Mina muidugi tahan oma mätta otsast kirjutada. Ainult minu mätas on selline kaheks jagunenud. Ühelt poolt see, kuidas meie oma elu oleme sättinud (või milliseks see kujunenud on) ja teisalt see, mida ma oma tütardele soovitaks ;-) See "teistpidi" Kanada kõige uuem rahatäht sobibki hästi sellepärast siia juurde. Rahatähele on trükitud noor mustanahaline naine Viola Desmond, kes juba aasta enne Rosa Parksi julges Kanadas vastu hakata valge maailma poolt ette nähtud reeglitele (ta istus kinos sinna, kus valged ainult tohtisid). Ja parem on, kui naised enda eest seisavad ;-)
Meie peres ei ole olemas kahte rahakotti. On olemas ainult üks. Ja ei tähenda, kes kui palju raha sinna sisse toob. Kõik on ikka ühes ja samas pajas meie mõlema jaoks kasutada. Ma lihtsalt ei kujutaks meie puhul enam midagi muud ette. Sest see toimib ja pole siiani veel mitte ainsatki korda tekitanud ei ühelt ega teiselt poolt mingeid tülisid ega pahandusi. Põhiliselt selle pärast, et me oleme üsna sarnased oma kulutamistega. See tähendab, et me ei kuluta raha niisama lihtsalt. Kuigi ka seda tuleb vahel ette, ega me mingid superoivikud ka ei ole ;-)
Kui me alguses siia kaugele elama tulime, siis lugesime vaat et iga senti. Sest ega seda raha just laialt jagada polnud. Aastatega oleme suutnud majandada nii, et oleme kenasti toime tulnud, maja laenu kinni maksnud, lapsed koolitanud ja oma lõbuks peamiselt matkamise (väike kulu), suusatamise (juba suurem kulu) ning reisimisega (peamiselt Eesti-reisid, nendest hindadest ei taha rääkidagi) tegelenud. Kas on olnud tunnet, et oleme millestki ilma jäänud. Ma ei arva. Mul ei ole (välja arvatud vast see, et Eesti-reiside arvelt on jäänud muu maailm meil nii palju avastamata kui võinuks, aga pere ja lähedased kaaluvad sellegi üles), ja ma ei usu, et Toomas teistmoodi arvaks.
Kokkuvõttes pole meil raha koha pealt kunagi mingeid probleeme olnud. Suuremad ostud arutame läbi (välja arvatud siis kui ma otsustan äkki, et diivan tuleb vahetada :-P ), Tom on vahel ka väiksemate pärast natuke mures. Sest kui ma ütlen, et meil on ühine rahakott, siis peamiselt tegelen mina selle üle "valitsemisega". See on kuidagi loomulikult nõnda kujunenud. Ei tea, kas mu pangatöötaja staatus on sellele kaasa aidanud ;-) Ma olen ka päris kindel, et juhul, kui midagi väga ootamatut peaks juhtuma, ja meie teed võiks lahku minna (ei, meil on kõik hästi ja me kumbki ei kujutaks tänasel päeval, et peaksime teise maha jätma, aga lihtsalt kui...), siis olen ma rohkem kui kindel, et raha tüli ei tekitaks ja me suudaks kõik kenasti pooleks jagada. Ei mingit arvestust, kes rohkem töötas või ei töötanud. Või kes rohkem sisse tõi või ei toonud. Sest me lihtsalt oleme juba sellised. Vist...
Aga kuidas küll meil see ühine rahakott õieti välja kujunes? Kui me oma "jah"-sõna ütlesime, siis elasime ju sügaval nõukaajal (ei olnud sügav, sest oli juba üsna kokkukukkumise ääre peal, aga ikkagi...). Kes sealt tulnud, teab hästi, kui palju noor haritlane palka sai, või üldse palka saadi. Õieti mitte midagi. Aga meie oskasime isegi selle vähese rahaga hästi toime tulla. Pangakontos raha muidugi ei hoitud (minul siiski oli midagi ühes pangas tööga kõrvale pandud). Mäletan, et rublad vedelesid meil ühes sahtlis, mis polnud isegi lukus. Võtsime sealt, mis vaja. Ma arvan, et kui sul on nii vähe, ja kui kumbki pole suur kulutaja, siis ei saanudki tekkida sel tasandil mingeid suhteprobleeme.
Rootsis olles oli meil raha veelgi vähem, ja meie veelgi kokkuhoidlikumad. Sest polnud ju aimugi, mis meist edasi hakkab saama. Kanadasse tulles sama lugu (välja arvatud teadmine, et saame seal tööle hakata). Toomas oli ainuke, kes esialgu raha sisse tõi. Mina lõin niisama lulli (või proovisin tööd leida). Võttis "vaid" vähem kui aasta, enne kui mul ikka väga hästi näkkas (ja nüüd sai 27 aastat samas kohas täis), paar töökohta, kus varem olin, neid ei saa õieti tööks lugeda. Nii et ei võinudki meil siin ka mingit vahettegemist olla ja minu ning sinu rahakottidega vehkimist. Nõnda lihtsalt oli loomulikult kujunenud.
Meil on ühised krediitkaardid, meil on ühised pangakontod. Tänapäeval on kerge kõigi asjade eest kaardiga maksta. Raha tuleb meie ühisest "rahakotist". Kas me peame järge, et keegi kulutab rohkem või vähem. Ei pea. Sest me pole kulutajad :-) Me olime sellised juba siis, kui Eestis elasime. Ja oleme samamoodi jätkanud. Me proovime olla samas natuke teistsugused, kui ma siin näen vanemate eestlaste pealt, kes hoidsid surmani iga senti kokku ning unustasid end ära. Ning lahkudes istusid üsna suurte hoiuste otsas. Mille kulutamisega pärijad üldse probleeme ei näinud. Enamasti on aastaga ka see aastaid korjatud raha läinud... Ainuke, mille pärast olen natuke mures, et kui Tom peaks üksi jääma, et ta siis meie rahaasju oskaks ikka edasi ajada. Olen proovinud kõik ka kirja panna. Aga ta unustab pidevalt ära, kus ma seda infot hoian :-D Äkki hädaga tuleb meelde ;-) Olen ka Mari natuke valgustanud (sest tema on ka meie pangakontol kaaskasutaja, nii palju usaldan ma oma tütart).
Mis toob mind järgmise punkti juurde. Lapsed... Esimene asi, mis neil soovitan, kui nad peaks kellegagi oma leivad ühte kappi panema, et nad hoiaksid endal eraldi konto! Mis on täiesti vastupidi sellele, mis ma just seal ülevalpool kirjutasin (et ühine pada jne). Ma tean, miks ma seda soovitan, sest olen oma töö kaudu näinud nii koledaid lahutusi, kus raha pärast minnakse või teineteisele kätega kallale, et ma ei tahaks seda oma lastele.
Nüüd, kui ma oma laste peale mõtlen, või üldse naiste peale (aga ka miks mitte meeste), siis pean väga tähtsaks, et igal oleks oma pangakonto. Ja ühiste kulutuste jaoks panevad mõlemad omalt poolt raha sisse. Mulle meeldis kellegi mõte, et maksad teatud protsendi olenevalt, kui palju sa teenid. Nii oleks kindlasti aus. Kõik see muidugi olukorras, kus mõlemad käivad tööl. Aga kui üks peaks lastega koju jääma, või ükskõik mis muu puhul, siis loomulikult jääb raha sissetooja mureks, et teinepool ka omadega toime tuleks. Muide, ei tasu loota rikkuriga abielludes, et nüüd oled ka rikas ja raha muudkui voolab. Ei voola midagi. Pigem võid hoopis istuda oma kodus ja rahast ning vabadusest und näha (ei ole reegel, aga olen näinud ja kuulnud neid lugusid). Hoopis teisel tasandil võib ka lahkhelisid tekkida, kui ainult üks pool panustab kõike ja teine, kes saab ka korraliku sissetuleku, teeb seda vaid moepärast. Siis pigem juba tasub minna ühise rahakoti peale ;-)
Kas mul on mingit ühest retsepti anda, kuidas rahaasjad ei ajaks suhteid segamini, ning pere ikka rõõmsalt sellel tasandil omavahel läbi saaks? Ei ole! Ja ei saagi olla, sest nagu juba alguses ütlesin, kõik me oleme isepuust loodud. Kuid seda oma konto omamist, oma raha olemasolu, pean küll väga tähtsaks (kui just ei olda samasugused nagu meie siin Toomasega ;-) ). Sest see võib hoida tulevikus ära inetud tülid, süüdistused, viha ja pisarad. Ning anda "nõrgemale" poolele pisutki kindlust (olgu ta siis kodune, väiksema sissetulekuga või niisama rahatu).
Ja kõige tähtsam! Rahast tuleb rääkida. See tundub nii madal ja kuidagi materiaalne suure armastuse kõrval, aga need peab rääkima selgeks, et mõlemad pooled oleks ühel samal leheküljel!!! Ja et mitte ühel päeval raha pärast tekkinud tülide pärast teed lahku läheksid. Muude asjade pärast võib küll lahku minna ;-D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)