Karate ja kuri viirus

Kes iganes siin mul ammustest aegadest lugejaks olnud, mäletab kindlasti lõputuid postitusi karatest. Mitte et mina sellega tegeleks, ainult kogu mu ülejäänud pere 😊 Ja seda siiamaani, aastast 2004! Nii et sügisel saab tüdrukutel 16 ja Toomasel 15 aastat täis. Kõigil on juba ammu mustad vööd välja teenitud, Kirkel meie kolme karateka seast kõige kõrgem - ta on musta vöö kolmas dan. Mis ütleb vist võistluskunstide osas teadjamatele pisut rohkem kui niisama kõrvaltvaatajale... selgituseks võib nimetada, et mustal vööl on kümme astet, millest Kirke on kolmanda välja teeninud. Kogu see musta vöö erinevatele tasemetele jõudmine on natuke keerulisem, kui et lihtsalt niisama saad aga järgmise. Meie suuna - shito-ryu "peamehel", kes istub Jaapanis, on 9. tase (9.dan). Nii et kümnendast võivad inimesed ainult und näha. Kuigi mida rohkem karatega tegeleda, seda vähem sellised asjad tunduvad tähtsad olevat. 

Oh, kus ma nüüd oma jutuga jäingi... Klõpsasin foto õhtusest karatetunnist meie keldrikorruse isiklikust dojos. Kuna karate klubi on kurja viiruse tekitatud olukorraga kaasa pidanud minema - üle 5 inimese ei tohi koguneda, siis on nemadki oma tundidega internetti liikunud. Koos teiste klubiliikmetega jälgiti Skype vahendusel sensei Danieli juhendusi ja saigi tund maha peetud. Neil oli alguses natuke viperusi, sest millegipärast nägid kõik ainult üksteist ning mitte juhendajat. Aga kuidagi said nad lõpuks asja kenasti käima. Ühelt poolt ju lahe, et ei peagi kuhugi eraldi trenni minema (eriti kui oma väike dojo olemas), aga teisalt muidugi kurb, sest kindlasti annab üksteisega näost-näkku suhtlemine midagi rohkemat. Ei saa unustada, et karate on siiski võistluskunst, kus tuleb vahel ka teistmoodi asju harjutada kui ainult katasid. 

Kui nüüd keegi on uudishimulik, kas tõesti pole ma ikka veel nendega ühinenud, siis pean kõiki kurvastama, sest kuigi mul on hea meel, et neiud on suutnud nii kaua ühe alaga tegeleda, siis mina olen endiselt rahul kõrvaltvaataja rolliga. Kui ma kunagi tüdrukud karatesse viisin, siis mõtlesin just sellele, kuidas mingi sellise alaga tegelemine võiks kesta aastaid või isegi aastakümneid. Muidugi teadsin, et ühel hetkel võivad nad "suureks saades" asjale käega lüüa. Nii nagu paljud nende eakaaslased, kes sealt läbi käinud (2004 sügisel alustanud noortest on nemad ainukesed, kes ikka veel klubis). Kuid isegi siis, kui vahel on tekkinud perioode, mil õpingute kõrvalt ei jõua igasse trenni või vahel tundub midagi muud huvitavam, siis kumbki ei näita märkigi, et tahaks karatest loobuda. Mõnikord mõtlen, kust küll selline pühendumus on tulnud. Kas on see lihtsalt sellepärast, et karate on olnud nii suur osa nende elust. Ning vanast harjumusest tehakse edasi. Või on tõesti klubi ja kauaaegsed klubiliikmed need, kes hoiavad tüdrukuid kinni. Sest mõlemad on kinnitanud, et see on justkui teine pere nende jaoks. Kelle poole ei kardaks nad vajadusel pöörduda. Muide, Kirke poola juurtega poiss-sõber hakkas ka karates käima. Ilmselt ei tahtnud ta endale karate näol võistlejat 😉

Lehitsedes Toronto uudiseid

Kuna olen endiselt majas kinni ja minu enda olukord on natuke kehvemaks keeranud, hoolimata sellest, et ma arvasin end paranemise teel olevat, siis mis mul muud teha, kui usinalt uudiseid jälgida. Millegipärast ei istu mulle isegi raamatute lugemine. Kui... siis vaatan pigem mingeid positiivseid sarju (kuigi ma ei tea, kas The Good Place, mis räägib väljamõeldud paradiisist ja põrgust kõige positiivsema taustaga on. Aga vähemalt on seeria üsna naljakas võtmes loodud). Viimased kaks päeva kipun samas neid vaadates magama jääma. Sest kehas on neljapäevast saati mingi imelik uus nõrkus, kurk on valus ja ülemine rindkere selline natuke imelik. Õnneks pole mingeid suuri hingamise raskusi, kuigi kui sisse hingan, siis jääb justkui natuke puudu, et kopsud lõpuni "täis saaksid". Haigutamine siiski veel aitab ;-) Ma võtan tegelikult seda üsna positiivselt, usuga, et saan kohe varsti terveks, ilma et peaksin arstiabi otsima. Kardan, et pingutasin haigena kodus töötades natuke üle. Tundub imelik seda öelda, aga... võib ka tõsi olla. Ning mu keha ütles, et aitab... Tänan kõiki murelike ja toetavate teadete eest! Ei, ma ei saa nii kergelt testima minna, nii nagu see mujal maailmaski paigas, sest ei jõuta viimase kui ühe mureliku tegelasega tegeleda (mitte et ma väga murelik veel oleks). Ja ma loodan väga, et ma ei peagi minema, sest see tähendaks, et mu olukord on palju halvemaks läinud. Kui tulevikus on mingi test, mis kontrollib antikehasid, siis võiks ju seda teha. Aga... ma ei tea, mida seegi teadmine annab. Nii et olen hoopis siruli voodis ja lasen end tüdrukutel sooja kakaoga hellitada :-)  Oh... ja lõpuks, enne kui unustan, natuke uudiseid, mida ma lubasin suure suuga jagada.

Toronto ja Ontario on nüüd viis päeva "lukus" olnud (for obvious reasons). Ainult hädavajalikud töötajad teevad tööd. Siin on nimekiri, mida lugedes tekkis mul hetkeks mõte, et kes siis õieti kodus on. Suurima paugu on saanud kõigi arvestuste alusel restoranid, baarid ja muud valmistoitu pakkuvad kohad. Mõned vist ikka tegutsevad mingil määral suletud uste taga, et täita kojutoomise tellimusi, aga enamus on tööta. Nüüd on veel ees ootamas kuu esimene päev, kui on vaja oma elamise eest üüri maksta. Aga kui pole tööd, siis pole ka sissetulekut. Ning suur osa inimestest elavad siiski palgapäevast palgapäevani... Sain aru, et ringi käivad üleskutsed, üüri mitte maksta. Mis paneb tegelikult kinnisvarade omanikud plindrisse. Sest nad ei saa oma laenumakseid pangale teha (ei... nad ei ole vereimejad, neil on ka maksekohustused, majanduses on ju kõik ringluses). Pangad omakorda teevad enamasti keeruliste valemite alusel otsuse, kas laenumaks andestatakse või mitte (suured pangad on välja toonud valiku, et teenitud intress, mida ei maksta, kantakse laenule otsa... mis tähendab, et lõpuks maksad intressi pealt intressi... millest ma natuke saan aru, sest pank ju "laenab" selle raha võlgnikule, aga arvestades praegust kriisiolukorda oleksin oodanud, et nad tulevad millegi paremaga välja - näiteks lükkavad maksed mõne kuu edasi).

Igal juhul näeme, mis juhtub 1.aprillil. Kes siis lõpuks pika ninaga jääb. Samas muidugi ei ole aus kõiki üles kutsuda mitte oma üüri maksma, sest osadel on siiski see raha olemas. Suuremad korterimajad, mis ongi ainult üürnikele ehitatud, on küll ka oma lahendusi pakkunud. Üks tuntud firma ütles, et inimesed ei pea maksma aprillikuu üüri. Et need rahad, mis on võetud ette viimase kuu eest, kasutatakse ära nüüd. Mis on minu meelest väga kena lüke. Eks siis näe, mida maikuus tehakse, kui kogu asi venima peaks, ja praeguste prognooside alusel pole küll midagi roosilist ees ootamas. 

Toronto linn on samuti natuke vastu tulnud. Maamaksud ja muud kommunaalmaksud on lükatud edasi 60 päeva. Et anda natuke hingamise ruumi. Mis ei tähenda, et sa ikka ühel päeval ei peaks neid rahasid välja käima. Ja elektri hind on viidud kõige madalama peale (muidu olenes kellaajast, päeval oli see kõige kallim). Tants käib ka ühistranspordi ümber. Et eriolukorras peaksid sõidud tasuta olema. Aga... ma ei saa aru hästi loogikast. Need, kes seda kasutavad, käivad ilmselt tööl ja neil on sissetulek. Teised istuvad ju niisama kodus. Olukord pole ju selline, et paaniliselt otsitakse uut töökohta ja vaja ringi liikuda. Lootus on ju, et saad tagasi oma endise koha. Kui väikeärimehed muidugi peale pausi jalad alla saavad.

Neljapäeval ehmatas mind telefonile tulnud prantsuskeelne teade. Hüppab ekraanile kurja heli saatel, isegi kui telefon lukus on. Ning siiani on kasutatud, kui näiteks mõnda varastatud last taga otsitakse (tihtipeale keset kõige magusamat und). Aga muidugi inglise keeles. Hetk hiljem sain ka minule arusaadavas keeles teate. Hoiatus oli kõigile reisijatele, et nad peavad 14 päeva peale Kanadasse tulekut end teistest isoleerima. Huvitav oleks teada, kui paljud tegelikult seda korraldust on ka jälginud. Või arvasid riigimehed, et ei jälgita, ning peaks natuke rahvast raputama. Samas lubas Ontario provintsi juht, et see ei tarvitsenud viimaseks selliseks teateks jääda. Mis tuletas nüüd meelde, et sain ka Eestist emaili eriolukorra kohta. Olen ju ikkagi Eesti nimekirjas ka.

Just tuli ka Ontario kohta teade, et kõige rohkem võib koos olla ainult 5 inimest (varem oli see 50). Samas ei kehti see töökohtadele, mis peavad eriolukorras lahti olema. Ja matustele võib ka rohkem inimesi tulla. Ei ole veelgi rangemaks siiski mindud. Kuigi otsuseid tuleb nagu seeni taevast. Need muutuvad nii kiiresti...

Seoses igat sorti haiguse piirangu pingutustega on Kanadas tekkinud lehekülg, kuhu saad oma andmed lisada koos postikoodiga ning see näitab, kus koroonaviirusesse haigestunud asuvad. See pole muidugi mingi ametlik kaart ja põhineb inimeste poolt sisestatud infol. Pead vastama mõnele küsimusele ning selle põhjal ilmselt tehakse "kindlaks", kas võiksid potentsiaalselt olla viiruse kandja. Mina ju võiks, kuigi samas võib mul olla ka väga tüütu gripp, mis käitub väga imelikult (algas nohu ja palavikuga ja natukese köhaga, nädala lõpuks tundus nagu paremaks minevat, ainult pisut nohune olin veel ning siis teise nädala alguses kurguvalu ja rinnus imelik ja natuke köha... positiivse poole pealt võiks öelda, et nohu on läinud). 

No nüüd sai küll küllaga uudiseid. Lapsed on endiselt terved. Vähemalt väliselt. Olen ka aru saanud, et kell 7 õhtul plaksutatakse tervisehoiutöötajatele. Ühel õhtul isegi kandus mingi heli aknast sisse (kevad on ju, proovin siiski natuke värsekt õhku sisse lasta). Ja veel midagi on kõrvu jäänud, et palju rohkem on kuulda kiirabi või politsei sireene. Ei tea, kas sellepärast et muidu pole nii vaikne. Oh, ja Torontos on ka üks "oma isiklik" ooperilaulja, Teiya Kasahara, kes rõdul väikeseid õhtukontserte annab. Vähemalt naabrid saavad teda järve ääres kesklinnas kuulata. Teised istuvad ju ilusti kodudes kinni :-) Panen ühe video siia, aga tema Youtube kanalil on rohkem esinemisi.

Juhid ja kiisud

Kõige hullemad on juhid, kes on ennast täis ja elanud põhimõtteliselt pilvedes. Viimast oleme ju tegelikult natuke me kõik teinud. Sest päriselt... kui paljud oleks osanud ette kujutada, et midagi sellist võiks juhtuda. Jah, loomulikult võisime teoritiseerida ja näiteks kaasa noogutada Bill Gates'i TED ettekandele, mille ta pidas Ebola viiruse "võidukäigu" ajal. Kuulad seda ja mõtled, kui täpselt ta praegust olukorda kirjeldas. Muidugi kutsus ta valitsusi üles valmistuma võitluseks mikroskoopilise vaenlase vastu. Kuid... kas temagi tegelikult oskas arvata, et oma eluajal millegi sellisega kokku puutub. 

Ning siis on USA riigijuhid (ma ei hakkagi Trumpist rääkima), kes selle asemel, et otse vastata konkreetsetele küsimustele, hakkavad mingit soga ajama, kuidas hiinlased ikka õigel ajal ameeriklasi ei hoiatanud, ning siis veel kukuvad endale õlale patsutama, kuidas just ameeriklased olid need, kes kõige esimesena keelasid hiinlaste lennukite maandumise USAs. Kui poliitikule siis öeldakse, et palun ära raiska meie aega mingite süüdistustega ning enese kiitmisega, sest tavaline ameeriklane tahab konkreetset vastust, siis solvutakse hingepõhjani. Ok-ok... ma tunnen neile kaasa. Sest roosamanna elu on muutunud äkki millekski, mida pole oma pika eluea jooksul kogetud. Isegi sõda on kindlasti palju tuttavam ning vastused palju kergemini leitavad. 

Selliste imelike avalduste kõrval võib aga nimetada Kanadalaste juhti - Justin Trudeau'd, kes on saanud oma konkreetsete ja keerutamata avaldustega kiita isegi opositsiooni esindajatelt. Nüüd, kui peame oma jõud ühendama, siis maetakse sõjakirved maha ning tegutsetakse ühiselt. Õnneks on riigil juht, kelle poole vaadata ja keda usaldada. Palju raskem oleks, kui ainuke, kust natukenegi lohutust saada, on näiteks lihtsalt kiisu kaissu võtta ja kusagile sooja pehmesse nurka peitu pugeda.

Maskid ja introverdid

Täiesti uskumatu, aga kodus töötades võin end vabalt arvuti ette unustada ning muudkui tegutseda :-) Varsti ei jõua ma oma töötunde kokkugi lugeda. Õhtupoole sai veel paar kõnet tehtud. Kiidetud 82-aastast vanaprouat, et kui palju temaealisi ikka arvutit nii palju kasutab nagu tema. Et ärgu tundku end pahasti, kui ta ei oska õigeid nuppe leida, ning ei saa aru, millest ma täpselt räägin. Mina ka tegelikult ei saanud... sest Apple arvutid on siiski minu jaoks natuke tume maa. Proovisin kiiresti küll leida lahendusi tänu vanale tuttavale internetile. Aga siis teatas proua, et tal pole enam aega. Tal on vaja õhtusööki teha. Et küll ta helistab homme tagasi :-)

Mõnele tuttavamale julgen ka öelda, et tegelikult istun kodus ja panen siit väikesest tubasest kontorist õlga alla. Ma pean ütlema, et kui nii edasi, siis hakkab mulle see asi üha rohkem meeldima. Mari küll kurtis, et tunneb end natuke üksikuna. Neil on siiski mingid koosolekud ka, kuid tahaks inimeste sekka. Mina samas ei kurda. Nii nagu mõned meemid kuulutavad, et ometigi ei pea introverdid pingutama. Sest saavad teha seda, mis neile meeldib. See tähendab kodus istuda. Mõni introvert ütleb ka, et see praegune elu nende eelmisest ei erinegi :-D Mina olen aastatega muidugi palju inimestega pidanud suhtlema. Ei oskagi öelda, kas tunneksin sellest puudust, sest vaevalt et ma just seda suhtlemist väga otsin. Silmast silma neid hetkel ei näe, aga saan ju telefonis rääkida.

Eile jagasin näoraamatus ühe Kanada tervishoiutegelase intervjuud. Kus ta väike naerusäde silmis ütles, et kui inimesed tahavad maske õmmelda, siis võivad seda teha. Kuigi tervishoiusüsteem proovib siiski omade jõududega hakkama saada. Ta otseselt ei öelnud, et rumal mõte. Kuigi ei kinnitanud ka, et päästaks neid, kui maske järjest vähemaks jääb. Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas kõik need, kelle näpud sügelevad, ja kes kodus istuvad, võivad vähemalt mingitki tegevust leida. Ning tunda end kasulikena. Meie peretuttav hambaarst USAs jagas samas õpetust, kuidas ja mis mustri järgi neid teha. USAs tundub ka, et hambaarstid on astunud üles, ning tahaksid appi minna. Kui ainult neid lubatakse. Vähemalt eesliinile patsiente vastu võtma. Või midagi sellist.

Mu endine noor töökaaslane (endine Eesti kooli õpilane ka), kes nüüd töötab meditsiiniõena, jagas täna minuga postituse päises olevat fotot ning kutsus inimesi üles annetama haiglatele oma kokku kogutud/ostetud maske - ma usun, ta ei pahanda, et nüüd siin seinal pilti jagan. Tema arvas, et isetehtud maskidega peab ettevaatlik olema, et ei tekiks vale turvatunnet. Ja ma saan väga hästi aru sellest. Kogu käimasoleva jama keskel olen mitu korda just tema peale mõelnud, ning mõttelisi kallistusi saatnud. Nii temale kui ka kõigile teistele, kes nad seal meie kaitseks valmis... Aitäh, et te pead padja alla ei peida, nagu mõned kurjad keeled räägivad. Aitäh-aitäh-aitäh!!! Ja aitäh kõigile teile, kes te kodus püsite! 

Ma tean, et igat sorti jutte on ringluses olnud, et oh, las see haigus käibki meist üle, nii saame nõrkadest lahti... Aga need, kes sellist juttu räägivad ei mõtle kõigile arstidele ja õdedele, kes peavad siis meie suure haigekarja eest hoolitsema. Ning millise hinnaga... Sellepärast on ikka targem natukeseks ajaks oma koopasse tõmbuda. Siis tuleme kõigest välja, palju tugevamatena... Ja võime üksteisele õlale patsutada, et suutsime midagi sellist ühiselt ära teha.

Jälle mina Torontost

Eile hommikul ootas meid õues väga lumine vaatepilt. Mitte, et ma veel õue kipun, sest istun endiselt koduarestis. Või kas tohib nii päriselt öelda =) Hommikul ärgates on nüüd esimene asi olnud käsi välja sirutada ning kontrollida, kas maailm on tagasi punktis, millega me harjunud oleme. Isegi alati nii tüütuna tundunud kohustus vara ärgata ja tööle minna, on hetkel midagi, mille valiks iga kell praeguse olukorra asemel... Isegi kui tead, et tööl väga pingeline. Sest meie väike eestlaste pank tegutseb ju selle aasta algusest ühiselt koos lätlastega täiesti uue nime alt. Lisaks ootab ees pangasüsteemi vahetus, milleks juba nüüd valmistume. Kogu selle taustal olen edasi vuranud nagu väike robot. Ning kujutanud end juba ette jõulukuusse, kui kõigi suurte ülesannetega peaksime olnud ühele poole jõudnud. Nüüd aga ootan veelgi rohkem hetke, kus saan tagasi vaadata ning kergendatult ohata. Et saime hakkama. Iseküsimus, millise hinnaga... Aga inimene on üsna sitke tegelane...

Täna tegin silmad lahti teadmisega, et mul on tööpäev. Kuigi kodune tööpäev. Sättisin töö juurest laupäeval kohale toodud arvuti üles. Aga avastasin, et VPN ühendus ei töötanud. Küsisin veel meie tarkpealt Marilt, kas ta oskab nõu anda. Aga neiu oskas ainult imestada, miks küll ei tööta, sest tema saab küll ühenduse. Sirvisin natuke interneti lehekülgi, leidsin mingi võimaliku lahenduse. Mis, ette ruttavalt võin öelda, oli üks osa parandusest. Aga sellega tegelesin hoopis hiljem ja natuke targemate inimeste nõuannete saatel. Enamus mu tööajast kulus aga telefonisõnumite kuulamisele ja panka edestamisele. Sest mul ei ole ühendust süsteemiga, nii et natuke raske selles osas aidata. Helistasin siiski mõnele koju, kasutades oma mobiiltelefoni, varjates oma numbrit (väga lihtne lahendus on #31# numbri ette panna ja ongi asi tehtud, kuigi on ka teine võimalus, mis varjab numbri küll kõigi jaoks, kellele helistan). Päris kindlasti ei võtnud paar inimest tundmatult numbrilt tulnud kõnet vastu. Aga vähemalt kuulasid nad mu sõnumi ära ning tegid just nii nagu ma soovitasin ;-) Telefoninumbrit ma muidugi ei tahtnud kõigiga jagada, sest muidu pean arvestama, et ma hakkangi igavesest ajast igavesti pangaga seotud küsimusi saama. Homme aga võiksin isegi juba tehinguid teha ning pisut põhjalikumaid vastuseid anda, kuna mul on ühendus ka pangasüsteemiga. 

  

Nii kiire päev oli, et ei jõudnudki palju uudiseid jälgida. Eile õhtul juba käis läbi teade, et Kanada ja Austraalia on otsustanud oma sportlasi olümpiale mitte saata, kui need toimuvad planeeritud ajal. See paneb kindlasti pisut pressi peale, mida tähtsad ninad lõpuks otsustavad. Teine suurem uudis oli see, et homme südaööl nõutakse Ontario provintsis, et kõik mitteolulised töökohad peavad oma uksed kinni panema või need, kus tööd saab kodus teha. Siiani on pangandus kuulunud siiski hädavajalike hulka, ükskõik mida ka tavaline inimene võiks pankuritest mõelda ;-) Enamasti ikka mitte kõige paremat. Aga... kui nüüd korraks sügavamale tungida, siis ma juba kujutan ette paanikat, mis tekib inimestes, kui nad saavad teada, et pangad justkui enam ei tegutse ning nende investeeringute järele ei vaata või et nad ei saagi kontorisse tulla ja raha välja võtta. Kahjuks on vähemalt vanemate (aga ka mõnikord nooremate) hulgas arvamine, et tehnoloogia on kurjast. Või lihtsalt ei ole kunagi vaevutud ajaga kaasas käima. Eestis on elanikud pandud üsna karmi valiku ette. Kas kasutad kaarti ja internetipanka või pead vaatama, kuidas hakkama saada...

Pank on meil nüüd lahti ainult 10-14 ja laupäeval suletud. Oleme ka endid pooleks jaganud. Ühed töötavad esimesel nädalal, teised teisel. Et me kogemata kõik korraga ei haigestuks. Ma arvan, et need, kes praegusel ajal teenindusega seotud, saavad kõige paremini aru murest, kui palju suurem on oht nakkusele. Mina ei ole küll päris eesliinil, aga ma pole siiski täielikult kaitstud. Praegu muidugi olen, sest istun ju teist nädalat kodus :-) Mõned suuremad pangad on osa oma kontoritest sulgenud, lahtioleku aegade lühendamine on üleüldine. Mõned meiesugused ühispangad on aga uksed päris kinni pannud, aga töötajad käivad ikka tööl. Aitavad oma liikmeid telefoni ja emaili abil. Mina seda siis ka kodust.

Mõtlesin siin ka, kuidas paljud kurdavad, et kole lugu... peavad perega nelja seina vahel olema. Vist oleme nii harjunud teineteise lähedusega, et pole kordagi sellele mõelnud. Isegi lapsed ei kurda ;-) Proovime samas ikka natuke meelelahutust endale koju tuua. Nagu näiteks kuulasime otseülekandes kontserti, mille pani kokku Metsatöll. Neil oli ju siin Põhja-Ameerikas ringreis ette nähtud, aga... Nii et vaatasime, kuulasime koos Toomasega ning paljude teistega. Meie nautisime, kuigi mis tunne võis küll neil olla päris "tühja" lava ees esineda. No-jah... virtuaalne lava küll tühi ei olnud. Kusagil 70 tuhat vaatajat oli neil kokku. Ma tean ka, et nad on käinud oma tuuridel mõne teise peaesineja kõrval, öeldes, et nad ei veaks tervet kontserti välja. Aga minu meelest veaksid väga hästi. Loomulikult saatsin nende poole teele ka väikese toetuse (esialgsete arvestuste järgi said nad kontserdikorraldamise kulud tasa). Meie kunstirahvas on kindlasti üks nendest, keda kogu olukord üsna valusalt puudutab... Me ei saa ju enam pidu koos pidada ega teatrimajja koguneda. Mõelge nüüd veel korraks sellele, et kui... kui... kogu asi oleks eelmisel aastal juhtunud, siis kui laulupidu toimus. Vähemalt saame seda eelmise aasta peo rõõmu endas kanda! Ja lahe, kui paljud näitlejad ja lauljad ja teatrid ja muuseumid jne tulevad välja võimalustega nende kunstist osa saada.

Ontarios pakutavatest võimalustest võib lugeda siit. Eriti põnev on näiteks Bata kingamuuseum. Võib piiluma minna küll. Kellele aga meeldivad lõbustuspargid, siis võib vabalt Canada's Wonderland ameerika mägedele sõitma minna. Selle kõrval pean ütlema, et kuulates täna poole kõrvaga üksikasjalikke korraldusi, mida inglastele jagati, siis mõtlesin, see ei saa tõsi olla. Keegi teeb paha nalja ning on toonud raamatute ulmelood meie ellu...

Lõbusamas võtmes räägin aga hoopis Toronto tervishoiu kõrgemast esindajast, kes on nüüd pidevalt pildil. Loomulikult oma tõsiste ülevaadetega, aga ka oma imetoredate sallidega. Tema sallide peale mõeldes on lausa loodud eraldi fänniklubi - Dr. de Villa’s Scarf. Inimesed ikka peavad leidma pigipotis selle väikese meetilga :D

Uudiseid Torontost

No nii... Mis küll paneb mind jälle sulge haarama ja pikemalt kirjutama, kui mitte maailmas toimuv. Midagi, mida ainult ulmefilmidest- ja raamatutest siiani lugenud. Jah, meid on aegajalt hirmutatud kõige hullemate stenaariumitega, aga ma ei arva, et keegi meist õieti selleks valmis oleks olnud. Mul on ka tunne, et sama üllatunud on ka kõik valitsused. Isegi, kui on olemas mingid ettekirjutused kriisiolukorra jaoks, siis see oli küll viimane asi, mille peale on mõeldud. Muidu oleks reageeritud ja teatud otsuseid palju kiiremini tehtud. (Kõrvalolevad fotod on tehtud päris mitme aasta eest, kui elu oli lill, või peaaegu ;-) Vähemalt lapse jaoks kindlasti. Vaatan ka, et mu prillid on üsna moekad. Mis näitab, kuidas mood ringiratast käib.)

Igal juhul... Mina istun juba selle nädala esmaspäevast alates kodus. Esiteks... sest mul olid kaks esimest päeva niikuinii vabad, kui käin pisikest tegelast hoidmas. Seekord ma ei läinud. Sest tüdruku ema-isa töötavad nüüd kodust. Ning teiseks sellepärast, et Toomas oli juba laupäevast haige, külmetusnähtustega. Ega ma ei taha olla see pahalane, kes võimalikku viirust levitab. Toomas helistas oma perearstile, mis ta peaks tegema. Talle öeldi, et ärgu parem arstikabinetti kippugu. Ning anti aeg, millal arst tagasi helistab. Paistab, et selline lähenemine ongi neile nüüd ette kirjutatud. Püsi paigal, kui just väga eriline juhus ei ole. Lubatud ajal saigi Toomas kõne, mille sisu oli üsna üheti mõistetav. Istu kodus ja ravi ning jälgi olukorda. Kui nähud lähevad hullemaks, siis lubas anda saatekirja testimisele. Ei... siin pole neid teste ka võimalik enam igalühel teha, kellele aga meeldiks. Sest lihtsalt ei jõuta enam järje peale saada. Ja ega neid pole jalaga segada. Ning arvestades, et tulemuse saad alles mõnel juhul mitu päeva hiljem kätte, siis ei ole mingit kindlust, et vahepeal sa siiski viirusega nakatunud pole. 

Tahan siiski siinjuures teha kummarduse kõigile meditsiinitöötajatele, kes peavad olema selle viirusega võitlemise esirinnas. Rääkisin ühe medõega, kes ütles, et nad on valmis. Ja et hetkel on elu Toronto haiglates ja EMOs (kus tema töötab) üsna vaikne ja rahulik. Ta kinnitas ka, et ei, medõed ei lähe massiliselt haiguse ootuses haiguselehele. Et nad on meie jaoks olemas ;-) Ning soovitas: PESE KÄSI!!!

Niisiis... Teisipäeva hommikul saatsin oma tööandjale kirja, et mis ma teen. Toomasel kästi nädal aega kodus olla, aga kuna me ei tea, mis tõbi täpselt küljes, ja kuna ta tuli ju Eesti reisilt nädal varem, siis kas peaksin igaks juhuks istuma nüüd karantiinis. Sain üsna kiire vastuse, et ilmselt jah, aga lubati veel uurida. Lõpuks siiski otsustati, et jää koju. Noogutasin kaasa, sest ise samas positsioonis olles, poleks lubanud töötajal sisse tulla. Kokkuvõttes õige otsus, sest... mina jäin juba komapäeval ise ka haigeks. Pean kohe ütlema, et tavaliselt me nii kergelt teineteise külmetusi üle ei võta. Nõnda kiire haigestumine on meie jaoks tõesti väga ebatavaline. Kas see vihjab mõnele gripile või kurjale haigusele, ma ei tea... Ja ilmselt ei saagi teada. Või õieti, ma ei tahagi teada. Sest kui ma testima lähen, siis tähendab, et mu olukord on palju halvemaks läinud. Kiiresti sülitan üle vasaku õla, sest ma olen siiski omast arust paranemas. 

Kui nüüd korraks veel Toomase reisi juurde tagasi tulla, siis takkajärgi on selge, et me oleks pidanud ta kohe peale saabumist keldrikorruse tuppa isoleerima ning ainult eemalt suhtlema. Meil on ju see võimalus olemas. Aga sel ajal terve Kanada veel "haigutas" kogu olukorra peale. Ja USA teatas, et haigus likvideeritakse sealt riigist nagu niuhti... Ükskõik, kas ta tõi siis kaasa koroona või mõne gripiviiruse, vähemalt mina pole siis haigeks jäänud. Loodetavasti ;-)

Pika jutu lõpetuseks võin öelda, et Toomas on enam-vähem vormis. Teda juba jõuti eriti usina pisiülemuse poolt reedeks tööle kutsuda. Mispeale Toomas palus sellekohast emaili, et keegi ei saaks hiljem öelda, miks ta karantiinist välja tuli. Kuna ta kopeeris kõige kõrgemat ülemust, siis varsti tuli vastus, et ei-ei! ole ikka kodus. Ma ei tea, millega küll mõned inimesed mõtlevad, kui üleüldine üleskutse on ükskõik milliste külmetusnähtustega kodus istuda. Eriti, kui veel arst on andnud selle korralduse. Samuti ei saa ma aru inimestest, kes on väga mures oma lubatud haiguspäevade numbri pärast ning tulevad pooltõbistena tagasi (kuigi on öeldud, et palavik peab 2 ööpäeva läinud olema, ja kõik nähud 24 tundi kadunud). Varsti peavad sellised pigem muretsema, kas neil üldse töökoht olemas on, kui kõik asjad kinni pannakse....

Mari ja Kirke on hetkel terved. Nad hoiavad ka rohkem omaette. Mari töötab järgmisel nädalal veel kodust. Ja Kirke on ajutiselt tööta. Sest hambaarstid saavad häda korral abistada. Kirke tööandja soovitas tal töötu abiraha avaldus sisse panna. Neil on väike labor ja nad sõltuvad ju nii palju hambaarstidest. Sel nädalal on Kanadas üle poole miljoni avalduse sisse pandud. Samal ajal eelmisel aastal oli neid alla 30 tuhande...

Koolidel lõppes märtsivaheaeg. Mida on esialgu pikendatud veel kahe nädala võrra. Üsna tavaline on sel ajal USAsse või kusagile lõunamaale puhkama minna. Ning paljud ikkagi jäid oma plaani juurde... Nii et vaatame, kui nad kõik tagasi jõuavad, siis mis siin juhtuma hakkab. Mitmed on tegelikult pahased, et reise ei tühistatud. See on aga selline kahe otsaga asi. Sest ainult nädal tagasi reedel teatas Kanada esimest korda, et reisilt tulijad peaksid 14 päevaks karantiini jääma. Nii et paljud teadsid, mis juhtub, kui nad uuesti kodus on. Ainult aega ümber mõelda jäi väga väheks. Loomulikult tekib küsimus, kas tõesti kaotada mitutuhat dollarit, mis sinna alla pandud on. Eriti, kui veel asjad siin liiga tõsised ei paistnud. Floridast näidati sel nädalal pilte randadest, kus inimesed tihedalt päikest nautisid, ning intervjuusid koolilastega, kes arvasid, et kui pidu peab pidama, siis see on tähtsam kui mingi viirus. Krrrr..... Ütleks selle peale.

Kuigi ma olen haige olnud, siis olen proovinud töötada nii palju kui saan. Isegi teisipäeval, kui mul tehniliselt vaba päev oli. Osalen telefoni kaudu koosolekutel ja õppisin uue pangasüsteemi saladusi tundma. Kuigi viimane kukkus neljapäeval üsna kehvalt välja, sest mul oli üle 38 palavik (nagu ma hiljem kraadisin) ja väga raske oli kontsentreeruda, millest räägiti :-) Laupäeval toodi ukse taha arvuti, mis on uue süsteemi õppimiseks üles seatud ning millega saaksin VPN ühenduse muude asjadega. Et näiteks kodust meie panga liikmeid aidata. Praeguseks istub see ikka laual, sest mul pole energiat sellega tegeleda. Põhimõtteliselt saan ka minu töönumbrile tulevad kõned oma moblale. Kuigi oleme nüüd sisse seadnud süsteemi, et kõik kõned lähevad kohe vastamismasina peale. Et jõuaks kõigiga tegeleda. 

Täna hommikul segasin kokku pannkoogitaigna keefirist ja kohupiimast (mis mul mõlemad pisut kauaks külmkappi jäänud, ega siin mingit raiskamist ei tohi olla), aga küpsetamiseks kadus igasugune jõud ära. Õnneks mul kaks tüdrukut majas, kes võtsid selle töö üle :-D Muide, väga head pannkoogid said! Kui võin ennast kiita ;-) Võib öelda, et need on natuke meie 34. kokkusaamise aastapäeva tähistamise koogid :-D 

Tüdrukud tegid meil ka kiire poeskäigu. Tõid pabertaskurätte. Ime-ime, neid oli poes saada. Ei oska tualettpaberi kohta öelda, sest seda meil hetkel jagub. Kuigi ega kanadalasedki pole samast hullusest puutumata. Kui Mari koju jõudis, siis teatas, et poodi lastakse ainult jaokaupa ning kõik peavad käru võtma, et oskaksid üksteisest eemale hoida. Lisaks oli ta uhke, et tuli toime identiteedivargusega, sest Costcosse saab ainult liikmekaardiga. Nad siin enne vaatasid Kirkega, et Mari on üsna minu nägu ja ärgu ma muretsegu (pilt on muidugi väga miniatuurne kaardil, nii et pead luubi välja otsima, et aru saada, kas on ikka täpselt sama isik). Aga muidu olevat kõike saada (oh, jah, ei tea tualettpaberi kohta ;-)

Aitab küll nüüd lobast. Muidu kirjutan kõik ära ja homseks midagi ei jäägi ;-) Lõpetuseks võib vaadata väikest videot Toronto tänavatelt. Kirke on meil ainuke, kes on sel nädalal ühe päeva metrooga tööl käinud ja teatas, et tipptunnil oli ikka see väga tühi olnud.