Jaanipäev

Eile õhtul sai ikka väike lõke tehtud. Ja miniviinereid küpsetatud. Ei saa me kuidagi ilma lõkketa. Mis sest et nõnda kaugel ja ainult kahekesi ;-) Klõpsasin tulest pilte ja lõpuks sai neid nii palju, et panin hoopis väikesesse videosse kokku. Leidsin ka mingis väga vanas esituses Jaaniku laulu juurde.

Ühel hetkel oli aga vaja Maril kirsse sööma. Mis pisut raske, sest kirsid olid kõrgel ja meie väga madalal. Puu pole ka nii tugev, et julgelt okste vastu redelit toetada. Egas siis midagi. Tüdruk ronis puu otsa ja hakkas oksi alla saagima :-D Mitte et me täiesti sassi peast oleks läinud. Aga ma olen ei tea kui mitu korda rääkinud, et puu on käest ära läinud. Kõrge ja suur, ning toidulauaks lindudele. Mitte inimestele. Parema meelega võtaks hoopiski maha, et musta- ja punasesõstra põõsastel rohkem valgust oleks. Nii kaugele me siiski ei läinud. Seekord.

Kõigilt okstelt, mis Mari alla toimetas, korjasin siis kirsid kokku. Esimest korda selline imeliselt suur saak. Kirsid ju meile meeldivad. Mis ei tähenda, et puud ei võiks maha võtta. Sest maja ees on meil veel teine puu kasvamas. Hulga noorem, aga saime sealtki päris palju marju juba. Nii me seal jahmerdasime, kuni hakkas juba hämaraks tõmbuma. Küpsetasime siis mõned vahukommid kuumaval sütel. Ja läksime lõpuks sõnajalaõie jahile... või mitte ;-) Hoopis Pokemone läksime püüdma ja "mune hauduma". Ainult munade haudumine nõuab palju käimist. Sõnajalaõisi võiks ju ka otsida, sest neid sõnajalgu meil maja taha juba jagub.