09.08.09

Koko

Koko on nüüd kolme ja poole kuune. Järgmine nädal saab oma viimase süsti ja siis võime ta metsa kaasa võtta :) Need, kes teda harvem näevad, ütlevad, et ta on kõvasti kasvanud. Võib-olla tõesti. Käpad on tal päris suured ning hakkan juba muretsema, kui suur kutsa temast saab.

Suur aitäh Katrinile kõigi heade soovituste ja õpetuste eest. Lugesin läbi ka Jan Fennell'i “Doglistener”, mis aitas palju. Muidugi ka hulgaliselt videosid YouTube'is. Mul pole enne koera olnud, kuid hea on kõik apsud kohe alguses ära hoida.

Nüüd jalutab ta mu kõrval või taga ning kui ta proovib ette minna, jään lihtsalt seisma. Täna läksin isegi ilma rihmata. Alguses vaatas väga kahtlustavalt, mis mul plaanis on, aga siis lonkis mulle sappa. Tegelikult ei taha seda nii julgelt teha, sest ta on ikka päris väike ning ootamatult võib ta ei tea mida otsustada teha.

Süüa andes panen toidu ette ja nüüd ta teab, et enne ei tohi söögi kallale tormata, kui teda viisakalt lauda kutsun: “Palun!”

Ta teab juba mitu käsklust: istu, tule. Kutsun teda ka keelelaksutamisega ja ei luba vilistamist kasutada. Meie vastasnaaber tahab kangesti Kokot nii enda juurde meelitada, aga mina ei taha, et ta üle tee tormaks. Parem, kui ta ei õpigi seda ära. Kirke on veel õpetanud käppa andma, lamama, roomama, tooma. Kuigi viimase puhul arvab ta mõnikord, et ainult teatud asju võiks kohale tassida :).
Eks ta ole alles väike ja mõnikord käivad asjad pisut üle kivide ja kändude. Õpetasin sel nädalal talle ukse külge riputatud kellakesi kõlistama, kui ta välja tahab minna. Nii jääb meie uks terveks ;). Meie laenuks olnud koerast on veel jäljed uksel järgi.

Ja kõige tähtsam, see õueskäimise treening ei tule veel nii lihtsalt. Sel nädalal juhtus ikka kolm korda õnnetus tuppa. Eks ma/lapsed peavada ikka ise usinamad olema!

Veel üks probleem on meil kassidega, kelle toitu peab Koko palju magusamaks! Nüüd olen nende toidu hoopis aknaluale tõstnud ja Liisu-Puma, kes tavaliselt teineteist ainult taluvad, peavad kenasti turnimisposti otsas kõrvuti söögilaua taga olema!

Liisu, kes on vanem, ei taha Kokoga eriti leppida. Sisiseb kurjalt ja virutab käpaga ning jookseb siis lae alla posti otsa. Puma on natuke leplikum, kuid tüdineb ka ära, kui Koko talle kogu aeg pähe tahab istuda :).

Ma lisan siia ka Katrini õpetssõnad:

Mul on Kirke pärast tõsiselt hea meel. Mäletan ju isegi, kuidas ma lapsena endale koera tahtsin. Nii uhke tunne on, kui jalutamas käid koer rihma otsas.

Nüüd siis kolm ja pool koera (njufa, kaks bernat ja taks) hiljem ma vist enam ei naudiks seda pisikest kutsikat, sest jälle tuleb kõike otsast alata ja hästi palju kannatlikkust, järjepidevust ja pikka meelt varuda. Samas on aga need pisikesed tegelased niiiiii nunnud ning elu ilma koerata polegi enam võimalik ette kujutada.

Tänapäeval on väga palju koerakasvatusalast kirjandust saadaval. Üks raamat parem kui teine, aga ma siiski loodan, et sa ei pahanda, kui ma mõned omal nahal proovitud näpunäited kirja panen, sest kõige rohkem rõõmu on kuulekast kasvatatud koerast. Usu mind, ma tean, mida tähendab üks veidi isepäine bernhardiin...

Kutsika maailm peab olema must-valge, see mis on lubatud kutsikale, peab olema lubatud ka täiskasvanud koerale. Nii et kui see nummikutsa voodisse kaissu võtta, siis tuleb seda lubada ka aasta, kahe, kolme jne pärast. Mõelge hoolega järgi, kas ja mida kutsikale lubada.

Pisikesel kutsikal on väga teravad hambad ja talle meeldib väga mängida. Mänguhoos ikka juhtub, et ta hammastega kellegi kusagilt kinni haarab, enamasti käest. Hea nõks sellise tegevuse vältimiseks on kohe kiljatada (nagu oleks väga valus olnud - mõnikord on ka) ja kutsikale selg pöörata ning mängimine selleks hetkeks lõpetada. Selline õppimine võtab aega võib olla isegi nädala või veidi rohkem, aga siis ei pea keegi teie perekonnast kriimustatud käsivartega ringi käima kuni pisikesel Kokol ükskord hambad vahetuvad.

Koera ei tohi mitte mingil juhul mitte kunagi lüüa! Nojah, võib ette tulla situatsioon, et ei oska midagi muud teha, kui nähvata, siis sobib selleks kokkurullitud ajaleht ja nähvata sellega rinna või esikäppade pihta, kui te just tabasite kutsa pahateolt, mis teie meelet väärib nähvakat. Tegelikult piisab koerale karmist ja väga konkreetset EI-st. Kätt või koera jalutusrihma (rakmeid) ei tohi mitte kunagi löömiseks kasutada.

Koer on karjaloom ja Koko teeb varsti endale selgeks, milline on teie pere karja hierarhia. Selleks, et tema oleks viimasel kohal, kuhu ta ka kuulub (teil parem ja temal endale ka lihtsam), siis tuleb ta paika panna sinna viimasele kohale. Seda on väga lihtne teha söögiaegadel (kutsikal on neid päevas mitu). Karja viimane sööb viimasena. Koerale ei anta enne süüa, kui kogu pere on söönud. Kui on koera söögiaeg, st. pere sel ajal ei söö, siis on hea nõks koerale toitu pannes tõsta kauss üles lauale nii et ta ei näe, mis tehakse ja kõik kes hetkel kodus on võtavad koera kausi kõrvalt olevast kausist (küpsiseid, pähkleid vms.) ja pistavad kutsa nähes endale suhu ja alles siis antakse koerale tema toidukauss ette. Hiljem, kui ta suure kutsana saab süüa kord või paar päevas, siis ikka peale teid. Mitte nii, et emme jõuab töölt koju, kähku koerale toit ette ja siis vaatame, mida perele õhtuks valmistada.

Sama asi on tervitamisega. Kui tulete koju, siis tuleb tervitada kõiki, kes kodus on enne, kui kutsikale tähelepanu pöörata. Meie tegime nii, et kui tulime koju, siis koerast ei teinud väljagi (ei vaadanud talle otsa, et silmsidet ei tekiks ning koer saaks aru, et teda pole märgatud, kõigepealt tervitasime demonstratiivselt valjuhäälselt ja kallidega kõiki, kes kodus olid. Jube narr oli endalgi mööda taluõue ema taga otsida, et talle kalli teha endal vigisev bernakutsikas kannul ja jalus, et vaata ma olen ju ometi siin!!!!! Kui kõik kodused said tervitatud, siis tervitasime kutsikat täpselt samamoodi valjult ja kallidega - no see tuli juba loomulikult, sest nii tahaks ju kohe tormata seda uut pereliiget kallistama.

 See, kes esimesena koju jõuab, peaks samuti koerast mitte välja tegema vaid tegema just neid toimetusi, mis ta tavaliselt teeb - paned auto ära, viid poekotid tuppa, vahetad riided... Tingimus jälle sama - kutsikast ei tee väljagi, küll aga jälgid ühe silmaga kella, kui kutsa on viis minutit vait olnud, alles siis lähed ja ütled talle tere just nii südamlikult ja soojalt nagu sa kohe kojutulles tegelikult teha tahtsid. Ükskõik, mida see kutsikas teeb, et teie tähelepanu võita, temast ei tohi enne välja teha, kui on olnud viis minutit vaikust ja koer paistab olevat rahunenud. Miks see on vajalik? Suuremaks saades ei torma koer teile vastu ega hüppa üles poriste käppadega vastu riideid, ta ei keerle jalus, kui tahate autot parkida või misiganes olukordi võib tekkida. Siin saab aga igaüks ainult ise enda eest välja olla. See tähendab, et kutsa on väga taibukas, kes peab reeglist kinni, kes mitte. Kellele tormata vastu ja keda kannatlikult oodata kuni ta ise tere ütlema tuleb. (NB! Kui kutsa juba vanemaks saanud on, siis ei tohi teda ära unustada tedagi tervitamast, kuigi ta enam vastu ei torma ja kannatlikult oma järge ootab.)
Oma korra ootamine on vaja koerale selgeks õpetada just teie enda pärast, kui ei usu olete kõik meile maale külla oodatud, et näha, kuidas on elu koeraga, kellele on kaasa tuntud, et kuidas ta vaeseke seal ukse taga nutab - ma lähen ütlen talle tere. Või siis - vaata kui pikk maa on garaažist (meie talus vist isegi 30 meetrit) majani - no kuidas ma pääsen sinna koerast välja tegemata. Mu ema on meie 70-kilose paariaastase bernhardiiniga püsti hädas, sest koer lihtsalt tormab talle vastu ja tatine nagu ta on - määrib ka riided mõnikord ära, kui emal poekottidega end kaitsta ei õnnestu. Kui me kahekesi tuleme, siis pean mina alati koera ära pareerima, et ema mingitmoodi puhtalt tuppa pääseks. Ega see meie "pisike berna" muud ei tahagi teha, kui oma suure tatise morda korraks ema vastu toetada ja tere öelda. Kui mina kusagilt tulen eks me berna jookseb ka mulle vastu, nuhutab eemalt, aga hoiab distantsi, ega tule enne ligi, kui ma olen teda kutsunud. Sa võid mind uskuda, et selle saavutamine oli väga aeganõudev. Siin võib rääkida juba mõnest kuust järjepidevast õpetusest, aga see oli seda väärt, sest ega mulle ei meeldiks olla oma riietega tema nn. tervitustatilapiks.
 
Enesestmõistetavalt võib ja saab koerale igasuguseid käsklusi õpetada - üks vahvam, kui teine, aga kaks käsklust, mis on väga vajalikuks osutunud on SIIA, sellele kuuletumine igas olukorras ja teine ISTU sellele peaks ta kuuletuma ka eemalt ja istuma nii, et ta enne ei liigu, kui on saanud käskluse SIIA. Hea on, kui ISTU saab selgeks käemärgiga, et saate eemalt viibata ja koer kuuletub. Mul oli sel kevadel selline olukord, et olin berna ja vennapojaga pajutibusid korjamas. Poisil oli neid koolis vaja. Olime kahekesi üle kraavi pajuvõsas, koer jõlkus teispool kraavi üle tee metsaservas. Ja siis märkasin, et eemalt tuleb auto. Koera enda juurde kutsuda ma ei saanud, sest kraav oli vett täis ja ega see njufa ole, kes mul iga ilmaga ujumas käis (talvel pidin suusatamas käies vältima lahtiseid kraave, sest koer oli kohe vees vaatamata välistemperatuurile - tema nimelt läks alati kraavi jooma minnes kõigi nelja jalaga vette), ise ma ka poleks sellest kohast kohe üle kraavi saanud, seega andsin koerale käskluse ISTU ja nii ta mul teeservas istuski kuni auto oli mööda sõitnud.
Ilus on ka, kui koer rihma otsas (või ka ilma) kõrval kõndida oskab, aga eks see ole kirjas ka tarkades koeraraamatutes, mida kõike võib koerale õpetada.

Ma muidugi palun vabandust, et ma kohe õpetussõnu saatma tormasin, kui sinu blogist seda toredat uudist lugesin, aga ma lihtsalt soovin, et Kirkel oleks oma esimeset koerast sama palju rõõmu kui minul praegu meie kolmandast. (Mis ma siin ikka kiitlen - see berna on mu tütre dresseeritud.) Ma seda poolt koera (taksi) väga koeraks ei pea, sest temaga hakkamasaamine tema väiksuse tõttu on muidugi võrratult lihtsam kui njufa ja bernade puhul. Põhiline, et me ei lasknud tal endale pähe istuda. Üles hüppab see taksi ainult külalistele, sest nad on alati nii aldis seda pisikest kutsat tervitama ja ma tahaks näha taksikoera, kes viitsiks lõputult rihma otsas tirida, kui ta lihtsalt tõmmatakse jõuga tagasi ja antakse käsklus KÕRVAL. Ka kõige kangekaelsemale taksile saab niiviisi pikapeale selgeks, et tirida pole mõtet nagunii ei pääse sinna, kuhu peremees minna ei taha.

Mul on Kirke pärast väga väga hea meel ja mis ma ikka muud omalt poolt soovida oskan, kui varuge kannatust ja järjekindlust ja pikka meelt - esimesed kaks (no okei poolteist) aastat on rasked, aga selle eest huvitavad ja kui te selle vaeva ära näete, siis edaspidi saate oma koerast ainult rõõmu tunda.



Ma ei tea, kuidas Kanadas kombeks on, aga siin ei ole iga poe ukse taha võimalik koera kinni panna. Selleks puhuks on Kirsti õpetanud Bherrile käskluse OOTA.
Ma panen koera poe ukse taha lamama ja tema käppade vahele panen mingit maiust (kuivatatud kopsu või maksa tükk), siis saan rahulikult oma toimetused ära teha. Koer ootab korralikult lamades - ei lähe ta selle maiuspala juurest kuhugi - ja kui ma poest tulen, siis luban tal käsklusega PALUN, selle maiuse ka ära süüa.


Ja veel:

Siit siis veel üks pisiasi, mis mul eelmisel korral meelest ära läks. Nimelt on toit teie oma, seega kui te koerale toidukausi ette annate, siis ei tohi ta enne sööma hakata, kui te olete talle loa andnud. Meie oleme viisakad, meie koer ei hakka enne sööma, kui talle PALUN on öeldud.

Seda OOTA käsklust õpetas Kirsti koerale esialgu ilma maiuspalata, st et ta ei jätnud seda mitte koera juurde vaid hoidis oma käes. Pani koera välisukse juurde lamama, andis käskluse OOTA ning hakkas koerast eemalduma, alguses mõne meetri peale (koer pidi samal ajal paigal istuma), hiljem läks juba nurga taha, siis tegi tiiru ümber maja. Kui koer paigast liikus tuli muidugi kõigega otsast alata.

Tegelikult koera dresseerimise juures ongi kõige tähtsam toit ja et see kuulub teile, kui see kontroll on saavutatud, siis on kõike ülejäänut juba palju lihtsam õpetada.

Üks asi veel, seda on rõhutanud kõik targad koeraraamatud, kui sa oled koera pahateolt tabanud ning annad talle käskluse SIIA/TULE ja kui koer on sinu juurde tulnud, siis ei tohi sa koera mitte mingil juhul karistada, vaid sa pead teda hoopis kiitma, et kui vahva ja tubli ja tore koer ta on, et käskluse peale juurde tuli. Olen korra sesllises situatsioonis olnud, kui Bherri tormas ühte puudlit taga ajama ja kui ta lõpuks kuuletus ja minu juurde tuli, siis see pere ilmselt lootis, et nüüd see suur koer alles saab, aga mida mina tegin, ma lihtsalt kiitsin oma koera, sest ta ikkagi lõpetas tagaajamise ja tuli minu juurde. Kui te näete, et kuts teeb pahandust, siis tema karistamiseks tuleb ise tema juurde minna, sest koeral on väga lühike mälu, ta ei seosta hiljaks jäänud karistust pahateoga, kui see ei järgna vahetult pahateole.

Väga hea raamat, mis ma lugesin koertest ja nende mõistmisest on Jan Fennell "Koerakuulaja". Nüüd netis surfates leidsin tema kodulehe. See raamat aitab tõesti väga hästi nendest pisikestes neljajalgsetest sõpradest aru saada.
 

3 kommentaari:

  1. Anonüümne10/8/09 02:31

    Te olete niiiiiii tublid. Vahva, et Koko ikka suuremaks kasvab, siis te ei pea panema uksele silti: Ettevaatust Koer! - et keegi teie armsale kutsale lihtsalt peale ei istuks :D Kokol on teiega hirmsasti vedanud. -K-

    VastaKustuta
  2. nii vahva lugeda. tuleb kohe oma koera kutsika-iga meelde. meie ei olnud ainult nii järjekindlad (või oli koeral kinnisem pea), igatahes trikke ta eriti selgeks ei saanudki ja ilma rihmata ma teda õues ei julge üldse joosta lasta. ainult kinnises aias saab joosta. ok, nüüd ta enam ei jooksegi, arvestades tema kõrget iga. :)

    VastaKustuta
  3. ahjaa, kasside pilt on eriti hea. kumbki viiskalt oma kausis ninapidi ega taha vist eriti test vaadata :D

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.