Siin on kõigepealt lapsed oma sõprade keskel. Kahjuks ei saanud mitte kõik tulla, mille üle ma siiski väga ei kurvastanud, sest nii on alati lihtsam. Kaks Mari korealasest sõpra (keda ta kallistab) ei käi enam ammu samas koolis, kuid vähemalt kord saadakse aasta jooksul ikka kokku.
Kui küsisin, mida nad süüa tahavad peol pakkuda, siis oli vastus pikemalt mõtlemata - pizza! Ja ikka see, mille nad ise valmis meisterdavad. Nõnda lasin oma leivamasinal taigna valmis segada, Kirke riivis juustu, Mari lõikus sinki ning kanaviinereid. Ostsin neid tema egiptlasest sõbranna pärast, kelle usk ei luba sealiha süüa. Kuid läksin ikkagi alt, sest tal on praegu paastuaeg! Muidugi oli pisut kurb, kui ta kõrvale jäi. Ilmselt on ta siiski sellega harjunud ning ei teinud üldse mingit numbrit. Iga küpsetuspaberi peal on lapse nimi ning nõnda ootavad pizzad ahju minekut.
Ahjus saan õnneks mitmele restile korraga asjad küpsema panna, kuigi ma eriti palju oma suurt ahju ei kasutagi, sest pliidil on sahtli asemel hoopis väiksem ahi, mis palju rohkem kasutust leiab!
Ja nõnda käib oma pizza söömine. Kuigi mulle ei meeldi paberist taldrikute kasutamine, siis selliste pidude puhul on nõnda palju lihtsam (meil ei ole ka väga palju nõusid peale köögis korraliku ülevaatuse tegemist). Vähemalt saan need visata meie rohelisse orgaaniliste jäätmete prügikasti. Joogiks on plastiktopsid, mille peale igaüks oma nime kirjutab. Need saan panna plastikjäätmete hulka ning tänu nimedele ei ole üleliigset raiskamist.
Seekord viilisin siiski ära pisikeste muffinite küpsetamisest ja dekoreerimisest, mida me oleme ka mitu aastat teinud. Küpsetasin lihtsa koogi, vahele vahukoore ja vaarikatarretisesegu ning peale veel vahukoort ning kaunistusi. Hästi lihtne ja lahe. Üks neiu küsis, kas see on jäätisekook :) Oli jah selline külm ning mõnus.
Viimaks jõudsime nii kaugele, et lapsed kutsusid oma sõbrad sünnipäeva tähistama (umbes kaha ja kolmenädalase hilinemisega :). Tüdrukud organiseerisid põnevaid mänge ja tegemisi, muuhulgas andsin neile veel hommikul idee ajalehtedest moodi luua. Kuna ajalehti oli meil kodus napilt, siis Kirke helistas lähedal elavale eestlasest sõbrale, kelle käest saime neid pisut juurde. Lisaks läks ta naabri juurde sama palvega, kuigi eks alguses ta pisut ikka pabistas sinna minemisega. Põjust muidugi poleks, sest naabrid on väga kenad. Ta oli niiiii üllatunud, kui lahked nad olid. (Pildil on Egiptusest, Koreast ja Makedooniast pärit modellid).
Siin käib usin moe loomine. Kokku oli kolm võistkonda ning mina koos Mari ja Kirkega olime zhüriiks.
Võitjaks tunnistasime selle kauni kleidi, ilusa punase roosiga, käevõru ja sõrmusega. Viimase puhul on kiviks väikesest õhupallitükist tehtud pallike. Vaeva on nähtud isegi vöö 'muretsemisega'. Tegime kenasti moedemonstratsiooni ja fotosessiooni. Kõik külalised jäid rahule nii toreda üritusega, kuigi keegi ei avaldanud huvi oma uue kleidiga koju minemise suhtes :)
Pean tunnistama, et nüüd, kus lapsed suuremad, ei suuda ma aru saada, kuidas ma üksi kõiki nende sünnipäevasid ette valmistasin, toidu peale mõtlesin, mänge välja nuputasin ja läbi viisin... Küll on ikka kerge, kui lapsed juba suuremad on ja nad oma õlgadele palju võtavad.
Huvitav komme pühendada pingid või istmed kas inimestele või muu olulise tähistamiseks. Isegi Jaapani majas on saalis mõned kohad nimelised - hea võimalus raha kogumiseks!
Kuninglik ooperimaja valmistub suureks esietenduseks, mis koostatud Twitteri kasutajate poolt, kes võivad kuni 140 tähemärgi ulatuses fantaasial vabalt lennata! Eesmärgiks on tuua ooper rahvale lähemale ning arusaadavamaks! Septembri esimesel nädalavahetusel võib seda imet vaatama ja kuulama minna.
Praeguseks on valmis esimene vaatus, kus peategelane on lindude poolt pantvangiks võetud. (William is languishing in a tower, having been kidnapped by a group of birds who are anxious for revenge after he has killed one of their number. "Hans has promised to rescue him. The Woman With No Name is off to her biochemistry laboratory to make a potion to let people speak to the birds.)
Kuna head näidet loodavast ooperist pole, siis leidsin hoopis ühe sellise:
Sain väga huvitava küsimuse: mida tuua kaasa, kui tahad kanadalastele Eesti õhtut teha. Tegelikult pani see mind päris tõsiselt mõtlema... kindlasti oleneb, kas tulla kanada-eestlaste hulka, kellel eesti harjumused ja ootused või hoopis kanadalaste vahele, kel on ainult õrn aimdus, mis Eesti üldse on.
Olime hiljuti kõik vaimustuses, kui üks töökaaslane tõi Eestist suure musta leiva pätsi ning suitsujuustu! Ei peagi alati kommi saama :) Kommidest on kanada lastele kõige rohkem meeldinud Draakoni kommid. Minu lastele meeldivad Pilveke ja Mari kommid. Kuid viimased, st. marmelaadi omad, panevad isegi nii mõnegi vanema kanadalase imestunult kulmi kergitama ja viisakusest suhu sattunud ollust alla neelama.
Minule endale meeldib sefiir, kuigi seda on võimalik siin mõnest vene või ukraina poest saada (mitte nii hea, kui eesti oma :). Ja veel olen maias Vana-Tallinn martsipanibatooni järele. Samas on kindlasti Mõnus Maius maisipallid iirisega ja kamashokolaad väga huvitav elamus kanadalastele. Ja miks mitte kama või kamapallid. Kamast olen valmistanud siin kohupiimapalle toorjuustuga, kui just hapupiimaga (õieti küll keefiriga, sest hapupiima annab siin tikutulega otsida) ei taha seda pakkuda.
Mina kahetsen, et ei lasknud oma kaasal tuua koorikleiba ja sulatatud juustu (Merevaik). Viimane on Kanadas kindlasti harulduseks, ainult Rootsi jõululaadalt olen rootslaste oma saanud, kuid see on hirmkallis. Armas mees tõi hoopis küüslauguleibu, mis üsna kiiresti tee mu kõhtu leidsid (üldsegi mitte õllega, need on niisamagi head :).
Kui nüüd kanadalasi pisut ehmatada, siis võiks kilusid kaasa vedada ning kenasti võileibu valmistada, sest toore kala söömine ei mahu kindlasti paljudele ikka veel pähe (nii nagu keele söömine õudust tekitab). Eestis on ka huvitavad tee valikud - näiteks metsmaasikateest sattusin eelmine kord vaimustusse ning ma pole sellist siin veel näinud. Vanalinnas ja ilmselt mujalgi on müügil põnevaid Olde Hansa suhkrumandleid, millele juurde lisatud maitseaineid. Neidki olen vahel kaasa toonud.
Ja rohkem ei tulegi korraga midagi meelde, kuigi kindlasti on veel asju, mille järgi neelud käivad :)
Mis tunne oleks, kui arsti asemel veereb haigevoodi juurde robot, mille ekraanilt vaatab otsa doktori nägu, kes esitab patsiendile küsimusi ning annab diagnoosi... Ilmselt ei ole mul selleks enne vastust, kui ise seda kogen :) Kuigi üks patsientidest ütleb, ega suurt vahet pole, kas uurid internetist enda kohta või saad kohe elavalt inimeselt läbi roboti vastuse oma küsimusele. Paistab, et sellised robotid on juba mingil määral kasutusel päris mitu aastat, isegi Kanadas. Ma kujutan ette, et see on siiski päris kallis ikka veel... (Pildile klõpsates avaneb artikkel ja video).
Awenda provintsipargis Georgian Bay ääres on neli erinevat randa, millest üks on koeraomanike jaoks. Teistesse ei tohi koerga minna. Olin natuke mures, kui kena see võiks olla ja kas järvepõhi on liiga kivine. Aga ei olnud, hoopis väga kena liivane, vesi läks aeglaselt sügavaks ning oli soe-soe.
Koko oli alguses väga ettevaatlik ning vaatas hirmuga liikuvat vette, kuid teisel päeval polnud kartusest jälgegi!
Tore oli teiste koertega möllata, kui needki rihmast lahti lubati. Tegelikult tohtis seda ainult vette minnes teha, kuid kui inimesi vähem ja omanikud lubasid, siis said kutsad ringi joosta ja mängida.
Koeri oli igas suuruses ja igas vanuses. Keegi polnud kuri, vähemalt need, kes ringi lubati liikuma. Suur taani dogi käis mulle tere ütlemas, mis tekitas natuke kõhedust... ja kurja näoga rotveiler...
Silt koeraomanikele, et see on meie rand ja kena oleks, kui me selle puhta hoiame! Eks me hoidsime, selleks olid prügikastid kohe olemas. Tänaval ei tule ka kõne allagi, et midagi vedelema jääks.
Tänapäev... meie aeg... vaid hetk meie ajaruumis... nii nagu vette sulpsatanud kivist üleshüpanud veetilgad... vaevalt jõuad seda tabada, kui läinud see ongi.
Tänapäeva kultuurse inimese metsaskäik, kus proovile pannakse ka matkaja ausus... $1 raja kohta käiva infolehe kasutamise eest (täieliku iseteenindamisega).
Vabatahtlikult tänapäeva linnakärast ja -elust eemale...
Tundus, kuidagi raske teema, eriti kui veel istuda keset Kanada metsa :) Pilk jäi pidama Tomi õllepurkidel ja sildil, mis kutsub neid ringlusesse panema (ikka purke ilma sisuta ;). Täpselt 0.50EEKi tagastamise eest! Kui kergelt on tänapäeva maailm nõnda väikeseks muutunud, et üle ookeanigi annab Eesti endast ootamatult märku.
Aitäh kõigi tähelepanekute eest, millele ma aga vastata ei saanud, sest tegelikult olin terve nädal hoopis Kanada sügavates metsades :) Nii uhket matka siiski ei teinud kui Tom lastega. Panime telgi maha ning veetsime enamuse aega mõnusalt Georgian Bay ääres, mis asub Torontost umbes kahe tunni tee kaugusel. Kõik mu kirjutised ja fotod ootasid järjekorda lihtsalt tänu Bloggeri võimalusele postituse aeg ise sisse panna.
Tagasiteel kuulasime alles raadiot ning saime teada, mis maailmas juhtumas. Kõige lähemalt puudutas kindlasti neljapäevaõhtune tornaado, mis Ontario lõunaosas oma kurja tööd tegi ning majadelt katuseid viis ning puid räsis. 200 maja tuleb ilmselt lammutada ning lugematu arv vajab suuri remonditöid, mis võivad ühe ehitaja arvates kuni aasta võtta, enne kui kõik korda saab. Oli üks surmajuhtum, kui õhus ringi lendavad suuremad tükid tabasid noort poissi. Ime, et keegi rohkem viga ei saanud.
Meie istusime sel ajal oma telkimisplatsil ning jälgisime meeletut tormi, kui metsaalune järjest pimedamaks läks ning välgud ja müristamine meieni jõudis. Pean tunnistama, et seekord puges isegi mulle väike hirmupisik sisse, kui ikka läbi puutüvede näed, kuidas välk metsa vahele lööb. Istusin Tomiga varjualuse all, mille olime puude vahle tõmmanud ning ühel hetkel ei julenud ma enam sealt autossegi enam joosta, sest ümberringi käis meeletu möll.
Õnneks ei juhtunud lõpuks midagi hullu, saime veel kõvasti vihma kaela, kuid telgid jäid seest päris kuivaks. Huivtav oli ka see, kuidas äikese ajal vett nii palju alla ei kallanudki, alles peale seda, kui äikesepilved meie kohalt eemale läksid, algas vägev sadu. Nüüd läksin küll autosse, kus juba päris palav oli (Kirke oli kenasti minu käsul kohe sinna istunud, ainult Mari tuli vahepeal uudishimulikult välja). Kerisin akna lahti ning hoidsin suurt vihmavarju selle kohal, et vihm sisse ei peksaks.
Kirke on tulnud mulle appi tainast rullima. Talle on hakanud see väga meeldima. Nüüd on kohe palju kergem kaneelikukleid küpsetada. Muide olen hakanud nende jaoks tavalisele valgele jahule sepikujahu juurde panema (whole wheat). Maitsevad ikka head!!!
Lasin tal omaette köögis mütata, kui vaatama läksin, kuidas asjad on, siis vaatas mulle selline jahune nägu suuril silmil otsa :)
Kui lastel sõbrad külas, siis tahavad kõik kindlasti koeraga jalutama minna. Pean tunnistama, et naabruses olen palju rohkem inimestega hakanud juttu ajama... ikka Koko pärast, kes lausa kutsub oma kurva pilguga kõiki ligi. Muidugi ei käinud ma enne teda nii palju väljas kui nüüd ;)
Seekord korjasime pisut mooruspuu marju, tegime pisut toormoosi ja oligi kõik. Kusagilt lugesin, et hea kook tuleks rabarberiga. Eks järgmine kord proovi! Piltidel on Mari ja Kirke turninud kõrgele, et puu otsast kergemini marju kätte saada. Need pudenevad väga kergesti maha ning määrivad kõik oma tumeda mahlaga ära.
Kuna mulle ei meeldi väga meie elektrimuruniitja, siis viimaks ometi muretsesin kondimootoril töötava masina. Üllatavalt kerge on sellega lõigata, kuigi töö lõpuks annab keha märku, et oled korralikult vaeva näinud. Mari on mul nüüd uue kohustuse õlgadele võtnud. Eks see aita, et ma lubasin ta taskuraha tõsta ;)
Meie aias kasvab kaks rabarberipõõsast, millest olen enamasti kooki teinud. Seekord oli minu tugevam pool sel ajal ära ning kuidagi kurb oli neid niisama vaadata. Otsustasin siis hoopis mannavahtu proovida teha. Tuli hea ja parajalt hapu. Kirke keeldus seda maitsmast. Mari arvas, et on hea, kuid peale esimest lusikatäit enam ei tahtnud. Vähemalt julgeb ta uusi roogasid suhu torgata.
Ma kasutan vahel ikka sundi: ühe-ampsu toit, mil tundmatut toitu peab proovima ja kui ei meeldi, siis ma ei käi enam peale. Enamasti ikka hakkab meeldima, kuigi Kirkega see alati ei õnnestu. On ikka üks jäärapäine tüdruk... ei tea kellesse :)
Kui võrrelda talendijahi saateid, siis on mul hea meel, kui erinevaid oskusi demonstreeritakse mujal maailmas (kaasa arvatud Eesti). Ameerika ja Inglismaa on kuidagi väga ühekülgsed. Siin on imeline Ukraina talendivõistluse võitja, kes joonistab liivale. Vaatasin seda, ning pühkisin pisaraid. Sellised ajaloolised meenutused mõjuvad mulle paratamatult just nii... (Lisaks üks artikkel kunstnikust).
Tuleb välja, et sarnast suurt äikesetormi, mis meist hiljuti üle käis, ei näe Torontos tihti. Ei mäleta, jah, et taevas nõnda valge pidevalt oleks ning maa ja ilm mürinat täis. Kuna tihti ei näe, siis on hulgaliselt vidosid üleval. Siin on veel üks, mis on 347 fotost kokku pandud, iga 17 sekundi tagant võetuna 15 sekundi säriajaga. Hästi lühike, kuid väga uhke ja hea kvaliteediga.
Kolmapäeval said jalgpalliväljakul äikesest pihta üks naine ja kaks poissi (4 & 5) Brambtonis (Toronto äärelinn). Poisid viidi kopteritega kohe Toronto Lastehaiglasse, sest nende olukord oli kriitiline. Naisega oli olukord parem. Nii et äike pole sugugi naljaasi! Keskmine välk peidab endas energiat, millega võiks kolm kuud järjest üks 100W hõõglamp põleda.
Toronto Star toob ära nõuandeid, mida äikese puhul teha. - Suure osa surmajuhtumite puhul on kannatanu vees või vee lähedal. Paljud saavad surma, kui seisavad puu all. - Õues ei ole ühtegi kohta, mis oleks turvaline. - Äikesetormi puhul mine tuppa!!! - Leia varju korralikus majas või metllakatusega sõidukis. Hoia eemale väikestest varjualustest või telgist! - Kui oled kodus, ära kasuta telefoni, mis on otse telefonipistikus. - Ära kasuta elektrilisi abivahendeid, ära pese nõusid või mine dushi alla. - 30-30 sedus: kui näed välgusähvatust, hakka numbreid lugema, kuni kuuled mürinat. 30 sekundist allapoole - torm on 10 kilomeetri raadiuses ning ohtlik. Leia kohe korralik varjualune (mitte puu). Oota 30 minutit peale äikesetormi lõppu, enne kui välja jälle tohiksid minna.
Ma ei ole just kunagi nii tõsiselt äikest võtnud ja see et me ukse peal seisame, ei ole sugugi ohutu, nagu ma ühe käest kuulsin, kes just nii sai välgust pihta. Järgmine kord vaatan ikka akna pealt asja.
Just nii nägid välja meie linnatänavatel uued prügikastid, kui prügivedajad otsustasid linnavalitusega vägikaigast vedama hakata: Ajutiselt kasutamiskõlbmatu! Palume prahti maha mitte visata!
Tegelikult streikisid küll kõik linnatöötajad, kuid eks prügivedu mõjutab elanikke kõige rohkem (ainult mitte mind, sest meie linnaosas teevad töö ära erafirmad, kes on linna poolt palgatud! Eks sellepärast olen ka lasknud suurel streigil kuidagi mööda minna.)
Humberi jõe ääres asuv ajutine prügikogumiskoht(vasakul sinise aiaga piiratud). Mitte just kõige kenam tervisejooksjatele ja jalutajatele...
Viimaks lühike satiiriline kokkuvõte. Kõige koledam oli minu meelest streikijate poolt takistuste tegemine nii prügi äraviimisel kui linnahoonetesse sisseminemisel! Ja muidugi see tüse ametiühinguliige, kes ise puistas ühe väikese lapse nina all prahti laiali. Laps oli vanavanematega parki tulnud koristama! Oh, ajad! Oh, kombed!
"Kus see pätt on?" tormab meie kõige kõrgem ülemus pangauksest sisse, endal nägu muigel, mis annab tunnistust, et olukord ei nõua siiski politsei kohalekutsumist.
Seal see meie sissetungija on, kes seinal mõnusa magamiskoha päevaks leidnud. Kaval ka, just turvakaamerate taga ja sugugi mitte ees :) Ma ei tea, kelle teravad silmad selle nahkhiire (inglise keeles 'bat', mis eesti keeles mugavalt 'pätiks' muutus) seinalt avastasid!
Eesti Maja on oma suure vanuse juures igasuguseid tegelasi valmis enda katuse alla võtma :). Mõni aasta tagasi püüdsime linnukest oma kontoris! Seekord päästis Eesti Maja direktori kohusetäitja (sest direktor on Afganistanis Eesti sõjaväe lipu all teenimas) õnnetu olevuse tagasi vabadusse. Nii et vampiiridest oleme nüüd lahti ja enam ei pea kartma oma rahasid meie panka tuua ;).
Siin on kõigepealt lapsed oma sõprade keskel. Kahjuks ei saanud mitte kõik tulla, mille üle ma siiski väga ei kurvastanud, sest nii on alati lihtsam. Kaks Mari korealasest sõpra (keda ta kallistab) ei käi enam ammu samas koolis, kuid vähemalt kord saadakse aasta jooksul ikka kokku.
Kui küsisin, mida nad süüa tahavad peol pakkuda, siis oli vastus pikemalt mõtlemata - pizza! Ja ikka see, mille nad ise valmis meisterdavad. Nõnda lasin oma leivamasinal taigna valmis segada, Kirke riivis juustu, Mari lõikus sinki ning kanaviinereid. Ostsin neid tema egiptlasest sõbranna pärast, kelle usk ei luba sealiha süüa. Kuid läksin ikkagi alt, sest tal on praegu paastuaeg! Muidugi oli pisut kurb, kui ta kõrvale jäi. Ilmselt on ta siiski sellega harjunud ning ei teinud üldse mingit numbrit.
Iga küpsetuspaberi peal on lapse nimi ning nõnda ootavad pizzad ahju minekut.
Ahjus saan õnneks mitmele restile korraga asjad küpsema panna, kuigi ma eriti palju oma suurt ahju ei kasutagi, sest pliidil on sahtli asemel hoopis väiksem ahi, mis palju rohkem kasutust leiab!
Ja nõnda käib oma pizza söömine. Kuigi mulle ei meeldi paberist taldrikute kasutamine, siis selliste pidude puhul on nõnda palju lihtsam (meil ei ole ka väga palju nõusid peale köögis korraliku ülevaatuse tegemist). Vähemalt saan need visata meie rohelisse orgaaniliste jäätmete prügikasti. Joogiks on plastiktopsid, mille peale igaüks oma nime kirjutab. Need saan panna plastikjäätmete hulka ning tänu nimedele ei ole üleliigset raiskamist.
Seekord viilisin siiski ära pisikeste muffinite küpsetamisest ja dekoreerimisest, mida me oleme ka mitu aastat teinud. Küpsetasin lihtsa koogi, vahele vahukoore ja vaarikatarretisesegu ning peale veel vahukoort ning kaunistusi. Hästi lihtne ja lahe. Üks neiu küsis, kas see on jäätisekook :) Oli jah selline külm ning mõnus.
