks vanem nali, mille peale juhtumisi täna sattusin, milles soomlane ütleb välja kõik "koera-sõnad". Leidsin selle, milles ungarlased soomlased üle trumpavad :-) Kui siis kõike seda "oma" keelde tõlkida, siis sellist suppi ei söö enam vist keegi. Ma ei saa aru, kas teised rahvad ei saa kohutavas emakeeles lubadusi õnnetul viisil surma saanud printsi varanduse pärimise kohta... jne.

Ma loodan väga, et saates olnud blogija ei maksa ära ligi kolme tuhandest tõlketööd, mille solvunud tegelane oli lasknud teha. Eriti veel, kui see tõlketöö väga hästi välja polnud tulnud. Tundus, et samamoodi Google Translate kasutusele võetud...

Tegelikult ei saa ma midagi halba tõlkemootorite kohta öelda. Sest ma kasutan neid üsna palju. Saates sain teada Tartu Ülikooli oma, mida kindlasti proovin tulevikus: neurotolge. Tõenäoliselt lähevad need ka aja jooksul aina paremaks, eriti kui saad sinna kogu aeg parandusi teha. Olen viimasel ajal päris palju tõlkimisega tegelenud. Täiesti vabatahtlikult siinse eesti kogukonna heaks. Lihtne on Google Translate väljadele inglisekeelne tekst sisestada ja saada eestikeelne vastu. Millega siis on natuke kergem tööle hakata. Sest vahel viskab päris hea vaste välja. Vahel muidugi midagi sellist, mille peale võiks naerust piss püksi tulla :-) Ma tean, et mu eesti keel ei ole super-duper tasemel. Sest tõenäoliselt kasutan sõnade järjekorda, mille peale "õige" eestlane ise naeru kihistab. Tegelikult meeldib mulle sõnu vahel segamini ajada, sest see kõlab mu kõrvale luulelisem :D Aga keegi teine vaatab alati tõlgitud teksti veel üle. Eriti hea on, kui Toomas seda on teinud. Ta on eriliselt kriitiline ;-) 

Üks asi, mida ma olen alati mõelnud, et kõige õigem on ikka oma emakeelde tõlkida. Ükskõik kui hästi ka sa seda teist keelt ei tea. Ma näen seda siin mõnede tekstide pealt, mille on tõlkinud eestlased, kellel siiski inglise keel tugevam on. Vahel on neid asju lausa valus lugeda. Isegi minul, kes ma olen üsna harjunud igat sorti eesti keele väänamistega :-D

Tahtsin siia juurde ühe pildi ka panna. Ja mis sobiks kõige paremini, kui kass, kellest pole mingil viisil kunagi võimalik aru saada. Välja arvatud siis, kui tal kõht tühi ja välja vaja minna on.

Raha ja suhted

Lugesin mõnda aega tagasi Pärdikute päevaraamatu postitust, ja tahtsin kohe kärmelt sinna alla midagi kribada. Aga teadsin juba ette, et kipun liialt heietama. Ma siis parem heietan siin, kus mul oma luba teha, mis mulle meeldib. Teema on ju huvitav - RAHA ja SUHTED! Millele on lähenemisi ning arvamisi tegelikult ühest äärest teise. Kõik oleneb ju sellest, millisest keskkonnast inimene tuleb. Kuidas ta on üles kasvanud/kasvatatud. Mis on teda mõjutanud. Millised on olnud tema eeskujud. Kes ütleb, milline nendest suhtumistest siis õige ja milline vale. Sest ilmselge on, et iga inimese jaoks on tema arvamine see kõige õigem. Kes on esimene sellele vastu vaidlema ;-) Eks elu tee muidugi oma korrektiive selle kõige õigema arvamises (kui teeb). Ning aja kulgedes on kõigil õigus oma suhtumist muuta. Kas siis "oma vitsad peksavad" pärast või hoopis mõjutab midagi muud. Nüüd sai siia kirja nii palju ümmargust juttu, et võta ühest äärest või teisest, aga kinni ei saa võetud :-D

Mina muidugi tahan oma mätta otsast kirjutada. Ainult minu mätas on selline kaheks jagunenud. Ühelt poolt see, kuidas meie oma elu oleme sättinud (või milliseks see kujunenud on) ja teisalt see, mida ma oma tütardele soovitaks ;-)  See "teistpidi" Kanada kõige uuem rahatäht sobibki hästi sellepärast siia juurde. Rahatähele on trükitud noor mustanahaline naine Viola Desmond, kes juba aasta enne Rosa Parksi julges Kanadas vastu hakata valge maailma poolt ette nähtud reeglitele (ta istus kinos sinna, kus valged ainult tohtisid). Ja parem on, kui naised enda eest seisavad ;-)

Meie peres ei ole olemas kahte rahakotti. On olemas ainult üks. Ja ei tähenda, kes kui palju raha sinna sisse toob. Kõik on ikka ühes ja samas pajas meie mõlema jaoks kasutada. Ma lihtsalt ei kujutaks meie puhul enam midagi muud ette. Sest see toimib ja pole siiani veel mitte ainsatki korda tekitanud ei ühelt ega teiselt poolt mingeid tülisid ega pahandusi. Põhiliselt selle pärast, et me oleme üsna sarnased oma kulutamistega. See tähendab, et me ei kuluta raha niisama lihtsalt. Kuigi ka seda tuleb vahel ette, ega me mingid superoivikud ka ei ole ;-)

Kui me alguses siia kaugele elama tulime, siis lugesime vaat et iga senti. Sest ega seda raha just laialt jagada polnud. Aastatega oleme suutnud majandada nii, et oleme kenasti toime tulnud, maja laenu kinni maksnud, lapsed koolitanud ja oma lõbuks peamiselt matkamise (väike kulu), suusatamise (juba suurem kulu) ning reisimisega (peamiselt Eesti-reisid, nendest hindadest ei taha rääkidagi) tegelenud. Kas on olnud tunnet, et oleme millestki ilma jäänud. Ma ei arva. Mul ei ole (välja arvatud vast see, et Eesti-reiside arvelt on jäänud muu maailm meil nii palju avastamata kui võinuks, aga pere ja lähedased kaaluvad sellegi üles), ja ma ei usu, et Toomas teistmoodi arvaks.

Kokkuvõttes pole meil raha koha pealt kunagi mingeid probleeme olnud. Suuremad ostud arutame läbi (välja arvatud siis kui ma otsustan äkki, et diivan tuleb vahetada :-P ), Tom on vahel ka väiksemate pärast natuke mures. Sest kui ma ütlen, et meil on ühine rahakott, siis peamiselt tegelen mina selle üle "valitsemisega". See on kuidagi loomulikult nõnda kujunenud. Ei tea, kas mu pangatöötaja staatus on sellele kaasa aidanud ;-)  Ma olen ka päris kindel, et juhul, kui midagi väga ootamatut peaks juhtuma, ja meie teed võiks lahku minna (ei, meil on kõik hästi ja me kumbki ei kujutaks tänasel päeval, et peaksime teise maha jätma, aga lihtsalt kui...), siis olen ma rohkem kui kindel, et raha tüli ei tekitaks ja me suudaks kõik kenasti pooleks jagada. Ei mingit arvestust, kes rohkem töötas või ei töötanud. Või kes rohkem sisse tõi või ei toonud. Sest me lihtsalt oleme juba sellised. Vist...

Aga kuidas küll meil see ühine rahakott õieti välja kujunes? Kui me oma "jah"-sõna ütlesime, siis elasime ju sügaval nõukaajal (ei olnud sügav, sest oli juba üsna kokkukukkumise ääre peal, aga ikkagi...). Kes sealt tulnud, teab hästi, kui palju noor haritlane palka sai, või üldse palka saadi. Õieti mitte midagi. Aga meie oskasime isegi selle vähese rahaga hästi toime tulla. Pangakontos raha muidugi ei hoitud (minul siiski oli midagi ühes pangas tööga kõrvale pandud). Mäletan, et rublad vedelesid meil ühes sahtlis, mis polnud isegi lukus. Võtsime sealt, mis vaja. Ma arvan, et kui sul on nii vähe, ja kui kumbki pole suur kulutaja, siis ei saanudki tekkida sel tasandil mingeid suhteprobleeme.

Rootsis olles oli meil raha veelgi vähem, ja meie veelgi kokkuhoidlikumad. Sest polnud ju aimugi, mis meist edasi hakkab saama. Kanadasse tulles sama lugu (välja arvatud teadmine, et saame seal tööle hakata). Toomas oli ainuke, kes esialgu raha sisse tõi. Mina lõin niisama lulli (või proovisin tööd leida). Võttis "vaid" vähem kui aasta, enne kui mul ikka väga hästi näkkas (ja nüüd sai 27 aastat samas kohas täis), paar töökohta, kus varem olin, neid ei saa õieti tööks lugeda. Nii et ei võinudki meil siin ka mingit vahettegemist olla ja minu ning sinu rahakottidega vehkimist. Nõnda lihtsalt oli loomulikult kujunenud.

Meil on ühised krediitkaardid, meil on ühised pangakontod. Tänapäeval on kerge kõigi asjade eest kaardiga maksta. Raha tuleb meie ühisest "rahakotist". Kas me peame järge, et keegi kulutab rohkem või vähem. Ei pea. Sest me pole kulutajad :-) Me olime sellised juba siis, kui Eestis elasime. Ja oleme samamoodi jätkanud. Me proovime olla samas natuke teistsugused, kui ma siin näen vanemate eestlaste pealt, kes hoidsid surmani iga senti kokku ning unustasid end ära. Ning lahkudes istusid üsna suurte hoiuste otsas. Mille kulutamisega pärijad üldse probleeme ei näinud. Enamasti on aastaga ka see aastaid korjatud raha läinud... Ainuke, mille pärast olen natuke mures, et kui Tom peaks üksi jääma, et ta siis meie rahaasju oskaks ikka edasi ajada. Olen proovinud kõik ka kirja panna. Aga ta unustab pidevalt ära, kus ma seda infot hoian :-D Äkki hädaga tuleb meelde ;-) Olen ka Mari natuke valgustanud (sest tema on ka meie pangakontol kaaskasutaja, nii palju usaldan ma oma tütart).

Mis toob mind järgmise punkti juurde. Lapsed... Esimene asi, mis neil soovitan, kui nad peaks kellegagi oma leivad ühte kappi panema, et nad hoiaksid endal eraldi konto! Mis on täiesti vastupidi sellele, mis ma just seal ülevalpool kirjutasin (et ühine pada jne). Ma tean, miks ma seda soovitan, sest olen oma töö kaudu näinud nii koledaid lahutusi, kus raha pärast minnakse või teineteisele kätega kallale, et ma ei tahaks seda oma lastele.

Nüüd, kui ma oma laste peale mõtlen, või üldse naiste peale (aga ka miks mitte meeste), siis pean väga tähtsaks, et igal oleks oma pangakonto. Ja ühiste kulutuste jaoks panevad mõlemad omalt poolt raha sisse. Mulle meeldis kellegi mõte, et maksad teatud protsendi olenevalt, kui palju sa teenid. Nii oleks kindlasti aus. Kõik see muidugi olukorras, kus mõlemad käivad tööl. Aga kui üks peaks lastega koju jääma, või ükskõik mis muu puhul, siis loomulikult jääb raha sissetooja mureks, et teinepool ka omadega toime tuleks. Muide, ei tasu loota rikkuriga abielludes, et nüüd oled ka rikas ja raha muudkui voolab. Ei voola midagi. Pigem võid hoopis istuda oma kodus ja rahast ning vabadusest und näha (ei ole reegel, aga olen näinud ja kuulnud neid lugusid). Hoopis teisel tasandil võib ka lahkhelisid tekkida, kui ainult üks pool panustab kõike ja teine, kes saab ka korraliku sissetuleku, teeb seda vaid moepärast. Siis pigem juba tasub minna ühise rahakoti peale ;-)

Kas mul on mingit ühest retsepti anda, kuidas rahaasjad ei ajaks suhteid segamini, ning pere ikka rõõmsalt sellel tasandil omavahel läbi saaks? Ei ole! Ja ei saagi olla, sest nagu juba alguses ütlesin, kõik me oleme isepuust loodud. Kuid seda oma konto omamist, oma raha olemasolu, pean küll väga tähtsaks (kui just ei olda samasugused nagu meie siin Toomasega ;-) ). Sest see võib hoida tulevikus ära inetud tülid, süüdistused, viha ja pisarad. Ning anda "nõrgemale" poolele pisutki kindlust (olgu ta siis kodune, väiksema sissetulekuga või niisama rahatu).

Ja kõige tähtsam! Rahast tuleb rääkida. See tundub nii madal ja kuidagi materiaalne suure armastuse kõrval, aga need peab rääkima selgeks, et mõlemad pooled oleks ühel samal leheküljel!!! Ja et mitte ühel päeval raha pärast tekkinud tülide pärast teed lahku läheksid. Muude asjade pärast võib küll lahku minna ;-D

Uue aasta alguses...

Eluvaim on mul ikka sees, kui keegi on mõelnud, kuhu kadunud olen. Päriselt ei ole ju, sest mu teine blogi alustas oktoobri keskel uut - neljandat - ringi. Iga aasta on ju kingitus, kui oled seisnud müüri ees, kust ülepääsemiseks võib olla redel olemas, aga võib ka mitte olla.

Nüüd veereb eluratas muudkui edasi, natuke teistmoodi kui varem, aga aina edasi. Ma olen natuke tagasi tõmmanud pangatööst. Eelmise aasta maikuust olen vaba üks päev nädalas ja siis ühel hetkel lausa kaks päeva, esmaspäeviti ja teisipäeviti. Ning tegelen millegagi, mille peale Toomas ja mitmed teisedki imestusest kulmu kergitavad. Hoian pisikest 2,5 aastast neiut. Kes mu hõimlane siin kauges Torontos - Toomase onutütre pojatütar.

Nii tavaline on arvamine, et lapsehoid on ju tüütu, eriti veel võõra lapse. Tänu nendele oigamistele lõin isegi natuke kahtlema, kas teen ikka õige otsuse. Aga praeguseks võin küll öelda, et olen väga rahul. Temaga on hästi tore olla. Isegi kui ta kahesena oma iseloomu näitab. Me saame kenasti hakkama. Tema lõbus kõkutamine, kui me rõõmsalt millegi toreda kallal tegutseme, teeb mu hingele pai. Tema suured uudishimulikud silmad, kui ta maailma avastab, toovad mind tema tasemele, et ise uuesti kõike läbi lapsepilgu näha. Ma ei ole kunagi väsinud, kui tema juurest tulen. Olen isegi mõnikord pikemalt lausa kodu poole jalutanud, enne kui metroo peale istun. Ma olen juba noorest peast mõelnud, et saan lastega palju paremini hakkama kui täiskasvanutega. Nii et pole ime, kui ma nii rahul olen :-)

Oma lastele ütlen, et kuna teie puhul pole sugugi teada, kas saan vanaema rolli kunagi täita, siis nüüd on mul üks kindel võimalus olemas. Väike neiu on lausa ühe öö meie juures olnud. Mispuhul ei Kirke ega Mari suurt huvi tema vastu üles ei näidanud. Aga, ime-ime, Toomas küsis hiljem, kas pisineiu tuleb jälle meie juurde :-) Ei ole mu kaasa mingi macho, hoopis pehmo :-D

Ühe nädala oli pisineiu vanaisa Eestist külas. Mis meenutas, kui raske tegelikult see on, kui vanavanemad nii kaugel. Ja kui laps esialgu võõra mehe kohta "onu" ütleb. Õppisime siis hoolikalt vanaisa ütlema. Aga ega see vist väga veel kohale ei jõua, miks mõni onu palju parem on kui teine. Esialgu klammerdus ta minu külge. Kuni läks lahti legoklotsidest maja ehitamine. Mis palju ei tähendanud, sest kui ma hakkasin ära minema, siis arvas neiu, et papud võiks jalga panna ja "ta-taa" vanaisale lehvitada :-) Olen vist üsna omaks talle saanud. Ja tema mulle ka. Hetkel on ta Eestis. Ja ma juba tunnen, kuidas tahaks teda näha. Eriti veel siis, kui käisin nende kodus kasse toitmas. Mis oli ilma väikese põngerjata kuidagi nii tühi ja kurb.

Nii et uus aasta läheb ikka sama tähe all. Olin ka kogu aeg mõelnud, et lõpetangi päriselt pangatöö. Aga... ma olen ikka veel seal. Sest ühelt poolt piinab natuke südametunnistus. Ei taha neid väga "ula peale" jätta. Mitte et lõpuks ikka kõigega hakkama ei saada. Kuid kuidagi on kujunenud, et meil pole head järjepidevust olnud. Suurem osa töötajatest on üsna uued. Meil puudub justkui üks vahepealne põlvkond, et kindlustada paremat järjepidevust. Ja nõnda ma siis kõõlun ikka edasi.

Lisaks on ees ootamas mitu huvitavat projekti. Alustades uuest pangasüsteemist ja lõpetades kolimisega uude kohta. Toomas naeris, et sa polegi veel nii vana, kui ei jookse selliste muudatuste eest ära ja arvan hoopis need huvitavaks. Jah... selles suhtes olen küll uudishimulik ning otsin uusi väljakutseid. Mis panevad aju tööle :-) Ning viimaks... kui üks meie kauaaegsetest liikmetest ütles, et tema jaoks olengi tema jaoks just mina kui "Eesti pank" (nii nagu hellitavalt Toronto Eesti Ühispanka kutsutakse), siis kõditase see minu ei teagi millist meelt küll :-) Meie ülemus ütleski lausa mulle: proua Eesti Pank :D Loodetavasti mitte ainult sellepärast, et talle on tähtis mind hoida ;-) Mis ei tähenda, et ma läheks uhkust täis. Sest ammu on selge, et asendamatuid pole. Lihtsalt elu võib mõneks ajaks natuke keerulisemaks minna, aga kõik liigub ikka edasi... Vaata esimest lõiku ;-)

Lapsed on ka kuidagi rohkem paigas. Mari on väga rahul oma tööga AMD juures. Tundub, et temaga ollakse ka rahul. Osakond, kus ta töötab on väga kiiresti üsna suureks kasvanud. Nende ülemus ütles, et küll me varsti loeme, millega nad välja tulevad. Hetkel ei tee Mari piuksugi, mis ja kus. Sest kõik on väga salastatud. Ikka kartuses, et äkki konkurendid varastavad ideed ja jõuavad ette. Ta on endiselt meil kodus. Oma väikeses toakeses keldrikorrusel. Ja maksab meile üüri :-D Ei ole siin mingeid tasuta lõunaid, kui korralik sissetulek olemas. Ainult probleemiks on see, et üürnikuna proovib ta meile selgeks teha, et ta võiks endale mao võtta. Või kassi. Kassi me peaaegu juba saime, aga see läks natuke vett vedama. Nüüd vaatab ta maine coon kassipoegi. Need on sellised hiiglased kasside hulgas. Kes pistaks vist meie pisikese Sushi nahka. Või mitte... Nad pidid väga sõbralikud olema :-) Nägime neid hiljuti ühel näitusel.

Kirke alustab praktikaga järgmisel nädalal. Kolm päeva tööl ja kaks koolis. Ning kevadel peaks ta oma hambatehniku diplomi kätte saama. Mingi mõtteiva oli tal jätkata õpinguid samas liinis. Aga hetkel on ta selle siiski ootele jätnud. Vaatab, kuidas tal läheb praktikal ning siis otsustab. Ja ei! Ta ei kavatase hambaarstiks õppida :-) Mis sest et ta juba väikesena arvas just selle ameti valivat. Mõte oli hoopis proteeside valmistamist põhjalikumalt õppida (mis tehniliselt annab loa otse inimesega tegeleda) või hoopis hügienisti paberid muretseda. Ma arvan, et talle sobib just kõige rohkem see omaette nokitsemine hambatehnikuna. Kui sul pole kaelas vastutust, mis hambaarstidel inimestega tegeledes.

Tema otsuseid ei ole ka mõjutanud tõsisemalt võetav poiss-sõber, kes tal eelmisel aastal tekkis. Taanielil (nagu me teda eestipäraselt kutsume on Poola juured. Mis ei tähenda, et ta räägiks hästi poola keelt. Jälle üks näide vanematest, kes ei pidanud seda tähtsaks. Kuigi on meie moodi paarkümmend aastat tagasi lahkunud (meil saab küll nüüd 30 aastat täis). Igal juhul kahetseb ta väga, et ta teadmised keelest nii nõrgad. Sest suvel külas käies tundis ta end halvasti, et ei saanud sugulastega rääkida. Poolakad ei ole nii head inglise keeles võrreldes eestlastega.

Meie jaoks tähendab see poiss-sõber hoopis teist elukorraldust. Nüüd "tolgendab" mingi uus inimene siin. Pealegi ei jätnud ta esialgu just kõige meeldivamat muljet. Oli meie jaoks liiga müügimehelik. Selline mett suu peale määrija tüüp. Nüüd on ta natuke tagasi tõmmanud, ilmselt oli ta alguses kohtumisest ka pisut närvis. Et ikka head muljet jätta. Olen temaga harjunud, sest tähtis on, et laps rahul oleks. Kui ta oleks selline, kes kohe läbipaistvalt ei "sobiks", ütleks ma seda Kirkele. Oleme sellest varem tüdrukutega rääkinud. Taaniel lõpetab sotsiaalteaduse kursust samas kolledzhis, kus Kirke ja tahab ülikoolis samal erialal jätkata. Ta on selline hilisärkaja. Sest enne seda töötas müügimehena :-D Ja mängis oma bändis kitarri ning esines baarides. Kui ta endiselt ainult muusikuna tegutseks, siis oleksin vist palju rohkem ettevaatlikum oma suhtumises.

Meie majas on veel üks elanik tekkinud. Kuidagi kogemata ja ette planeerimata. Lihtsalt avasime uksed ühele aastase viisaga Kanadasse tulnud noormehele, kes alustas Vancouveris ja otsustas siis ka Toronto üle vaadata. Esialgu tulime küll ainult nii palju vastu, et mõneks päevaks elamine. Aga kuidagi kujunes nii, et nüüd ongi ta siin :-) Ikka see minu "uksed eestlastele valla" suhtumine. Mingi hetk tundus, et kaks võõrast on liiga palju majas (Taaniel ei ole küll kogu aeg siin), aga samas ei tähenda ju. Kui juba üks, siis miks mitte kaks. Ma ei julge öelda, et seda tulevikus ka teeksime. Kui, siis ehk AirBnb. Seda oleme vahel arutanud. Eks tulevik näita, mis ja kuidas.

Ja nõnda siis me siin vaikselt veereme. Lapsed on justkui omapäi. Ja ei ole ka. Tunnen, et nad on omapäi. Toomas proovib veel ikka väikelaste isa rollis püsida. Nii et pean talle aegajalt meelde tuletama, et tüdrukud on ju täisealised :-D Mul on hea meel, et nad on kodus. Aga ma arvan, et olen täiesti valmis neist lahti laskma. See tähendab oma elu peale lubama. Kuigi ilmselge on, et siinsete Toronto rendihindadega on neil kindlasti palju odavam meie juures üüri maksta ja raha kõrvale panna. Mari hindab seda väga. Kirke vist läheks kohe, kui ainult saaks :-)

Nüüd sai paras pikk lobajutt. Millest vahel natuke puudust tunnen. Aga tunnistan, et ma hoian peaaegu teadlikult eemale pikkadest kirjutamistest. Sest see võtab oma aja. Ja oma ajaga on ju palju rohkem teha kui siin kribada. Nagu näiteks Ringvaadet vaadata ;-)