Eile mõtlesin äkki fotojahi peale ning kui ma külla sõites märkasin seda puud, siis avastasin, et seal see fotojahi pilt ongi. Kui kink ja lilled olid üle antud, siis jalutasin kenasti uksest jälle välja ning läksingi puud otsima ja pildistama :)
Lennukisõlm...
Maosõlm
Eelmises postituses oli huvitav link, mis andis tõsise ülevaate Kanada keskkonnaprobleemidest. Puudutasin seda teemat oma raamatus, sest sellest ei saa kuidagi ei üle ega ümber, ning lisasin katkendi lõppu. Kuigi keskendusin viimaks raamatu peatükis lõpuks Torontole ja mis selles Ameerika ühes suurimas linnas on näiteks ära tehtud. Piiratud on prügi "tootmist" ja nüüdseks on plaanis viia aastaks 2050 õhu puhtuse tase 80 protsendini 1990.aasta tasemest (hetkel on jõutud nii kaugele, et see on 90ndate eelsel tasemel!). Plaanis on toetada geokütte, tuule- ja päikeseenergia kasutamise sisseseadmist. Toronto ja Ontario võiks tõesti eeskujuks tervele Kanadale olla! Arvestades, et siin elab umbes viie miljoni ringis inimesi (on isegi ettepanek tehtud anda Torontole provintsi staatus, kuid see pole läbi läinud), siis on see minu meelest suur saavutus (Kanada rahvaarv on 30 miljoni ringis).
Juuresolevad pildid (ülemist pakkusin ka raamatusse, kuid see ei jõudnud sinna) on meie prügimajandusest, kus igal majal on oma kolm prügikasti - sinine (valida on kolme erineva suuruse vahel - meil on keskmine) ringlusesse mineva kraami jaoks (ei ole vaja eraldi sorteerida ja sinna võib ka koguda puhtaid kilekotte, lisaks tavalisele paberile, klaasile ja plastikule). Must on tavalise prügi jaoks ja neid on neljas eri suuruses - meie oma on kõige väiksem. Tegelikult on põhi poole peal, kast peab kõrgem olema, muidu ei saa prügiauto kergesti seda tühjendada. Me pole veel kordagi seda kahe nädalagagi täis saanud. Musta ja sinist kasti tühjendatakse üle nädala. Viimaks roheline biolagunevate jäätmete jaoks - viiakse ära kord nädalas - (mille alla kuulub muide ka toiduga määrdunud paber, mähkmed, sanitaarsidemed, lemmikloomade väljaheide, kassiliiv jne). See ei saa meil ka kunagi täis, sest kõik taimne jääk läheb meil aeda komposti. Kõik see korjatakse linna poolt ära, ei ole mingeid eraldi lepinguid prügiveofirmadega (tegelikult maksame oma linnamaksudega selle kinni ;). Kastid on meile tasuta kätte antud ja kui need juhtumisi katki lähevad, võib neid vahetamas käia. Ainuke uuendus on eraldi musta kasti ehk tavalise prügi maks vastavalt sellele kui suur sinu kast on. Kõige väiksema eest maksab linn aga lausa $10 krediiti :D Kes tahab täpsemalt kõike uurida, võib minna linna leheküljele.
Nüüd ma hoidsin kenasti kõrvale Alberta õliväljadest, mis paljudele kanadalastele peavalu valmistab, sest sealt saadud nafta ei tule mitte kergelt kätte ning saastab sellega kõvasti loodust. Natuke selgitust, miks Kanada edasi oma toimetamisi teeb, nagu ta teeb on kirjas minu katkendis. Teisalt lugesin hiljuti raamatut, mis räägib sellest kui naftakeskne meie maailm on ja kui väheks ajaks meil veel seda maapõuevara õieti järele on jäänud... Kui midagi muud kiiresti välja ei mõelda, siis oleme korralikus plindris. See tähendab näljahäda, mis muudab inimesed kurjaks ning viivad piirini, kus nad on valmis ükskõik mis oma nälja kustutamiseks tegema... Samas tähendab see ka maailma palju väiksemaks muutumist, kui me peame kohapeal kõik oma elamiseks vajaliku tootma, mida muidugi rohelised niikunii propageerivad ja mida mina just ei propageeri, aga toetan küll! Meie kasvatame ise tomateid ja pisut muud oma aias :D
Katkend raamatust: Kuigi Kanada ei ole maailmas oma keskkonnasäästliku käitumisega esirinnas – paljude tema elanike meelehärmiks –, püütakse vähemal või suuremal määral mitmel pool lokaalselt midagi ära teha. Näiteks on Toronto eesmärgiks võtnud 70% prügist taaskasutada aastaks 2012, ja seda 2,5-miljonilises linnas. Peaaegu uskumatu, et suurlinn Toronto on nii Kanadas kui Põhja-Ameerikas üks liidreid oma roheliste ettevõtmiste ja eesmärkidega. Mõned asjatundjad kiidavad ka Ontario provintsi ning soovitavad Kanada valitsusel tulla meie juurde õppetunde saama, kuidas riik saaks anda oma panuse puhtama keskkonna heaks.
Toomakooli kolmas õpilane Hanna sai endale uue sõbra - pisikese kahekuuse taksikoera, kelle nimeks Saku. Mingi mõte lipsas lapsevanematel läbi panna ka keskmine nimi - A Le Coq, aga kui nende kanadalasest sõber sellest kuulis, siis ehmatas ta väga ära, sest inglise keeles omandas terve nimi natuke imeliku tähenduse :D
Kui me uuele maale sattudes kolisime päris oma korterisse, sai meie diivaniks magamiskott põrandal, leppisime hästi vähesega, vähemalt esialgu :) Hiljem saime headelt inimestelt mööblit, sest alguses kipub rahakott päris kõhn olema. Ka need mööblitükid on meile antud ning sellel pildil ootavad juba teed uude kohta (tõstsime tänava äärde ükskõik millisele soovijale üles korjamiseks - ära need sealt igaljuhul kadusid)! Üks asi pani meid imestama - nendel oli väga kõva istuda. Olime juba harjunud siinsete pehmete tugitoolide ja diivanitega. Kõva istumine ehmatas ka kunagi hiljem Eestis ära... proovisin ühes poes kohe järjest diivaneid, aga edutult, sellist head pehmet ei leidnudki! Oh, neid ärahellitatud ameeriklasi (või peaks ütlema kanadalasi) :D
Võltsinguid on tehtud läbi sajandite, nõnda muutuvad isegi võltsitud esemed lausa hinnaliseks :) Kumb pudel ja kumb taldrik on "õige"? Välimus võib tihtipeale petlik olla!
Iirlaste tähtis päev täna, mis oleks peaaegu meelest läinud, kui poleks tänaval näinud kenasti rohelisse riietatud pere. Pühapäeval peeti juba selleteemalisi rongkäike ja eks sellepärast unuski täna endalegi midagi rohelist selga panna. Vahel seda ikka tehakse, isegi kui Iiriga midagi ei ühenda (meiegi oleme pangas rohelises olnud)! Nõnda need kultuurid koos segamini saavad olla :) Ilm on muidugi imesoe! Kusagil näitas kraadiklaas 20 soojakraadi!!! Ja eile käis Tom lastega suusatamas!
Meie olime taas kord ROMis, mille fuajee kaunistatud nahkhiire teemaga. Nimelt on taas avatud uuenenud nahkhiire koopad. Kahjuks teatasid lapsed, et eelmine oli parem, tundus palju tõelisem, sest nüüd annab mehehääl seletusi juurde. Informatiivsem on see kindlasti... kuid vanas oli kõik hämar ja põnev. Valgustus oli vaid koobastes. Nüüdki on käik pime, kuid suuremast koopast tuleb liiga palju valgust. See ei takistanud küll lapsi uuele avastusretkele minemast.
Taas kord jälgisime jahikulli ja öökulli tutvustust! Kuulasin seekord põhjalikumalt, mis linnukasvatajal rääkida oli. Ta ütles, et öökullid on tegelikult nii linnu- kui loomariigi kõige paremad jahipidajad! Kuid eelarvamused takistasid keskaegseid jahimehi neid kasutamast!
Seekord jäid lapsed järjekorda, et öökulli paitada! Nagu meile seletati on see ainulaadne võimalus! Nägime ka ära, kuidas treeneri kolmeni lugemise peale lehvitas öökull tiibadega, ja seda nii vaikselt et keegi ei kuulnud mitte vaikset sahinatki! Nõnda see looduses pidi olemagi!
Lisaks saime osa keskaegsest tantsust, mida muuseumi töötajad meile esitasid. Nad on vaid asjaarmastajad, kes seda kord aastas ette võtavad! Ka nii võib oma tööelu põnevaks muuta :D
Ei puudunud ka keskaegne mõõgavõitlus. Huvitav oli meile seletusi jaganud mehe sõnad: rasked mõõgad võivad jääda Hollywoodi filmidesse! Võitluses peavad need olema kerged!!! Ega sõdurid saanud kõik schwarzeneggerid olla!
Muusemuis toimub sel nädalal mitmeid põnevaid üritusi, kuhu me igale poole küll ei jõudnud. Ülemisel pildil ootasime pääsu saali, kus Earth Rangers andsid lühikese ülevaate, millises olukorras meie planeet on ja kuidas me peaks juba pisikesest peast kasvõi väikeste sammukeste kaupa midagi selle heaks tegema. Kõige põnevam osa programmist oli muidugi elusate loomade ja lindude nägemine. Kullid ja öökull ja kotkas lendasid saali tagant madalalt üle inimeste peade lavale! Esimene läks otse üle minu ja ehmatas mind, samal ajal tekitas aga elevust. Lavale paluti vabatahtlik, kelle silmad kinni kaeti ning paluti käsi tõsta, kui ta kuuleb öökulli lendu. Loomulikult ei kuulnud ta midagi, nagu me olime juba varem selgeks saanud. Jah, ega hiirel pole kerge end öökullide eest peita, kes umbes 10 tuhat (või sinna kanti) närilist aastas kinni pistab.
Laupäeval oli meiega Hanna ja Kati. Noored veetsid päris palju aega suure akvaariumi juures, kus meil Tomiga lõpuks igav hakkas ja kuhu me nad siis ka jätsime, et omapäi ringi vaadata.
Sel ajal, kui Eesti veel hulga lund kaela sai, puhus meil kõva tuul, mis tõi kaasa korraliku vihmaste päevade jada. Tuul oli nõnda kõva, et vihmavari soovitati isegi ilmakanali poolt koju jätta! Muidugi viis vihm viimased lumeriismed, mida niikuinii sel aastal lausa luubiga pidi otsimas käima. Tegelikult ikka midagi maha tuli, et Kirke sai koos issiga ühe lumekoera valmis meisterdada. Pidime kutsa selle peale panema, et ikka aru saada, kui hea töö nad ära tegid :)
Sel nädalal on lastel koolivaheag! Ja alustuseks võtsime sappa kaks ekstra last ning läksime kõik koos Ontario Kuninglikku Muuseumi (ehk ROMi), kuhu meil taas kord olemas aastane perepilet. Nõnda on mõnus väikestes kogustes muusemist osa saada.
Sattusime kohale, kui suures fuajees oli kohale tulnud 20 aastat oma erialal tegutsenud linnukasvataja. Tema keskaegne riietus, soeng ja lühike habe tekitasid lausa tunde nagu olekski ta muistsest ajast pärit. Mees tutvustas rahuliku selge häälega tema ümber põrandal istuvatele uudishimulikele (= enamasti lapsed) jahikulle ja öökulle. Jõudsime just aru saada, mis toimumas oli, kui uhke jahikull sai kuidagi lahti (ta oli nööriga kinni) ning lendas vuhinal kõrge lae alla. Mehe ja tema abilise meelitamine eriti maitsva surnud hiirega ei andnud mingeid tulemusi. Lind otsutas, et aitab küll ja ta lendas üle fuajee ühe suure klaasist eksponaadikasti otsa, kus polnud vist muuseumi algusest peale kunagi tolmu võetud (õhus ringi lendlevad tolukübemed on jäänud Tomi võetud pildile). Ma imestan, et vaene kull tolmupilve sees aevastama ei hakanud. Kuulasime siis hoopis juttu öökullidest ning kõik lapsed, kes tahtsid, võisid lindu selja pealt paitamas käia!
