Uue aasta alguses...

Eluvaim on mul ikka sees, kui keegi on mõelnud, kuhu kadunud olen. Päriselt ei ole ju, sest mu teine blogi alustas oktoobri keskel uut - neljandat - ringi. Iga aasta on ju kingitus, kui oled seisnud müüri ees, kust ülepääsemiseks võib olla redel olemas, aga võib ka mitte olla.

Nüüd veereb eluratas muudkui edasi, natuke teistmoodi kui varem, aga aina edasi. Ma olen natuke tagasi tõmmanud pangatööst. Eelmise aasta maikuust olen vaba üks päev nädalas ja siis ühel hetkel lausa kaks päeva, esmaspäeviti ja teisipäeviti. Ning tegelen millegagi, mille peale Toomas ja mitmed teisedki imestusest kulmu kergitavad. Hoian pisikest 2,5 aastast neiut. Kes mu hõimlane siin kauges Torontos - Toomase onutütre pojatütar.

Nii tavaline on arvamine, et lapsehoid on ju tüütu, eriti veel võõra lapse. Tänu nendele oigamistele lõin isegi natuke kahtlema, kas teen ikka õige otsuse. Aga praeguseks võin küll öelda, et olen väga rahul. Temaga on hästi tore olla. Isegi kui ta kahesena oma iseloomu näitab. Me saame kenasti hakkama. Tema lõbus kõkutamine, kui me rõõmsalt millegi toreda kallal tegutseme, teeb mu hingele pai. Tema suured uudishimulikud silmad, kui ta maailma avastab, toovad mind tema tasemele, et ise uuesti kõike läbi lapsepilgu näha. Ma ei ole kunagi väsinud, kui tema juurest tulen. Olen isegi mõnikord pikemalt lausa kodu poole jalutanud, enne kui metroo peale istun. Ma olen juba noorest peast mõelnud, et saan lastega palju paremini hakkama kui täiskasvanutega. Nii et pole ime, kui ma nii rahul olen :-)

Oma lastele ütlen, et kuna teie puhul pole sugugi teada, kas saan vanaema rolli kunagi täita, siis nüüd on mul üks kindel võimalus olemas. Väike neiu on lausa ühe öö meie juures olnud. Mispuhul ei Kirke ega Mari suurt huvi tema vastu üles ei näidanud. Aga, ime-ime, Toomas küsis hiljem, kas pisineiu tuleb jälle meie juurde :-) Ei ole mu kaasa mingi macho, hoopis pehmo :-D

Ühe nädala oli pisineiu vanaisa Eestist külas. Mis meenutas, kui raske tegelikult see on, kui vanavanemad nii kaugel. Ja kui laps esialgu võõra mehe kohta "onu" ütleb. Õppisime siis hoolikalt vanaisa ütlema. Aga ega see vist väga veel kohale ei jõua, miks mõni onu palju parem on kui teine. Esialgu klammerdus ta minu külge. Kuni läks lahti legoklotsidest maja ehitamine. Mis palju ei tähendanud, sest kui ma hakkasin ära minema, siis arvas neiu, et papud võiks jalga panna ja "ta-taa" vanaisale lehvitada :-) Olen vist üsna omaks talle saanud. Ja tema mulle ka. Hetkel on ta Eestis. Ja ma juba tunnen, kuidas tahaks teda näha. Eriti veel siis, kui käisin nende kodus kasse toitmas. Mis oli ilma väikese põngerjata kuidagi nii tühi ja kurb.

Nii et uus aasta läheb ikka sama tähe all. Olin ka kogu aeg mõelnud, et lõpetangi päriselt pangatöö. Aga... ma olen ikka veel seal. Sest ühelt poolt piinab natuke südametunnistus. Ei taha neid väga "ula peale" jätta. Mitte et lõpuks ikka kõigega hakkama ei saada. Kuid kuidagi on kujunenud, et meil pole head järjepidevust olnud. Suurem osa töötajatest on üsna uued. Meil puudub justkui üks vahepealne põlvkond, et kindlustada paremat järjepidevust. Ja nõnda ma siis kõõlun ikka edasi.

Lisaks on ees ootamas mitu huvitavat projekti. Alustades uuest pangasüsteemist ja lõpetades kolimisega uude kohta. Toomas naeris, et sa polegi veel nii vana, kui ei jookse selliste muudatuste eest ära ja arvan hoopis need huvitavaks. Jah... selles suhtes olen küll uudishimulik ning otsin uusi väljakutseid. Mis panevad aju tööle :-) Ning viimaks... kui üks meie kauaaegsetest liikmetest ütles, et tema jaoks olengi tema jaoks just mina kui "Eesti pank" (nii nagu hellitavalt Toronto Eesti Ühispanka kutsutakse), siis kõditase see minu ei teagi millist meelt küll :-) Meie ülemus ütleski lausa mulle: proua Eesti Pank :D Loodetavasti mitte ainult sellepärast, et talle on tähtis mind hoida ;-) Mis ei tähenda, et ma läheks uhkust täis. Sest ammu on selge, et asendamatuid pole. Lihtsalt elu võib mõneks ajaks natuke keerulisemaks minna, aga kõik liigub ikka edasi... Vaata esimest lõiku ;-)

Lapsed on ka kuidagi rohkem paigas. Mari on väga rahul oma tööga AMD juures. Tundub, et temaga ollakse ka rahul. Osakond, kus ta töötab on väga kiiresti üsna suureks kasvanud. Nende ülemus ütles, et küll me varsti loeme, millega nad välja tulevad. Hetkel ei tee Mari piuksugi, mis ja kus. Sest kõik on väga salastatud. Ikka kartuses, et äkki konkurendid varastavad ideed ja jõuavad ette. Ta on endiselt meil kodus. Oma väikeses toakeses keldrikorrusel. Ja maksab meile üüri :-D Ei ole siin mingeid tasuta lõunaid, kui korralik sissetulek olemas. Ainult probleemiks on see, et üürnikuna proovib ta meile selgeks teha, et ta võiks endale mao võtta. Või kassi. Kassi me peaaegu juba saime, aga see läks natuke vett vedama. Nüüd vaatab ta maine coon kassipoegi. Need on sellised hiiglased kasside hulgas. Kes pistaks vist meie pisikese Sushi nahka. Või mitte... Nad pidid väga sõbralikud olema :-) Nägime neid hiljuti ühel näitusel.

Kirke alustab praktikaga järgmisel nädalal. Kolm päeva tööl ja kaks koolis. Ning kevadel peaks ta oma hambatehniku diplomi kätte saama. Mingi mõtteiva oli tal jätkata õpinguid samas liinis. Aga hetkel on ta selle siiski ootele jätnud. Vaatab, kuidas tal läheb praktikal ning siis otsustab. Ja ei! Ta ei kavatase hambaarstiks õppida :-) Mis sest et ta juba väikesena arvas just selle ameti valivat. Mõte oli hoopis proteeside valmistamist põhjalikumalt õppida (mis tehniliselt annab loa otse inimesega tegeleda) või hoopis hügienisti paberid muretseda. Ma arvan, et talle sobib just kõige rohkem see omaette nokitsemine hambatehnikuna. Kui sul pole kaelas vastutust, mis hambaarstidel inimestega tegeledes.

Tema otsuseid ei ole ka mõjutanud tõsisemalt võetav poiss-sõber, kes tal eelmisel aastal tekkis. Taanielil (nagu me teda eestipäraselt kutsume on Poola juured. Mis ei tähenda, et ta räägiks hästi poola keelt. Jälle üks näide vanematest, kes ei pidanud seda tähtsaks. Kuigi on meie moodi paarkümmend aastat tagasi lahkunud (meil saab küll nüüd 30 aastat täis). Igal juhul kahetseb ta väga, et ta teadmised keelest nii nõrgad. Sest suvel külas käies tundis ta end halvasti, et ei saanud sugulastega rääkida. Poolakad ei ole nii head inglise keeles võrreldes eestlastega.

Meie jaoks tähendab see poiss-sõber hoopis teist elukorraldust. Nüüd "tolgendab" mingi uus inimene siin. Pealegi ei jätnud ta esialgu just kõige meeldivamat muljet. Oli meie jaoks liiga müügimehelik. Selline mett suu peale määrija tüüp. Nüüd on ta natuke tagasi tõmmanud, ilmselt oli ta alguses kohtumisest ka pisut närvis. Et ikka head muljet jätta. Olen temaga harjunud, sest tähtis on, et laps rahul oleks. Kui ta oleks selline, kes kohe läbipaistvalt ei "sobiks", ütleks ma seda Kirkele. Oleme sellest varem tüdrukutega rääkinud. Taaniel lõpetab sotsiaalteaduse kursust samas kolledzhis, kus Kirke ja tahab ülikoolis samal erialal jätkata. Ta on selline hilisärkaja. Sest enne seda töötas müügimehena :-D Ja mängis oma bändis kitarri ning esines baarides. Kui ta endiselt ainult muusikuna tegutseks, siis oleksin vist palju rohkem ettevaatlikum oma suhtumises.

Meie majas on veel üks elanik tekkinud. Kuidagi kogemata ja ette planeerimata. Lihtsalt avasime uksed ühele aastase viisaga Kanadasse tulnud noormehele, kes alustas Vancouveris ja otsustas siis ka Toronto üle vaadata. Esialgu tulime küll ainult nii palju vastu, et mõneks päevaks elamine. Aga kuidagi kujunes nii, et nüüd ongi ta siin :-) Ikka see minu "uksed eestlastele valla" suhtumine. Mingi hetk tundus, et kaks võõrast on liiga palju majas (Taaniel ei ole küll kogu aeg siin), aga samas ei tähenda ju. Kui juba üks, siis miks mitte kaks. Ma ei julge öelda, et seda tulevikus ka teeksime. Kui, siis ehk AirBnb. Seda oleme vahel arutanud. Eks tulevik näita, mis ja kuidas.

Ja nõnda siis me siin vaikselt veereme. Lapsed on justkui omapäi. Ja ei ole ka. Tunnen, et nad on omapäi. Toomas proovib veel ikka väikelaste isa rollis püsida. Nii et pean talle aegajalt meelde tuletama, et tüdrukud on ju täisealised :-D Mul on hea meel, et nad on kodus. Aga ma arvan, et olen täiesti valmis neist lahti laskma. See tähendab oma elu peale lubama. Kuigi ilmselge on, et siinsete Toronto rendihindadega on neil kindlasti palju odavam meie juures üüri maksta ja raha kõrvale panna. Mari hindab seda väga. Kirke vist läheks kohe, kui ainult saaks :-)

Nüüd sai paras pikk lobajutt. Millest vahel natuke puudust tunnen. Aga tunnistan, et ma hoian peaaegu teadlikult eemale pikkadest kirjutamistest. Sest see võtab oma aja. Ja oma ajaga on ju palju rohkem teha kui siin kribada. Nagu näiteks Ringvaadet vaadata ;-)