Kanada ja keskkond

Eelmises postituses oli huvitav link, mis andis tõsise ülevaate Kanada keskkonnaprobleemidest. Puudutasin seda teemat oma raamatus, sest sellest ei saa kuidagi ei üle ega ümber, ning lisasin katkendi lõppu. Kuigi keskendusin viimaks raamatu peatükis lõpuks Torontole ja mis selles Ameerika ühes suurimas linnas on näiteks ära tehtud. Piiratud on prügi "tootmist" ja nüüdseks on plaanis viia aastaks 2050 õhu puhtuse tase 80 protsendini 1990.aasta tasemest (hetkel on jõutud nii kaugele, et see on 90ndate eelsel tasemel!). Plaanis on toetada geokütte, tuule- ja päikeseenergia kasutamise sisseseadmist. Toronto ja Ontario võiks tõesti eeskujuks tervele Kanadale olla! Arvestades, et siin elab umbes viie miljoni ringis inimesi (on isegi ettepanek tehtud anda Torontole provintsi staatus, kuid see pole läbi läinud), siis on see minu meelest suur saavutus (Kanada rahvaarv on 30 miljoni ringis).

Juuresolevad pildid (ülemist pakkusin ka raamatusse, kuid see ei jõudnud sinna) on meie prügimajandusest, kus igal majal on oma kolm prügikasti - sinine (valida on kolme erineva suuruse vahel - meil on keskmine) ringlusesse mineva kraami jaoks (ei ole vaja eraldi sorteerida ja sinna võib ka koguda puhtaid kilekotte, lisaks tavalisele paberile, klaasile ja plastikule). Must on tavalise prügi jaoks ja neid on neljas eri suuruses - meie oma on kõige väiksem. Tegelikult on põhi poole peal, kast peab kõrgem olema, muidu ei saa prügiauto kergesti seda tühjendada. Me pole veel kordagi seda kahe nädalagagi täis saanud. Musta ja sinist kasti tühjendatakse üle nädala. Viimaks roheline biolagunevate jäätmete jaoks - viiakse ära kord nädalas - (mille alla kuulub muide ka toiduga määrdunud paber, mähkmed, sanitaarsidemed, lemmikloomade väljaheide, kassiliiv jne). See ei saa meil ka kunagi täis, sest kõik taimne jääk läheb meil aeda komposti. Kõik see korjatakse linna poolt ära, ei ole mingeid eraldi lepinguid prügiveofirmadega (tegelikult maksame oma linnamaksudega selle kinni ;). Kastid on meile tasuta kätte antud ja kui need juhtumisi katki lähevad, võib neid vahetamas käia. Ainuke uuendus on eraldi musta kasti ehk tavalise prügi maks vastavalt sellele kui suur sinu kast on. Kõige väiksema eest maksab linn aga lausa $10 krediiti :D Kes tahab täpsemalt kõike uurida, võib minna linna leheküljele.

Nüüd ma hoidsin kenasti kõrvale Alberta õliväljadest, mis paljudele kanadalastele peavalu valmistab, sest sealt saadud nafta ei tule mitte kergelt kätte ning saastab sellega kõvasti loodust. Natuke selgitust, miks Kanada edasi oma toimetamisi teeb, nagu ta teeb on kirjas minu katkendis. Teisalt lugesin hiljuti raamatut, mis räägib sellest kui naftakeskne meie maailm on ja kui väheks ajaks meil veel seda maapõuevara õieti järele on jäänud... Kui midagi muud kiiresti välja ei mõelda, siis oleme korralikus plindris. See tähendab näljahäda, mis muudab inimesed kurjaks ning viivad piirini, kus nad on valmis ükskõik mis oma nälja kustutamiseks tegema... Samas tähendab see ka maailma palju väiksemaks muutumist, kui me peame kohapeal kõik oma elamiseks vajaliku tootma, mida muidugi rohelised niikunii propageerivad ja mida mina just ei propageeri, aga toetan küll! Meie kasvatame ise tomateid ja pisut muud oma aias :D

Ja see et riigijuhile näpuga näidata, on minu meelest lapsik! Kahjuks osutuvad kõik valitud riigijuhid varsti ühel või teisel määral ainult suusoojaks jutupuhujateks, sest muud faktorid takistavad tihtipeale nendele endile südamelähedasi asju läbi viimast... Poliitika on üks mäng, mis mulle sugugi enam ei meeldi!

Katkend raamatust: Kuigi Kanada ei ole maailmas oma keskkonnasäästliku käitumisega esirinnas – paljude tema elanike meelehärmiks –, püütakse vähemal või suuremal määral mitmel pool lokaalselt midagi ära teha. Näiteks on Toronto eesmärgiks võtnud 70% prügist taaskasutada aastaks 2012, ja seda 2,5-miljonilises linnas. Peaaegu uskumatu, et suurlinn Toronto on nii Kanadas kui Põhja-Ameerikas üks liidreid oma roheliste ettevõtmiste ja eesmärkidega. Mõned asjatundjad kiidavad ka Ontario provintsi ning soovitavad Kanada valitsusel tulla meie juurde õppetunde saama, kuidas riik saaks anda oma panuse puhtama keskkonna heaks.

Kanada oli üks esimesi maid, kes kirjutas 1998. aastal alla Kyoto lepingule. Kuid võimuvahetusega lükati see kuhugi tagaplaanile ning lubati välja mõelda odavam riiklik plaan kasvuhoonegaaside hulga vähendamiseks. Põhiline probleem oli muidugi majanduslik, näiteks Ameerika Ühendriigid loobusid algusest peale sellest üritusest osa võtmast. Suure lõunanaabri kõrval pole Kanadal kerge keskkonnasõbralikku poliitikat ajada – see tähendaks majandusliku konkurentsivõime langust. (Kui kaua kanadalasedki (või ükskõik kes teine) õnnelikud ja rahul on, kui nende elatustase langeb, sest kõik ressursid on suunatud keskkonna taastamisele/hoidmisele?! Ja kahjuks on väga raske teha selgeks kehvalt elavale inimesele, et tähtsam on ikka loodust hoida... muidugi nii kaua, kuni asi on täiesti käest läinud, aga selleks ajaks ei ole meid enam ehk just palju järele jäänud... See ei olnud raamatus :D )

Praegu on Kanada äraootaval seisukohal ning vaatab, millise suuna võtab USA uus valitsus Barack Obama juhtimise all. Ainukese nähtava sammuna viidi Kanadas sisse puhta õhu programm, mis sunnib autoomanikke iga kahe aasta tagant käima oma sõiduriistaga kontrollis. Enne seda võis ükskõik milline käru mööda tänavaid ringi kolistada, peaasi, et maksud makstud. Lisaks võivad kanadalased nüüd raske trahvi kaela saada, kui lasevad automootoril üle kahe minuti tühjalt joosta. Talvel armastasid kaaslinlased end niimoodi soojas ja suvel jahedas hoida.