Eesti Laul ja muud jutud

Ei olegi midagi halba selle aasta Eesti Laulu kohta öelda. Võitja polnud kindlasti see, kellele mina pöialt hoidsin. Kuigi ega neil kolmel laulul, mis viimaks esimese koha pärast võistlustulle läksid, polnud viga midagi. Stig Rästa on üks väga andekas muusik Eestis. Nii et lihtsalt palju õnne talle ja ta laulu esitajale rootslasele Victor Crone'ile. Tegelikult oli minu jaoks suureks plussiks Saara Kadaku üllatusilmumine temaga koos lavale. Nagu aru sain, oli Stig ise näitlejannaga ühendust võtnud ja palunud osalema. Saara on teine andekas eestlane, kellel kena lauluhääl ja kes on suurepärane näitleja. Oh, ja laulu ajal kasutatud tormise taeva näitamine televaatajatele, oli lahe!

Aga... minu lemmikud siis. Muidugi Inger. Just selliste ootamatute leiduda pärast on Eesti laul suurepärane platvorm. Tema hääl on imeline. Tema kogu olemus veel imelisem. Nii palju, kui ma neid intervjuusid temaga nägin, kumas temast läbi nii palju positiivsust ja elurõõmu. Lihtsalt oivaline ja südantsoojendav. Ma loodan, et teda ootab ees just selline tulevik, kus ta saab teha, mis talle meeldib. Teine, kellele pöialt hoidsin, oli eesti-armeenlane Stefan. Mulle meeldis tema laul juba eelmisel aastal. Ja seekordki ei valmistanud ta pettumust. Hea hääl, kena laul. Vähemalt minu jaoks. Mõtlesin samas Sandra Nurmsalu peale, kelle "Rändajad" on minu meelest kõigist Eestit esindatud lauludest üks kõige ilusamaid. Kui su latt on nii kõrgele aetud, siis tundub, et pole sugugi kerge sarnast või veel paremat lugu luua. Mitte, et ta laulul seekord midagi viga oli, aga... midagi lihtsalt jäi puudu. Stefan suutis aga selgi aastal tulla välja tõesti hea lauluga. Mõnel see lihtsalt õnnestub... Sellega seoses veel ajavad mind turri igat sorti plagiaadijutud. Kas tõesti pole mõnel muud teha, kui aina näpuga järge ajada, mis noodid, kus on... Kahjuks on noote ainult nii palju ja kombinatsioone ka teatud arv. Kui midagi sarnaselt kõlab, siis see ei tähenda alati kohe plagiaati! Krrrrr....

Ei saa ma selgi nädalal ilma ilmajututa. Nädal algas uue külmalainega. Mis teisipäeva hommikuks tõi kohale korraliku lumesaju ja kõva tuule. Tõeliselt uhke lumetuisk haaras aknataguse maailma. Millest oleks täiesti piisanud. Aga... peale kolme muutus lumesadu vihmaks. Ja mitte niisama vihmaks, vaid jäävihmaks. Selle ootuses olid Toronto koolid kinni. Mis viimati juhtus 8 aastat tagasi. Nad nii naljalt uksi ei sulge. Aga ka paljud kõrgkoolid sulgesid uksed. Ning töökohad saatsid oma töölisi koju. Kaasa arvatud ka meie pank. Tänu sellele ei olnud õhtune kojusõit nii hull nagu oleks võinud olla. Sest autosid oli vähem liikvel. Isegi metroo oli palju tühjem. Ainult tänaval kõndimine oli väga ohtlik, sest seal, kus usinad torontolased olid lume ära lükanud, jõudis maha sadanud vihm jääks muutuda. Ei tea mitu korda ma pidin libisema ja maha kukkuma ;-) Ma ei mäleta ka, millal ma viimati metroo pealt bussile istusin, et vältida 10-minutilist jalutuskäiku koju. Bussiga saan üsna oma tänavaotsa ligi. Õhtune pilt meie tänavale on näha esimesel fotol... Kõrval on foto nädala keskelt peale jäävihma, kui korraks jälle soojaks läks.

Selle nädala sisse jäi ka tähtis päev Toronto Eesti Ühispanga ajaloos. 65 aastat tagasi 11.veebruaril avas pank uksed siin elavatele eestlastele. Pakkusime sel puhul torti nii Eesti Majas kui ka vanadekodus Ehatare. Siin väike artikkel. Inglise keeles, eestikeelne on ka olemas kusagil. Ma ise ei olnud esmaspäeval tööl, aga ega see ei seganud artiklit kirjutamast ;-) Käisin hoopis oma pisikese hoolealusega jalutamas. Ja ühe poe ukse taga kassi imetlemas. Seal poekeses pole küll vaja muud kaitset kui see kassike :-D Neiul olid jalas uued saapakesed. Sellised pehmemat sorti, mis täis võluenergiat, mis lapsesse kandus. Sest ta kippus väga kärmelt mu eest ära kõndima. Õnneks oli ta küll juba kodus sundinud mul panema "käerihma" peale, üks minu käe ümber, teine temale. Nii on tal raske minu eest jalga lasta. Ma pole viimasel ajal enam seda palju kasutanud. Aga kui laps ise tahab, siis ma ei hakanud vastu vaidlema.

Ning muidugi küpsetasime jälle. Kuigi mul oli raskusi neiukest kommidest eemale hoida. Õnneks tundus talle siiski huvitav neid küpsisetaigna sisse torgata. Saime hästi toredad küpsised, mis kindlasti mõne lapse sünnipäeval väga populaarsed oleks. Retsept on siin. (Eesti keeles lühidalt: 1dl suhkrut, soola, 0.5tl soodat, 4dl jahu, 0.5dl siirupit - panin vahtrasiirupit, 100g toasooja võid, 1 muna. Ahi 160 kraadi. Tee 24 palli, suru igasse 5 shokolaadinööpi - panin kolm, aga võiks ikka 5 panna. Küpseta umbes 17-20 minutit. Lase jahtuda küpsetusplaadil.) Nämm-nämm :-)

 Veel jäi nädalasse sõbrapäev. Huvitav, kui paljud riigid, kus seda suuremal või vähemal määral tähistatakse, seda ka sõbrapäevaks kutsuvad. Tean, et Soome teeb seda. Minu meelest palju kenam kui mingi Valentini päev. Kirke poiss-sõber viis ta kuhugi sööma. Mis oli armas. Mina sain kingiks väikese orhidee.
Nädala sisse jäi ka minu sünnipäev. Kuna Toomas töötab nüüd imelikul ajal, siis otsustasime käia hommikusöögil ühes üsna lähedal asuvas restos: Muddy Duck ehk siis maakeeli Mudane Part. Ma ei tea, kust see nimi tuleb, aga seal on ta juba päris pikka aega olnud. Ning paljude poolt väga kiidetud. Oli kena koht, selline natuke kodune ja lihtne. Mille vastu mul midagi polnud. Eriti meeldisid mulle need lõbusad taldrikud. Kuhu mahtus palju toitu peale. Kõhud saime kõik vist täis. Õieti muidugi täis, sest ainuüksi omlett, mida nad igale nende soovi järgi valmistasid, oli ikka päris suur. Oh, ja see oli rootsi laua tüüpi hommikusöök. Söö nii palju kui jõuad. Ja joo kohvi-teed-värsket apelsinimahla ka peale nii palju kui mahub. Aitäh Toomasele alpikannipoti eest. Paremat kingitust ei saanudki olla. Tegelikult kinkis üks endine töökaaslane päris kena puidust valmistatud kaelaehte. Mis oli ootamatu üllatus. 

Et toidujutud veel ära ei lõppeks, siis minu pühapäevased pannkoogipallid seekord kefiiri ja nutellaga tulid taas kord väga hästi välja. Seekord pildistasin ka panni, mille peal neid küpsetan. Tunnen, et mul on ikka veel vaja palju harjutada. Aga sellest hoolimata maitsesid need täitsa head. Viimane kui pallike mahtus meile kõhtu.   

Muudest juttudest... Valimised on tulemas. Nagu ilmselt pea iga eestlane väga teadlik. Selleks et ka väljamaal elavad eestlased ikka hästi valgustatud oleks, peeti suur rahvakoosolek Toronto Eesti Majas, kus läbi Skype esinesid erinevate erakondade esindajad. Vaatasin natuke seda. Oleks vist rohkem vaadanud ja kuulanud, aga... mind häiris üks asi kohe väga. Kõik rääkisid inglise keeles. Minu küsimus on... kuidas saab küll nii, et need, kel on õigus valida, peavad kuulama kõnesid inglise keeles... Kuidas nad küll suudavad olla kursis Eestis toimuvaga, kui neil on selle koosoleku põhjal, vaja tõlget? Minu sügav kummardus läheb Ellenile ja Merlile, kes esitasid lõpupoole oma küsimused eesti keeles. Millele vastati siis ka eesti keeles. No kuulge! Arvestades, et see aasta on kuulutatud eesti keele aastaks, siis kogu see asi tundus lihtsalt nii võlts ja vale. Sinna võrdluseks, kuidas küll Rootsis saadi eesti keelega hakkama? Aga see olen ehk ainult mina siin oma imelike arvamistega... Võib-olla peaksimegi kõik hoopis eesti keele pealt inglise keele peale üle minema? Aga keel tähendab ju rahvust... 

Oli veel teinegi imelik juhtum, kus EKRE esindajal ei lastud Torontos esinema ühte kirikusse. Ja kokkusaamine toimus meie sõbra kodus. Ma kuulasin seda natuke rohkem. Ikkagi eesti keeles ;-) Ja ta jutt polnudki nii hull nagu oleks võinud oodata. Aga kogu see asi oli imeliku maiguga, et kellegi telefonikõne peale keelati kohtumine seal, kus oli varem kokku lepitud... Ainuke, mille tahaks välja tuua, on ühe osaleja arvamus, kuidas uus keskus eestlastele Torontos tähendab eestluse surma siin (ei ole kindlasti valimistega seotud). Ma kirjutan selle siin üles, et mul oleks kunagi tulevikus võimalik tagasi tulla ja... teha ühte või teist... Noogutada, et tal oli tõesti õigus, või öelda, et tüüpiline vana inimene, kes tahab vanast kinni hoida ja ei oska näha, milline potensiaal sellel uuel keskusel oli ja on. Ma muidugi loodan viimasele ;-)

Seoses valimistega veel nii palju, et ma lugesin läbi Kaja Kallase raamatu. Mitte valimiste pärast. Lihtsalt tahtsin lugeda. Ja ma pean ütlema, mulle meeldis. Tark ja andekas naine. Ma usun, et tal on eesti poliitikas veel palju teha, kui tal ainult jaksu jätkub.

Ja ongi nädal otsas. Peaaegu. Väljas on uuesti libe, sest taas on külm. Ma pean väga ettevaatlik olema, kui õues olen. Kohati on tänavad ikka päris hullud käimiseks. Aga sain aru, et Eestis on sama olukord. Vaatan siis hoopis Netflixist filme. Avastasin The Umbrella Academy. Ma pole just ulmekate fänn, aga mõni haarab mind nii kaasa, et ei saa arugi. 

Lõpuks veel üks foto meie libedast Torontost :-) Kuna ma ei tea uisutamisest muud, kui ainult seda, kuidas kukkuda, siis ei tasu lootagi, et ma sinna kõndima läheks.

Nädal nr 6

 Meie külmanädal jõudis vahepeal hästi soojaks keerata, koos vihma ja jäävihmaga. Mis polnud siiski nii hull, nagu mõnikord. Õnneks ei keeranud ilmataat kohe jälle külmakraade peale. Nii et enamus kõnniteid jäid kõnnitavaks. Mitte aga need kohad, kus lund polnud eest ära koristatud. Nagu näiteks meie maja sissesõidutee. Mille peal võiks vabalt kelguga alla lasta :-) Pidin ühel hommikul lausa saapad ära vahetama. Nende vastu, mis natuke paremini jääga toime tulevad. See tähendab, jätavad mu suurema tõenäosusega püstiasendisse. 
Laupäeval läksin autoga tööle. Loomulikult on Eesti Maja parkimisplats selline, kus võiks uisud alla panna. Ma ei saa aru, kes ja kuidas seda korrastab. Sest minu meelest on see ohtlik. Eriti kui mõni vanem proua või härra peab mööda seda kõndima... Eesti Maja ja uue rajatava Eesti Keskusega seoses sattusin jälle üle tüki aja lehele, mis on kõvasti kallutatud uue keskuse ehitamise vastu. Üks tuntud ja sõnakas eestlane on linnale esitanud ametliku vastulause, et sellist hoonet ei tohiks sinna ehitada, kuhu seda planeeritakse. Ma tahaks neid inimesi lihtsalt vahel natuke raputada. Jätke palun järele! Eesti Maja on maha müüdud ja parkimisplats, kuhu uus maja kerkib ära ostetud... Iga selline torkimine võib lihtsalt kogu asja keerulisemaks ja kallimaks ja aega võtvaks muuta!!! Kas mul on kahju vanast majast lahkuda... Loomulikult. Ma olen üks nendest vähestest, kelle jaoks on Eesti Maja igapäevaselt "koduks" olnud. Aga elu peab edasi minema. Me ei saa vanale istuma jääda, kui see enam võimalik pole.

Talve- ja majajuttude kõrval vaatasin nüüd üle jõulufilmi, mis tuli välja millalgi detsembris ja pidevalt siis ühe esimese valikuna Netflixis üles hüppas. Mõtlesin, et ei hooli eriti kogupere filmist. Aga oleks ju võinud, sest tegelikult oli see päris tore lugu. Ega see halvem poleks saanud olla, sest sama produtsendi käe alt on tulnud muuhulgas Home Alone ja Harry Potter filmid. Miks The Christmas Chronicles minu jaoks huvitav oli... loomulikult sellepärast, et suures osas on film Torontos vändatud. Ja üks osa meie tänava otsas asuvas iiri pubis (mille nimi ei ole Nick's Place loomulikult) ja ümbruses. Päris põnev on vaadata, kuidas Chicago pähe püütakse müüa linnatänavat, mida mööda juba üle 20 aasta käinud olen :-)'Näitasin seda osa ka oma tüdrukutele ja Kirke poiss-sõber haaras kohe telefoni, et filmida seda lõiku ning sõpradega jagada. Ma tean, et samas pubis on veel üks film tehtud. Aga ma pole veel suutnud seda välja peilida. Sel korral oli lihtne, sest aasta tagasi said ümbruskonna elanikud kirja postkasti, milles hoiatati teede sulgemise eest ning milles oli pikemalt kirjutatud produtsendist ja jõulufilmist.

Tegelikult oli nii mõnus sel nädalal korraks aeg maha võtta ja filmiga aega veeta, mille puhul tead, et see mesimagus on. Või peaaegu. Sest natuke kurba oli seal ikka ka... Nädal algas ju tegelikult kenasti. Nagu ikka minu pisikese hoolealusega A. Olen temaga hakanud nüüd küpsetama ja koos köögis toimetama. Pannkooke olen teinud, pretseleid, shokolaadikoogikesi ja küpsiseid. Proovin leida retsepte, kus ta saab kaasa aidata ja kaasa mäkerdada. Kuna ta nõudis piparkookide tegemist. Sellega me ju alustasime. Sest A emal oli tainast veel järgi. Loomulikult on mul aega lapsega jahmerdada. Ja on näha, kui palju see talle meeldib. Viimased küpsised olid eriti lihtsad teha. Ainult jahu, suhkrut ja võid vaja, ning siis pallikesi veeretada, millesse lohk sisse ja lohu sisse moosi. Ahjuukse taga saime siis hiilida, kuidas moos tegi mull-mull. Mille peale oli vaja kohe kalalaulu laulda, kus tegemist kalade ja mullitamise ja jalgade peitmisega :-) Muul ajal me mängime, me joonistame, voldime ja loeme raamatuid. Eriti tore on väikese tahvlikese peal kriidiga sodida. Tema joonistused on ikka endiselt sellise pisikese lapse sirgeldused. Aga tema sirgeldustele olen vahel asju juurde joonistanud ja saanud inimeste päid, või kalasid või muid imeasju välja võluda. Nii et temaga on hästi tore.

Töö juures on ka tore, nii kaua kui ei pea liiga pikalt sinna jääma, see tähendab hilistundideni. Nagu näiteks koosolekule. Ja, jah, ma töötan ühe pika päeva, kuid ma olen sellega arvestanud. Ma tean, kui tähtsad võivad koosolekud olla, kuid ma jään ikka endale kindlaks, et kiire ja to-the-point variant on midagi, mille juurde me kõik peaksime jõudma. Midagi, mida ma oma tiimis olen proovinud nädalaste koosolekute juures sisse viia, ja mis on päris hästi käima läinud. Kui ma võin ise endale õlale patsutada ;-) Igal juhul... kuidagi kehv oli mul see olemine, ja sellised üleaja töötamised käisid natuke üle jõu. Ühel hetkel arvasin, et olen jäänud külmetusse, kui öösel nina jooksma hakkas. Aga hommikul oli kõik korras... Kuidas see küll võimalik on? Ainult pea valutas. Nii et päris kena, kui nädalalõpp viimaks käes. Ja hetkel kõik kusagil oma asju ajamas :-) Õieti Tom koos Mariga suusatamas ning Kirke sõbrannal käest kinni hoidmas, sest sama oli sõbranna temale teinud, kui ta endale tätoveeringu sai. Selline ilves ilutseb nüüd lapse vasakul säärel. Mõned on küsinud ega see päris ole. Aga on tõesti päris. Ei tarvitse proovida maha pesta :-) Ma teadsin, et ta soovis seda juba tükk aega. Ning viimaks tegi ka ära. Ma tean, et Toomas ei olnud mitte väga õnnelik. Mina ise ei oska midagi mõelda. Minul pole sellist tunnet, et vajaksin "ära märgistamist". Kuid mul pole ka karmi arvamust ei ühte ega teistpidi. Olen üha rohkem ennast näpistanud, et laps on ju suur. Jah, nad elavad meie majas, aga tegelikult on nad täiskasvanud, kes võivad ise oma otsuseid teha. Olla need, kes nad on. Mitte need, mida meie vanematena tahame või ootame... Ja ma olen täiesti OK sellega.

Aga tegelikult... nad on ju suured ning siis jälle lapsed mõnes mõttes. Kui ma neile näiteks pannkooke küpsetan :-) Kuigi täna proovisin hoopis taani pannkooke ehk ebelskiver küpsetamist. Muretsesin malmpanni, milles on seitse lohku ja millega saab toredaid ümmargusi kooke teha. 

Ostsin isegi 150 Best Ebelskiver raamatu. Nüüd võin siis igal pühapäeval uue retseptiga katsetada :-) Seekord siis kõige tavalisemad. Ainult sisse panin moosi ja pähklivõiet (Nutella moodi, aga ei ole nii magus). Tundus, et kõigile meeldis. Isegi Toomasele, kes pannkookide osas väga kriitiline on! Ma ei ole sellest veel hästi aru saanud. Sellest kriitikast. Sest need on ju pannkoogid :-) Kuigi hoopis teistmoodi tegemisega. Huvitav oli see, kui palju rõõmu ja rahuldust mulle pakkus nende pallikeste keeramine. Kui tunned, kuidas kook tuleb panni küljest lahti ja saad seda pöörata :-D Ja muidugi on tähtis, et malmpann on korralikult "sisse töötatud". Seekord sai küll liiga vähe neid uusi ümmargusi pannkooke. Järgmisel korral pean vist kaks portsjonit tainast valmistama. Kui terve pere pluss Kirke sõber Dan ka kohal. Viimase puhul pole kunagi kindel, millal ta täpselt siin on. Ja kas ma võin öösärgis või poolpaljalt ringi lipata või mitte :-) Ma arvan, et ehmatan küll teda rohkem sellega kui ennast ;-) Muidugi on natuke võõras, kui keegi uus on majas. Aga olen üha rohkem temaga ära harjunud. Peaasi, et Kirke ise õnnelik on! Siin nad kahekesi hommikul lähevad, käest kinni :-)

Külmanädal

Seda nädalat võiks täielikult külmanädalaks kutsuda. Esmaspäeva hommikul oli päris hea, kui soojad riided seljas ja veel soojem sall kaelas. 28.jaanuaril olevat maailma kõige külmemaks paigaks olnud Ontario provintsis asuv Geraldtoni linnake (asub meist umbes tuhat kilomeetrit põhja pool, või õieti küll loodes, kõige lähem tuttavam linn on Thunder Bay). Külma oli seal -46°C. Rääkimata muidugi tuulekülmast. Meie umbes -20C koos -35°C tuulekülmaga oli täiesti kevadine :-) Ma tean, et Eestis räägiti USAs valitsevast külmast. Ju siis Kanada oma tundus "mitte-uudisena". Kõik teavad, et siin kõnnivad jääkarud aasta ringi tänavatel ja inimesed elavad endiselt igludes :D

Esmaspäeva keskpäeval hakkas lund sadama, mis kestis järgmise päeva hommikuni. Kokku tuli Torontos 33cm korraga maha (mõnel aastal ei saa me kokkugi nii palju). Enne seda oli maa üsna must... või roheline. See natuke, mis varem maha tulnud, oli juba ammu sulanud. Igal juhul tektias suur sadu muidugi palju segadust ja pahandust. Just nende hulgas, kes autodega väljas. Mari ei saanud oma tavalist koduteed mööda tulla, sest pealesõit kiirteele oli suletud. Enamasti jõuab ta tipptunni ajal tunniga koju, seekord läks kaks. Peaasi, et ikka suuremate probleemideta kohale sai.

Teisipäeva hommikul oli mul lihtsalt hea meel, et Toomasel nüüd uus töögraafik. Ja ta ei peab alles kella 2ks kohale minema. Nii et tal oli aega lund lükata :-) Sõiduteed olid enamasti puhtaks tehtud, see tähendab lumi teede äärde kuhja aetud. Kõnniteedel oli teine lugu. Kohati pidin sumpama lumes, mis üle põlve ulatus. Hea, et keegi oli sammud ette astunud. Kuigi kunagi ei teadnud, mis seal all oli. Sest ühel hetkel oleksin külili käinud, kui pahkluu äärepealt ära oleks väänanud. Igal juhul jõudsin kenasti kohale. Õnneks läksin ju oma väikese hoolealuse juurde, kes elab umbes poolel teel. Metrooga oli hiljem palju pahandusi olnud. Külm ja lumi ei mõju rongidele või tervele süsteemile eriti hästi :-)

Olen tasapisi vaadanud järele Eesti saateid ja kaks asja on mul sees helisema jäänud. Üks oli suremise ja surma üle otsustamise teema. Ma olen väga selle poolt, et inimene võib ise selle otsuse teha. Võin öelda, et mul on hea meel elada riigis, kus see legaliseeriti aastal 2016. Ja praeguseks on seda võimalust siin kasutanud vähemalt neli tuhat inimest. Üks esimeste hulgast oli eestlasest naine, kes sai lõpuks rahu oma probleemist. Mare Laende, keda nähes poleks arvanud, et tal midagi viga oleks, aga ta kannatas. Ning oli õnnelik selle võimaluse üle. 


Siin on temast kirjutatud, ka arstide arvamusest). Samas oli natuke võõras ühe teise käest kuulda, kui ta ütles, et ta isa sureb pühapäeval. Isal oli parandamatu kasvaja. Ja siis siia kõrvale minuvanune eestlane, kel avaldus haigus, mis tavaline vähemalt paarkümmend aastat vanemate hulgas. Lõpp tähendanuks, et ta sõltuks palju teistest ja nad neid ära ei tunneks. Ta oli juba selle haiguse pärast tööst ilma jäänud!!! Nii et ei tasu arvata, et siin riigis kõik õiglane on :-/ Tema otsus oli jätta hüvasti oma lähedastega enne, kui kõik keerab täiesti hulluks. Ma oleks täpselt sama otsuse teinud. Ma julgen seda öelda, sest mõtlesin palju surma-elu teemal, kui elasin teadmatuses, millise rolli kasvaja mu sees ette võtab...

Kas sellega tegelemine on aga kõigile arstidele midagi, mida nad arstipraktika osana võtavad. Kindlasti mitte. Ja muidugi pole kogu protseduur kergeks tehtud, et täna otsustan ja homme oledki teises ilmas. Kõige tähtsam punkt kogu asja juures on see, et inimene ise peab otsuse tegema (ja alla kirjutama). Kui asjad juba hulluks lähevad ja mõistus sassis, siis on hilja. Millest on omamoodi kahju. Sest kui su lähedane on haiglas teadvuseta torude otsas, siis millegipärast saab küll oma jah- või ei sõna öelda... Kui aga näed, kuidas su lähedane kannatab. Ja sa tead, et te olete sellisest asjast varem rääkinud, siis pead lihtsalt ootama, kuni loomulik surm saabub. Kogu selle asja kõrval on aga üks osa arste, kes ütlevad, et vabatahtlikult elust loobumine on mõne jaoks kerge väljapääs, sest pallatiivne ravi on Kanadas ainult kahekümne viiele protsendile kättesaadav!

Mis toob mind teise teema juurde. Hommik Anuga saates oli külas Indrek Neivelt, kes nimetas, et sa võid oma pensionifonde ja võlakirju ja ei tea mida veel omada, aga kõige parem kindlustus, et saad kuidagi vanas põlves ikka enam-vähem normaalselt elada, on su lapsed. Kurb, aga tõsi... Uurisin jälle neid pensione siin Kanadas. Ja pean ütlema, et kui sul pole raha kõrvale pandud, kui sul pole töö juurest eraldi pensioni (mida enamus kohti enam ei paku vähemalt Kanadas), kui suur pärandus sülle ei kuku või sul pole kinnisvara, siis oled üsna kehvas olukorras. Või kui kogu maailm kokku kukub... sõda... nälg... siis võib ette kujutada, kes kõige rohkem kannatavad... Ja hea on, kui siis lapsed on, kes on nõus sind toetama või paremal juhul enda juurde võtma. Indrek nimetab ka, kuidas meie kujutluses olnud rikkad pensionärid mujalt riikidest on midagi, mis tasapisi kadunud või kadumas. Ma ei tea, miks ma nii negatiivne olen. Või kas olen? Äkki oskan näha tegelikkust, mis nii paljusid siinses "rikkas riigis" mõjutab... Pole ime, et pensionieelikutele jagatakse soovitusi hakata varakult harjutama väiksema sissetulekuga. Aga kui sul on endiselt majalaen kaelas, kui lapsed sõltuvad veel sinust, siis pole muud valikut kui aga edasi töötada. Näiteks annab kuni 70.aastani töötamine päris kopsaka kopika pensionile lisaks. Aga kas sa tahad seda teha, kui 71selt võid juba sussid püsti visata... Keegi sulle ju garantiid ei anna, et võid veel 20 aastat elu nautida, et tervis alt ei vea jne... Mul on tunne, et elan läbi pensionieeliku melanhooliat :-)

Rõõmsama uudisena võib öelda, et külmanädal on läbi. Kahjuks kaob sellega muinasjutuline vaade meie majale :-/

Tõlkimistest

Vaatasin täna hommikul truilt Anu hommikust saadet ja ei uskunud oma kõrvu, kuidas Kaili ja Ulvi blogi Ull Lugu oli sattunud tõlkemootorite hammasrataste vahele... Kuidas on küll võimalik, et on olemas inimesi, kes tõetruilt võtavad ühe võõras keeles kirjutatud teksti, lasevad selle "targal" Google'il ära tõlkida ning siis tõemeeli loevad välja asju, mis originaaltekstist kilomeetrite kaugusel. Aga tuleb välja, et selliseid inimesi on... Huvitav, kas internetist saadud tõlke põhjuseks võib olla see, et suuremate keelte puhul töötavad need mootorid paremini kui pisikese eesti keele puhul. Või on põhjuseks keelegruppide erinevus. Kui meie vääname oma sõnu mitmel-setmel viisil, siis paljud keeled ju seda ei tee. 

Samas saates olnud Anita Smirnova - Eestis sündinud korea-vene juurtega noor näitleja Hiinas - nimetas ka, et hiina keel on ju lihtne. See tähendab, grammatika on lihtne. Sõnad ei muutu kunagi. Ainult hääldades tuleb õige tooniga- rõhuga need välja öelda. Sest tähenduse võib muidu täielikult pea peale keerata. Ütleks, et sama, mis Google Translate, kui ikka õiget tooni - õiget käänet - õiget väljendit - ära ei tunne, siis unusta ära, et suudad sellest pudrust ja kapsast aru saada. Näitena üks vanem nali, mille peale juhtumisi täna sattusin, milles soomlane ütleb välja kõik "koera-sõnad". Leidsin selle, milles ungarlased soomlased üle trumpavad :-) Kui siis kõike seda "oma" keelde tõlkida, siis sellist suppi ei söö enam vist keegi. Ma ei saa aru, kas teised rahvad ei saa kohutavas emakeeles lubadusi õnnetul viisil surma saanud printsi varanduse pärimise kohta... jne.

Ma loodan väga, et saates olnud blogija ei maksa ära ligi kolme tuhandest tõlketööd, mille solvunud tegelane oli lasknud teha. Eriti veel, kui see tõlketöö väga hästi välja polnud tulnud. Tundus, et samamoodi Google Translate kasutusele võetud...

Tegelikult ei saa ma midagi halba tõlkemootorite kohta öelda. Sest ma kasutan neid üsna palju. Saates sain teada Tartu Ülikooli oma, mida kindlasti proovin tulevikus: neurotolge. Tõenäoliselt lähevad need ka aja jooksul aina paremaks, eriti kui saad sinna kogu aeg parandusi teha. Olen viimasel ajal päris palju tõlkimisega tegelenud. Täiesti vabatahtlikult siinse eesti kogukonna heaks. Lihtne on Google Translate väljadele inglisekeelne tekst sisestada ja saada eestikeelne vastu. Millega siis on natuke kergem tööle hakata. Sest vahel viskab päris hea vaste välja. Vahel muidugi midagi sellist, mille peale võiks naerust piss püksi tulla :-) Ma tean, et mu eesti keel ei ole super-duper tasemel. Sest tõenäoliselt kasutan sõnade järjekorda, mille peale "õige" eestlane ise naeru kihistab. Tegelikult meeldib mulle sõnu vahel segamini ajada, sest see kõlab mu kõrvale luulelisem :D Aga keegi teine vaatab alati tõlgitud teksti veel üle. Eriti hea on, kui Toomas seda on teinud. Ta on eriliselt kriitiline ;-) 

Üks asi, mida ma olen alati mõelnud, et kõige õigem on ikka oma emakeelde tõlkida. Ükskõik kui hästi ka sa seda teist keelt ei tea. Ma näen seda siin mõnede tekstide pealt, mille on tõlkinud eestlased, kellel siiski inglise keel tugevam on. Vahel on neid asju lausa valus lugeda. Isegi minul, kes ma olen üsna harjunud igat sorti eesti keele väänamistega :-D

Tahtsin siia juurde ühe pildi ka panna. Ja mis sobiks kõige paremini, kui kass, kellest pole mingil viisil kunagi võimalik aru saada. Välja arvatud siis, kui tal kõht tühi ja välja vaja minna on.

Raha ja suhted

Lugesin mõnda aega tagasi Pärdikute päevaraamatu postitust, ja tahtsin kohe kärmelt sinna alla midagi kribada. Aga teadsin juba ette, et kipun liialt heietama. Ma siis parem heietan siin, kus mul oma luba teha, mis mulle meeldib. Teema on ju huvitav - RAHA ja SUHTED! Millele on lähenemisi ning arvamisi tegelikult ühest äärest teise. Kõik oleneb ju sellest, millisest keskkonnast inimene tuleb. Kuidas ta on üles kasvanud/kasvatatud. Mis on teda mõjutanud. Millised on olnud tema eeskujud. Kes ütleb, milline nendest suhtumistest siis õige ja milline vale. Sest ilmselge on, et iga inimese jaoks on tema arvamine see kõige õigem. Kes on esimene sellele vastu vaidlema ;-) Eks elu tee muidugi oma korrektiive selle kõige õigema arvamises (kui teeb). Ning aja kulgedes on kõigil õigus oma suhtumist muuta. Kas siis "oma vitsad peksavad" pärast või hoopis mõjutab midagi muud. Nüüd sai siia kirja nii palju ümmargust juttu, et võta ühest äärest või teisest, aga kinni ei saa võetud :-D

Mina muidugi tahan oma mätta otsast kirjutada. Ainult minu mätas on selline kaheks jagunenud. Ühelt poolt see, kuidas meie oma elu oleme sättinud (või milliseks see kujunenud on) ja teisalt see, mida ma oma tütardele soovitaks ;-)  See "teistpidi" Kanada kõige uuem rahatäht sobibki hästi sellepärast siia juurde. Rahatähele on trükitud noor mustanahaline naine Viola Desmond, kes juba aasta enne Rosa Parksi julges Kanadas vastu hakata valge maailma poolt ette nähtud reeglitele (ta istus kinos sinna, kus valged ainult tohtisid). Ja parem on, kui naised enda eest seisavad ;-)

Meie peres ei ole olemas kahte rahakotti. On olemas ainult üks. Ja ei tähenda, kes kui palju raha sinna sisse toob. Kõik on ikka ühes ja samas pajas meie mõlema jaoks kasutada. Ma lihtsalt ei kujutaks meie puhul enam midagi muud ette. Sest see toimib ja pole siiani veel mitte ainsatki korda tekitanud ei ühelt ega teiselt poolt mingeid tülisid ega pahandusi. Põhiliselt selle pärast, et me oleme üsna sarnased oma kulutamistega. See tähendab, et me ei kuluta raha niisama lihtsalt. Kuigi ka seda tuleb vahel ette, ega me mingid superoivikud ka ei ole ;-)

Kui me alguses siia kaugele elama tulime, siis lugesime vaat et iga senti. Sest ega seda raha just laialt jagada polnud. Aastatega oleme suutnud majandada nii, et oleme kenasti toime tulnud, maja laenu kinni maksnud, lapsed koolitanud ja oma lõbuks peamiselt matkamise (väike kulu), suusatamise (juba suurem kulu) ning reisimisega (peamiselt Eesti-reisid, nendest hindadest ei taha rääkidagi) tegelenud. Kas on olnud tunnet, et oleme millestki ilma jäänud. Ma ei arva. Mul ei ole (välja arvatud vast see, et Eesti-reiside arvelt on jäänud muu maailm meil nii palju avastamata kui võinuks, aga pere ja lähedased kaaluvad sellegi üles), ja ma ei usu, et Toomas teistmoodi arvaks.

Kokkuvõttes pole meil raha koha pealt kunagi mingeid probleeme olnud. Suuremad ostud arutame läbi (välja arvatud siis kui ma otsustan äkki, et diivan tuleb vahetada :-P ), Tom on vahel ka väiksemate pärast natuke mures. Sest kui ma ütlen, et meil on ühine rahakott, siis peamiselt tegelen mina selle üle "valitsemisega". See on kuidagi loomulikult nõnda kujunenud. Ei tea, kas mu pangatöötaja staatus on sellele kaasa aidanud ;-)  Ma olen ka päris kindel, et juhul, kui midagi väga ootamatut peaks juhtuma, ja meie teed võiks lahku minna (ei, meil on kõik hästi ja me kumbki ei kujutaks tänasel päeval, et peaksime teise maha jätma, aga lihtsalt kui...), siis olen ma rohkem kui kindel, et raha tüli ei tekitaks ja me suudaks kõik kenasti pooleks jagada. Ei mingit arvestust, kes rohkem töötas või ei töötanud. Või kes rohkem sisse tõi või ei toonud. Sest me lihtsalt oleme juba sellised. Vist...

Aga kuidas küll meil see ühine rahakott õieti välja kujunes? Kui me oma "jah"-sõna ütlesime, siis elasime ju sügaval nõukaajal (ei olnud sügav, sest oli juba üsna kokkukukkumise ääre peal, aga ikkagi...). Kes sealt tulnud, teab hästi, kui palju noor haritlane palka sai, või üldse palka saadi. Õieti mitte midagi. Aga meie oskasime isegi selle vähese rahaga hästi toime tulla. Pangakontos raha muidugi ei hoitud (minul siiski oli midagi ühes pangas tööga kõrvale pandud). Mäletan, et rublad vedelesid meil ühes sahtlis, mis polnud isegi lukus. Võtsime sealt, mis vaja. Ma arvan, et kui sul on nii vähe, ja kui kumbki pole suur kulutaja, siis ei saanudki tekkida sel tasandil mingeid suhteprobleeme.

Rootsis olles oli meil raha veelgi vähem, ja meie veelgi kokkuhoidlikumad. Sest polnud ju aimugi, mis meist edasi hakkab saama. Kanadasse tulles sama lugu (välja arvatud teadmine, et saame seal tööle hakata). Toomas oli ainuke, kes esialgu raha sisse tõi. Mina lõin niisama lulli (või proovisin tööd leida). Võttis "vaid" vähem kui aasta, enne kui mul ikka väga hästi näkkas (ja nüüd sai 27 aastat samas kohas täis), paar töökohta, kus varem olin, neid ei saa õieti tööks lugeda. Nii et ei võinudki meil siin ka mingit vahettegemist olla ja minu ning sinu rahakottidega vehkimist. Nõnda lihtsalt oli loomulikult kujunenud.

Meil on ühised krediitkaardid, meil on ühised pangakontod. Tänapäeval on kerge kõigi asjade eest kaardiga maksta. Raha tuleb meie ühisest "rahakotist". Kas me peame järge, et keegi kulutab rohkem või vähem. Ei pea. Sest me pole kulutajad :-) Me olime sellised juba siis, kui Eestis elasime. Ja oleme samamoodi jätkanud. Me proovime olla samas natuke teistsugused, kui ma siin näen vanemate eestlaste pealt, kes hoidsid surmani iga senti kokku ning unustasid end ära. Ning lahkudes istusid üsna suurte hoiuste otsas. Mille kulutamisega pärijad üldse probleeme ei näinud. Enamasti on aastaga ka see aastaid korjatud raha läinud... Ainuke, mille pärast olen natuke mures, et kui Tom peaks üksi jääma, et ta siis meie rahaasju oskaks ikka edasi ajada. Olen proovinud kõik ka kirja panna. Aga ta unustab pidevalt ära, kus ma seda infot hoian :-D Äkki hädaga tuleb meelde ;-) Olen ka Mari natuke valgustanud (sest tema on ka meie pangakontol kaaskasutaja, nii palju usaldan ma oma tütart).

Mis toob mind järgmise punkti juurde. Lapsed... Esimene asi, mis neil soovitan, kui nad peaks kellegagi oma leivad ühte kappi panema, et nad hoiaksid endal eraldi konto! Mis on täiesti vastupidi sellele, mis ma just seal ülevalpool kirjutasin (et ühine pada jne). Ma tean, miks ma seda soovitan, sest olen oma töö kaudu näinud nii koledaid lahutusi, kus raha pärast minnakse või teineteisele kätega kallale, et ma ei tahaks seda oma lastele.

Nüüd, kui ma oma laste peale mõtlen, või üldse naiste peale (aga ka miks mitte meeste), siis pean väga tähtsaks, et igal oleks oma pangakonto. Ja ühiste kulutuste jaoks panevad mõlemad omalt poolt raha sisse. Mulle meeldis kellegi mõte, et maksad teatud protsendi olenevalt, kui palju sa teenid. Nii oleks kindlasti aus. Kõik see muidugi olukorras, kus mõlemad käivad tööl. Aga kui üks peaks lastega koju jääma, või ükskõik mis muu puhul, siis loomulikult jääb raha sissetooja mureks, et teinepool ka omadega toime tuleks. Muide, ei tasu loota rikkuriga abielludes, et nüüd oled ka rikas ja raha muudkui voolab. Ei voola midagi. Pigem võid hoopis istuda oma kodus ja rahast ning vabadusest und näha (ei ole reegel, aga olen näinud ja kuulnud neid lugusid). Hoopis teisel tasandil võib ka lahkhelisid tekkida, kui ainult üks pool panustab kõike ja teine, kes saab ka korraliku sissetuleku, teeb seda vaid moepärast. Siis pigem juba tasub minna ühise rahakoti peale ;-)

Kas mul on mingit ühest retsepti anda, kuidas rahaasjad ei ajaks suhteid segamini, ning pere ikka rõõmsalt sellel tasandil omavahel läbi saaks? Ei ole! Ja ei saagi olla, sest nagu juba alguses ütlesin, kõik me oleme isepuust loodud. Kuid seda oma konto omamist, oma raha olemasolu, pean küll väga tähtsaks (kui just ei olda samasugused nagu meie siin Toomasega ;-) ). Sest see võib hoida tulevikus ära inetud tülid, süüdistused, viha ja pisarad. Ning anda "nõrgemale" poolele pisutki kindlust (olgu ta siis kodune, väiksema sissetulekuga või niisama rahatu).

Ja kõige tähtsam! Rahast tuleb rääkida. See tundub nii madal ja kuidagi materiaalne suure armastuse kõrval, aga need peab rääkima selgeks, et mõlemad pooled oleks ühel samal leheküljel!!! Ja et mitte ühel päeval raha pärast tekkinud tülide pärast teed lahku läheksid. Muude asjade pärast võib küll lahku minna ;-D

Uue aasta alguses...

Eluvaim on mul ikka sees, kui keegi on mõelnud, kuhu kadunud olen. Päriselt ei ole ju, sest mu teine blogi alustas oktoobri keskel uut - neljandat - ringi. Iga aasta on ju kingitus, kui oled seisnud müüri ees, kust ülepääsemiseks võib olla redel olemas, aga võib ka mitte olla.

Nüüd veereb eluratas muudkui edasi, natuke teistmoodi kui varem, aga aina edasi. Ma olen natuke tagasi tõmmanud pangatööst. Eelmise aasta maikuust olen vaba üks päev nädalas ja siis ühel hetkel lausa kaks päeva, esmaspäeviti ja teisipäeviti. Ning tegelen millegagi, mille peale Toomas ja mitmed teisedki imestusest kulmu kergitavad. Hoian pisikest 2,5 aastast neiut. Kes mu hõimlane siin kauges Torontos - Toomase onutütre pojatütar.

Nii tavaline on arvamine, et lapsehoid on ju tüütu, eriti veel võõra lapse. Tänu nendele oigamistele lõin isegi natuke kahtlema, kas teen ikka õige otsuse. Aga praeguseks võin küll öelda, et olen väga rahul. Temaga on hästi tore olla. Isegi kui ta kahesena oma iseloomu näitab. Me saame kenasti hakkama. Tema lõbus kõkutamine, kui me rõõmsalt millegi toreda kallal tegutseme, teeb mu hingele pai. Tema suured uudishimulikud silmad, kui ta maailma avastab, toovad mind tema tasemele, et ise uuesti kõike läbi lapsepilgu näha. Ma ei ole kunagi väsinud, kui tema juurest tulen. Olen isegi mõnikord pikemalt lausa kodu poole jalutanud, enne kui metroo peale istun. Ma olen juba noorest peast mõelnud, et saan lastega palju paremini hakkama kui täiskasvanutega. Nii et pole ime, kui ma nii rahul olen :-)

Oma lastele ütlen, et kuna teie puhul pole sugugi teada, kas saan vanaema rolli kunagi täita, siis nüüd on mul üks kindel võimalus olemas. Väike neiu on lausa ühe öö meie juures olnud. Mispuhul ei Kirke ega Mari suurt huvi tema vastu üles ei näidanud. Aga, ime-ime, Toomas küsis hiljem, kas pisineiu tuleb jälle meie juurde :-) Ei ole mu kaasa mingi macho, hoopis pehmo :-D

Ühe nädala oli pisineiu vanaisa Eestist külas. Mis meenutas, kui raske tegelikult see on, kui vanavanemad nii kaugel. Ja kui laps esialgu võõra mehe kohta "onu" ütleb. Õppisime siis hoolikalt vanaisa ütlema. Aga ega see vist väga veel kohale ei jõua, miks mõni onu palju parem on kui teine. Esialgu klammerdus ta minu külge. Kuni läks lahti legoklotsidest maja ehitamine. Mis palju ei tähendanud, sest kui ma hakkasin ära minema, siis arvas neiu, et papud võiks jalga panna ja "ta-taa" vanaisale lehvitada :-) Olen vist üsna omaks talle saanud. Ja tema mulle ka. Hetkel on ta Eestis. Ja ma juba tunnen, kuidas tahaks teda näha. Eriti veel siis, kui käisin nende kodus kasse toitmas. Mis oli ilma väikese põngerjata kuidagi nii tühi ja kurb.

Nii et uus aasta läheb ikka sama tähe all. Olin ka kogu aeg mõelnud, et lõpetangi päriselt pangatöö. Aga... ma olen ikka veel seal. Sest ühelt poolt piinab natuke südametunnistus. Ei taha neid väga "ula peale" jätta. Mitte et lõpuks ikka kõigega hakkama ei saada. Kuid kuidagi on kujunenud, et meil pole head järjepidevust olnud. Suurem osa töötajatest on üsna uued. Meil puudub justkui üks vahepealne põlvkond, et kindlustada paremat järjepidevust. Ja nõnda ma siis kõõlun ikka edasi.

Lisaks on ees ootamas mitu huvitavat projekti. Alustades uuest pangasüsteemist ja lõpetades kolimisega uude kohta. Toomas naeris, et sa polegi veel nii vana, kui ei jookse selliste muudatuste eest ära ja arvan hoopis need huvitavaks. Jah... selles suhtes olen küll uudishimulik ning otsin uusi väljakutseid. Mis panevad aju tööle :-) Ning viimaks... kui üks meie kauaaegsetest liikmetest ütles, et tema jaoks olengi tema jaoks just mina kui "Eesti pank" (nii nagu hellitavalt Toronto Eesti Ühispanka kutsutakse), siis kõditase see minu ei teagi millist meelt küll :-) Meie ülemus ütleski lausa mulle: proua Eesti Pank :D Loodetavasti mitte ainult sellepärast, et talle on tähtis mind hoida ;-) Mis ei tähenda, et ma läheks uhkust täis. Sest ammu on selge, et asendamatuid pole. Lihtsalt elu võib mõneks ajaks natuke keerulisemaks minna, aga kõik liigub ikka edasi... Vaata esimest lõiku ;-)

Lapsed on ka kuidagi rohkem paigas. Mari on väga rahul oma tööga AMD juures. Tundub, et temaga ollakse ka rahul. Osakond, kus ta töötab on väga kiiresti üsna suureks kasvanud. Nende ülemus ütles, et küll me varsti loeme, millega nad välja tulevad. Hetkel ei tee Mari piuksugi, mis ja kus. Sest kõik on väga salastatud. Ikka kartuses, et äkki konkurendid varastavad ideed ja jõuavad ette. Ta on endiselt meil kodus. Oma väikeses toakeses keldrikorrusel. Ja maksab meile üüri :-D Ei ole siin mingeid tasuta lõunaid, kui korralik sissetulek olemas. Ainult probleemiks on see, et üürnikuna proovib ta meile selgeks teha, et ta võiks endale mao võtta. Või kassi. Kassi me peaaegu juba saime, aga see läks natuke vett vedama. Nüüd vaatab ta maine coon kassipoegi. Need on sellised hiiglased kasside hulgas. Kes pistaks vist meie pisikese Sushi nahka. Või mitte... Nad pidid väga sõbralikud olema :-) Nägime neid hiljuti ühel näitusel.

Kirke alustab praktikaga järgmisel nädalal. Kolm päeva tööl ja kaks koolis. Ning kevadel peaks ta oma hambatehniku diplomi kätte saama. Mingi mõtteiva oli tal jätkata õpinguid samas liinis. Aga hetkel on ta selle siiski ootele jätnud. Vaatab, kuidas tal läheb praktikal ning siis otsustab. Ja ei! Ta ei kavatase hambaarstiks õppida :-) Mis sest et ta juba väikesena arvas just selle ameti valivat. Mõte oli hoopis proteeside valmistamist põhjalikumalt õppida (mis tehniliselt annab loa otse inimesega tegeleda) või hoopis hügienisti paberid muretseda. Ma arvan, et talle sobib just kõige rohkem see omaette nokitsemine hambatehnikuna. Kui sul pole kaelas vastutust, mis hambaarstidel inimestega tegeledes.

Tema otsuseid ei ole ka mõjutanud tõsisemalt võetav poiss-sõber, kes tal eelmisel aastal tekkis. Taanielil (nagu me teda eestipäraselt kutsume on Poola juured. Mis ei tähenda, et ta räägiks hästi poola keelt. Jälle üks näide vanematest, kes ei pidanud seda tähtsaks. Kuigi on meie moodi paarkümmend aastat tagasi lahkunud (meil saab küll nüüd 30 aastat täis). Igal juhul kahetseb ta väga, et ta teadmised keelest nii nõrgad. Sest suvel külas käies tundis ta end halvasti, et ei saanud sugulastega rääkida. Poolakad ei ole nii head inglise keeles võrreldes eestlastega.

Meie jaoks tähendab see poiss-sõber hoopis teist elukorraldust. Nüüd "tolgendab" mingi uus inimene siin. Pealegi ei jätnud ta esialgu just kõige meeldivamat muljet. Oli meie jaoks liiga müügimehelik. Selline mett suu peale määrija tüüp. Nüüd on ta natuke tagasi tõmmanud, ilmselt oli ta alguses kohtumisest ka pisut närvis. Et ikka head muljet jätta. Olen temaga harjunud, sest tähtis on, et laps rahul oleks. Kui ta oleks selline, kes kohe läbipaistvalt ei "sobiks", ütleks ma seda Kirkele. Oleme sellest varem tüdrukutega rääkinud. Taaniel lõpetab sotsiaalteaduse kursust samas kolledzhis, kus Kirke ja tahab ülikoolis samal erialal jätkata. Ta on selline hilisärkaja. Sest enne seda töötas müügimehena :-D Ja mängis oma bändis kitarri ning esines baarides. Kui ta endiselt ainult muusikuna tegutseks, siis oleksin vist palju rohkem ettevaatlikum oma suhtumises.

Meie majas on veel üks elanik tekkinud. Kuidagi kogemata ja ette planeerimata. Lihtsalt avasime uksed ühele aastase viisaga Kanadasse tulnud noormehele, kes alustas Vancouveris ja otsustas siis ka Toronto üle vaadata. Esialgu tulime küll ainult nii palju vastu, et mõneks päevaks elamine. Aga kuidagi kujunes nii, et nüüd ongi ta siin :-) Ikka see minu "uksed eestlastele valla" suhtumine. Mingi hetk tundus, et kaks võõrast on liiga palju majas (Taaniel ei ole küll kogu aeg siin), aga samas ei tähenda ju. Kui juba üks, siis miks mitte kaks. Ma ei julge öelda, et seda tulevikus ka teeksime. Kui, siis ehk AirBnb. Seda oleme vahel arutanud. Eks tulevik näita, mis ja kuidas.

Ja nõnda siis me siin vaikselt veereme. Lapsed on justkui omapäi. Ja ei ole ka. Tunnen, et nad on omapäi. Toomas proovib veel ikka väikelaste isa rollis püsida. Nii et pean talle aegajalt meelde tuletama, et tüdrukud on ju täisealised :-D Mul on hea meel, et nad on kodus. Aga ma arvan, et olen täiesti valmis neist lahti laskma. See tähendab oma elu peale lubama. Kuigi ilmselge on, et siinsete Toronto rendihindadega on neil kindlasti palju odavam meie juures üüri maksta ja raha kõrvale panna. Mari hindab seda väga. Kirke vist läheks kohe, kui ainult saaks :-)

Nüüd sai paras pikk lobajutt. Millest vahel natuke puudust tunnen. Aga tunnistan, et ma hoian peaaegu teadlikult eemale pikkadest kirjutamistest. Sest see võtab oma aja. Ja oma ajaga on ju palju rohkem teha kui siin kribada. Nagu näiteks Ringvaadet vaadata ;-)

Pühadesoovid...

Lõpupilt

Mõnikord saab lapsest isegi päris kena foto :-) Mari on suutnud küll väga hästi oma eesmärki täita ja tõestada, et blond naine võib üsna nutikas olla. Ei tasu siin midagi neid anekdootlikke lugusid uskuda. Seda nimetas ta, kui oma õpinguid mehaanikateaduskonnas alustas. Ta spetsialiseerus robootikale ja peenmehaanikale viimasel kursusel. Pildistamine tehti juba kevadel, siis kui tal veel pikad juuksed olid. Need lõikas ta aprilli lõpus ja annetas Angel Hair organisatsioonile, mis valmistab heategevuskorras vähihaigetele lastele parukaid. Just nii nagu mina ja Kirke juba teinud olime. (Ma ei valinud fotopakendit, lasin hoopis pildid usb'l saata. Ja nii ma siis mängisin natuke. Tagataustal on näha Toronto Ülikooli ühte hoonet.) Eelmises postituses kirjutasin lõpetamisest.

Ülikool läbi...

Ja ongi viis aastat lennates läinud... Tegelikult lõppes ülikool Mari jaoks juba aprillis ja mai lõpust on ta töölgi. Aga pidulik lõpetamine toimus juuni kolmandal nädalal. Õnneks ikka lubati töölt kohale minna ;-) Kuigi tundub, et mitte kõik ei pea "lõpuaktust" oluliseks. Keegi seletas, et temal ei käinud ainsatki hingelist pealt vaatamas, ei ema ega isa. Isa polevat ise ka oma lõpetamisele kohale läinud... Minu meelest on aga pidulik käesurumine ja õnnitlused justkui punkti panemine ühele eluetapile. Ja tean, kui palju see tähendab kõigile neile, kes on panuse andnud noorte õpingutele. Nii õpetajatele kui perele. Või vähemalt enamusele. Ma panin kokku väikese video, milles üks esinejatest pöördus just nende poole, kes on kooliväliselt õppurile tuge pakkunud. Nii vaimset kui materiaalset. Viimase puhul on selge, et ega see kõrghariduse omandamine just kõige odavam tegevus ei ole. Eriti kui veel inseneri elukutset taga ajada. Need, kes tulevad väljastpool Kanadat, või õieti, mis siin rääkida, väljastpoolt provintsi, peavad välja käima topelt summa. Niisama teadmiseks, et Mari aasta maksis umbes 16 tuhat, lisaks veel muud kulud (õpikud näiteks). Ta oli ka üks õnnelikest, kes sai mingilt naisinseneride organisatsioonilt stipendiumi, mis maksis ühel aastal kinni kolmandiku õppemaksust. Mari elas õnneks ka kodus, ma ei taha isegi mõelda, kui palju kõik see maksma oleks läinud, kui ta väljaspool Torontot koolis käinuks... 

Kui keegi soovib näha tervet ülekannet, siis klõpsa julgelt siia. Kõigi teiste omad on siin.

Mari, kui mehaanikainsener, oli üks vähestest neidudest paljude noormeeste hulgas. Samas jagati ka tööstusinseneridele ja keemiainseneridele diplomeid. Ja magistri- ning doktorikraadi värsketele omanikele. Nende teiste erialade hulgas oli tüdrukuid rohkem. Ja nii heledate juustega noori võis vist kahe käe sõrmedel üles lugeda. Kindlasti paistsid silma Aasia päritolu noored. Kuigi samas pole neid nii palju kui mõnel muul erialal. Insenerina pead oma pea rohkem tööle panema ja praktilised oskused käiku laskma. Neil on tihtipeale tugevamaks pooleks puhas päeheõppimine. 

Lõpetajatele oli lubatud kaasa tuua kaks isikut. Kuna mu pool peret Eestis, siis oli Mari serbia juurtega sõbranna Vera kohal. Mis ei tähendanud, et Tom ja Kirke seda jälgida ei saanud. Nimelt tehti otseülekanne ülikooli veebi kaudu, mida isegi vanaema-vanaisa Tallinnas jälgisid. Tseremooniat oodates sain oma õelt sõnumi, et ta lapselaps lõpetas samal päeval põhikooli. Nii et saatsin õele ka ülekande lingi. Ta kirjutas peale Mari "letti kutsumist", et nägi tüdruku ära. Oli Harry Potteriga koos lavale läinud. Hiljem ülekannet vaadates, nägin ise ka, et täiesti Harry, mis sest et kreeka nimega :-) 

Rahvast oli muidugi üsna palju ja ruumi vähe. Samas oli kõik väga kenasti organiseeritud. Külastajad juhatati kärmelt õigele kohale. Meie olime rõdul, kohe ühe kaamera taga, külje peal. Mis andis päris hea ülevaate toimuvast. Ootamise ajal klõpsis Vera meist selfisid, selliseid "ilustatud" pilte ;-) Ma arvan, et olen leidnud sealt uue profiilipildi enda jaoks :-D Selle allreas vasakult teise loomulikult.

Hästi tore oli hetk, kui kuulutati välja mehaanikainseneride kord diplomile järele minna. Äkki kõlas saalis tohutu aplaus ja rõõmuhõisked (sinnamaani oli erialade väljahõiskamine väga tagasihoidlikud reaktsioonid esile kutsunud). Lisaks hakati lõpuks veel jalgadega sahistama. Mis ju kunagistel ammustel aegadel oligi austuse avaldamine asemel ülikoolides. Nii nagu ma mäletan esmakursuslastele antud seletusi, mida meile jagas peahoone aulas kunagi väga tuntud ajaloo professor, kelle nimi on mul keelel, aga meelde ei tule. Igal juhul tekitas selline pisuke "lärm" palju elevust nii tudengite kui pealtvaatajate hulgas. Aga eks poisid olegi natuke ulakamad ning neid poisse seal mehaanikainseneride hulgas ikka jätkus.

Ega siin polegi palju lobisemist. Kiirkorras kamandati kõik lõpetajad riburada professorite ja muude tähtsate tegelastega kätt suruma. Diplom ise anti kusagil ukse taga kätte. Enne hõigati välja kõige viimasema lõpetaja nimi, kes ka kenasti püsti tõusis ja lehvitas, ning öeldi, et isegi kui on kange tahtmine sealt ukse tagant sisse tagasitulemine ära jätta, siis mõelgu kõik selle viimase peale, kes peaks sel puhul oma kaastudengite toetuseta üksi lõpuks lavale kõndima. 

Mari oli üks, kes lõpetas "with honours", mida iganes see siis tähendab :-) Mehaanikainseneride hulgas oli selle aukraadiga lõpetajate protsent päris suur. 

Peale pidulikku lõpuaktust oli pisut tegemist, et oma laps üles leida. Ma ei tea, mida vanasti tehti. Tänapäeval võid vähemalt oma telefoniga ühenduses olla. Siis tekib küll natuke arusaamatusi märkide jagamisega, sest neid märke, mille järgi orienteeruda, on ühesuguseid ümbruses väga palju :D Loomulikult oli vaja klõpsida palju pilte. Allpool väike ülevaade. Huvitav probleem tekkis alguses, kuidas täpselt keepi tuleb kanda. Eks ta üks ebamugav asi ole, mis kergelt kaela ümber vajub. Õnneks olid abilised enne lavale minemist kõike korda seadmas :-) Marile plaanisin alguses ise kleidi õmmelda, aga jäin ajahätta. Nii sai ta ühe kollase kleidi selga. Mis minu meelest istus väga hästi, kuigi ta ise pole kleidikandmisega üldsegi rahul. Eriti kui see veel mingit säravat värvi on. Õnneks on ta mul selline leplik neiu. Osadel piltidel on Mari oma hea sõbraga ülikooliajast, poola juurtega noormehega. Kelle ta kunagi eesti keelt õppima meelitas. Ja kes sel suvel oma Euroopa reisiga Eestissegi jõudis.

Igal juhul palju õnne talle! Praeguseks on ta juba täiesti oma tööelus sees. Ja talle õnneks meeldib. Vähemalt nii palju kui ta rääkinud on :-)

Noor eesti juurtega muusik Kanadast esinemas Eestis

Ma ei tea, kuidas see noor neiu - Kaili Kinnon - mul kahe silma vahele on jäänud. Kuigi ema päris hästi tean, siis millegipärast pole sellest varem juttu olnud. Ega ta pole palju siin eestlaste hulgas esinenud, või pole mina kuhugi sattunud. Kevadisel Eesti Muusika nädalal Torontos oli ta aga väljas. Ning üllatas mind oma suurepärase häälega. Ja nüüd on ta tulemas Eestisse. Kes saab, minge kuulama. Tartus on ta kohvikus "Pööre" 21.juulil ja Tallinnas 24.juulil Philly Joe jazziklubis.

Jaanipäev

Eile õhtul sai ikka väike lõke tehtud. Ja miniviinereid küpsetatud. Ei saa me kuidagi ilma lõkketa. Mis sest et nõnda kaugel ja ainult kahekesi ;-) Klõpsasin tulest pilte ja lõpuks sai neid nii palju, et panin hoopis väikesesse videosse kokku. Leidsin ka mingis väga vanas esituses Jaaniku laulu juurde.

Ühel hetkel oli aga vaja Maril kirsse sööma. Mis pisut raske, sest kirsid olid kõrgel ja meie väga madalal. Puu pole ka nii tugev, et julgelt okste vastu redelit toetada. Egas siis midagi. Tüdruk ronis puu otsa ja hakkas oksi alla saagima :-D Mitte et me täiesti sassi peast oleks läinud. Aga ma olen ei tea kui mitu korda rääkinud, et puu on käest ära läinud. Kõrge ja suur, ning toidulauaks lindudele. Mitte inimestele. Parema meelega võtaks hoopiski maha, et musta- ja punasesõstra põõsastel rohkem valgust oleks. Nii kaugele me siiski ei läinud. Seekord.

Kõigilt okstelt, mis Mari alla toimetas, korjasin siis kirsid kokku. Esimest korda selline imeliselt suur saak. Kirsid ju meile meeldivad. Mis ei tähenda, et puud ei võiks maha võtta. Sest maja ees on meil veel teine puu kasvamas. Hulga noorem, aga saime sealtki päris palju marju juba. Nii me seal jahmerdasime, kuni hakkas juba hämaraks tõmbuma. Küpsetasime siis mõned vahukommid kuumaval sütel. Ja läksime lõpuks sõnajalaõie jahile... või mitte ;-) Hoopis Pokemone läksime püüdma ja "mune hauduma". Ainult munade haudumine nõuab palju käimist. Sõnajalaõisi võiks ju ka otsida, sest neid sõnajalgu meil maja taha juba jagub.

Kui meil kiisu kodus oli...

Nüüd juba kaks aastat ilma kiisuta. Ega ma ei kurda meie kahe koera üle. Aga viimasel ajal on vist kõik meie pereliikmed hakanud kiisu järgi õhkama. Välja arvatud vist koerad ;-) Ma proovin ikka mõelda, kui palju jama kassidega vahel oli. Me oleme ka õnnega koos olnud, et kassid pole mööblit katki kraapinud. Aga ega uue puhul ei tarvitse nii hästi minna...

Emadepäev

Millegipärast on alati minu jaoks tähtsam olnud emadepäeval oma ema meeles pidada. Ja nüüd on sees kummaliselt tühi tunne, et emale helistada ei saa...
Iseenda "emadus" ei ole mulle kunagi eriti tähtis olnud. See on kuidagi lihtsalt osa elust. Samas on hästi armas, kui lapsed mulle pannkooke hommikul küpsetavad. Selliseid südamekujulisi, või natuke nagu südamekujulisi. Nii nagu käsi vabalt liikudes seda lubab.
Pildil oleme õe ja emaga millalgi 60ndate lõpus Pirita teel. Ma arvan, et see oli üks viimastest väljaskäimistest, kus isa ka fotoaparaadiga kaasas. Peale seda kulus aeg ainult suvilas tegutsemiseks, kus lapse jaoks oli rohimine ja maasikate eest hoolitsemine raskeks koormaks. Mängimine oli ju palju tähtsam. Emal oli ikka oluline, kuidas ta välja nägi, isegi siis kui tervis enam ei lubanud palju väljas käia. Õega oleme ühtemoodi, nagu õdedele kohane. Õieti ema õmbles ju meile alati ühesugused riided selga. Kleidid kampsuni all olid roosat värvi.

Ilmajuttu

See kevad on olnud tõeliselt kummaline. Kuu aega tagasi käis üle kevadtorm, mis tekitas eriliselt õõvastava tunde. Polegi varem nõnda peaaegu et hirmul olnud. Vast ka sellepärast, et oli hilisõhtune aeg, pime ja külm. Ning päriselt polnud selge, kui pikalt vihm ja tull väljas on. Järgmisel päeval nägin siis juba eemalt vaatepilti, kus mu tavalisel koerajalutamisteel, suur kuusk kummuli (kaks vasakut pilti). Ja nüüd oli reedel jälle torm, veel tugevama tuulega (kohati 30m/s, mis mingi skaala järgi kannab nime "maru" ehk "karm torm"). Kõige parempoolne pilt näitab sama kohta. Aga nüüd on järgmine kuusepuu kummuli. Ees on näha eelmisel korral kukkunud puu känd... 

Ja oligi nii, et parasjagu koolide ja töö lõpetamise ajal alanud torm tähendas sadu kõnesid Torontos, millele päästeteenistus enam vastata ei jõudnud. Kõige suurem mure, et elektriliinid olid maha tõmmatud, enamasti sellepärast et puud olid nendele peale kukkunud, aga ka puidust elektripostid pooleks murdnud. Kaks inimest said surma. Üks proovis liine eest ära tõsta, saamatu aru, et elekter oli ju sees. Teisele kukkus puu otsa. Samas oleks see kõik palju hullem olla, aga õnneks kestis kõik ainult mõne tunni. Õhtuks oli tuul palju rahulikum. Kui koertega välja läksime, siis avastasime veel ühe hästi suure leinapaju, mida alati imetlesime, siruli üle tee. Selle tüve läbimõõt oli peaaegu inimse pikkune. Ja maas lebas ta peaaegu et tükkideks kukkununa. Ma pole sellist asja küll näinud. 

Veel on näha, kuidas elektripost on pooleks murdunud. Ainuke, mis hoiatas inimesi mitte lähedale minemast, oli üksik oranzh ohukoonus. Elektriliinid surisesid ja lõikasid majaelanike väljapääsu. See puu oli veel alles laupäeva õhtul. Igale poole lihtsalt ei jõutud... Laupäeval oli veel ka kohti, kus elekter polnud tagasi tulnud.
Meie vastasmaja kuusepuu pidi ka eluga hüvasti jätma. Õnneks vist saadi nii palju jaole, et latv sai ära lõigatud. Kuidagi hale on nüüd seda maja vaadata. Hiljuti oli veel üks vana jäme puu nende maalt maha võetud, sest muutus ohtlikuks. Meil õnneks midagi muud ei juhtunud kui et mõned kastid lendasid aias ringi ja lõigatud oksad, mis ootasid ärapanemist, läksid omapäi jalutama. Täpselt pole selge, kuhu. Ja toas istudes oli mingil hetkel tunne, et maja väriseb. Mõtlesin, et kujutan ette, aga kui Kirke sama ütles, siis vist ikka midagi oli...

Tänapäeva infomaailmas on iga inimene ka reporter. Siin mõned fotod Instagramist. Kõige hirmutavam vast puu, mis kukkus koolibussi ette. Õnnelik õnnetus, sest buss oli täis väikeseid koolilapsi... Kõige õnnetumad olid muidugi need, kellel puu läbi katuse tuppa tuli. Ning need, kellel katuseplaadid lendasid...

Rahvabändi konkurss

Lahe on näha tuttavat tegelast tele-ekraanil. Olen paar korda varem Iisak Andrellerist kirjutanud, eesti juurtega kandalasest, kes Eestiss oma juuri otsima läks ja sinna jäigi. Praegu elab Lõuna-Eestis ja peab kitsi, ning teeb kaasa rahvalikus ansamblis: Nedsaja küla bänd. Nüüd võistlevad nad TV3 konkrussis parima rahvabändi nime peale. Esimene etteaste oli minu meelest pea jagu teisest üle. Aga eks ma ole natuke erapoolik ka ;-) Samas, kui ei oleks, siis oleks ikka nende poolt hääletanud (kui siit kaugelt saaksin). Mulle lihtsalt meeldib Nedsaja poiste stiil rohkem. 13.aprillil on nad jälle võistlustules. Nii et hääletage nende poolt, kui saate, ja kui muidugi meeldib :-)

Täiendus... Nedsaja küla bändist sai rahvabänd!!! Nad väärisid seda minu meelest mitmekordsest. Kõik teised olid ju ka toredad, aga ma ei tea, mis see on... rahvalik, rõõmu ja hingega esitatud lood... ei keegi saa nendele vastu :-)

Natuke tuuline oli kolmapäeval

Kolmapäeval koertega välja minnes märkasin juba kaugemalt, et seal, kus tee peaks olema, paistab ainult roheline sein. Lähendes nägin juba ka kollast politsei hoiatuslinti (teine foto). Põhimõtteliselt oleksin pidanud nüüd otsa ringi keerama ja tagasi jalutama. Loomulikult pidin hoopis leidma parima viisi kukkunud puust pilte teha. Tegelikult oli mul nii kurb seda näha. Ilus suur kuusepuu, mille elutee katkes läänest tulnud kõva tuule käes. Kohati oli tuule kiiruseks kuni 25m/s, mis tähendab tormituult. Oksi ja risu oli ilm küll täis.

Mõni pahandas, miks kohe sama päeva õhtuks polnud kõik ära korjatud, aga kuulge inimesed... Nii palju oli siiski meie lähedal tehtud, et autod said sõitma ja inimesed üle muru kõndida.

Kuusel ei pidanud juured väga sügavale minema. Aga siin on üks netist leitud pilt, kus lehtpuu kummuli. Ma ei tea küll mis puus see oli. Pilt on pärit siit. 

Muud ilmajuttu ka... Täna sajab kerget lund :-)

100 aastat elu...

Vahur Kersna on kokku pannud imetoreda saate Eestis elavatest saja-aastastest. Kuigi mind huvitas kõige rohkem esimene vanaproua (kellest olen juba korra kirjutanud siin), siis vaatasin saate lõpuni. Soovitan südamest. Tõmbab omamoodi joone alla (vähemalt minu jaoks), kuidas on võimalik nõnda kaua nii ärksana elada. Hoolimata sellest, et elutee pole sugugi väga kerge olnud. Põgenemised, vangilaagrid, piinamised... ja ikka olla nii rõõmsameelne ning täis elujõudu! Just see rõõmsameelsus ning positiivsus on minu meelest üks pika ea saladustest (kuigi head geenid võiks ka sündides kaasa saada ;-). Üks härradest räägib naerusära silmis, kuidas vangina kannatades mõtles ta ikka, et vaat kus rumalad... ei olnudki nii hull kui võinuks olla... 

Esimest korda jõudis minuni teadmine, kui tähtis on mitte alla anda ja igas olukorras midagigi positiivsest leida, kui lugesin Jaan Krossi autobiograafiat "Kallid kaasteelised". Ta oleks võinud oma Siberiteel nii kergelt oma elu saatuse kätte jätta, aga ta ei teinud seda. Kusagil oli tal ikka peidus jõud halvast olukorrast tervena välja tulla. Muidugi pole ju enam uudiseks, kui tähtis on meelerahu hoidmine, sest ainuüksi stress võib hulga haiguste põhjuseks olla. Ei ole vaja ka ei tea mille nimel lõputult rabeleda. Sellestki hakkan kuidagi tasapisi üha rohkem aru saama. Kuigi samas mõistan, kui tähtis see nooremana on. Muidu ei läheks elu sugugi edasi ;-)

Raadiosaade siin.