Minu Kanada

Nüüd on “Minu Kanada” juba teist nädalat poeletil kättesaadav ning ime-ime müügitabelis kohe esimese nädala järel päris tipu lähedale tõusnud. Alguses arvasin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad tormasid ilmselt kohe poodi raamatut ostma, kuid hoolimata oma päris laiast tutvusringkonnast, ei ole vist see siiski piisavaks põhjuseks. Keegi arvas, et põhjust ei peakski kaugelt otsima. On ju Kanadas palju eestlasi, kellel veelgi rohkem sugulasi Eestis. Kindlasti aitas asjale kaasa ka Vancouveris toimunud olümpiamängud, mis muidu nii tähelepandamatu Kanada kõigi meeltesse tõi.

Kas ma oleks veel aasta tagasi uskunud, et ma lõpuks ikka nii kaugele saan ja minu kirjatükid kunagi raamatukaante vahele jõuavad? Kindlasti mitte... Sellepärast teadsid ainult mõned üksikud, mille kallal ma kodus peale tööd usinalt vaeva nägin. Kui Epp Petrone pöördus minu poole küsimusega, kas tahaksin proovipeatükki kirjutada (Marje Aksli õhutusel, hiljem nägin sarnast soovitust Siiri poolt ka), siis olin alguses kindlasti meelitatud, kuid järgmisel hetkel hakkasin juba kahtlema. Äkki proovin liiga suurt tükki pirukast hammustada. Üks asi on niisama blogis ei-tea-millest heietada, teine midagi vägevamat kokku panna. Tom arvas mu kõrval, miks sa ei proovi! Kui asjast asja ei saa, siis vähemalt on meie endi jaoks olemas midagi, mis tulevikus tore lugeda ja kuhu pidevalt täiendusi saab teha.

Kõigepealt võtsin ette oma vanad kirjad, mis täis hulgaliselt igat sorti tühja-tähja, milline ilm parasjagu oli ja mida me poest ostmas käisime. Aga samas leidsin mitmeid toredaid juhtumisi ja mõtteid, mis vahepeal kusagile kaugetesse mälusoppidesse peitu pugenud. Minu esimesed kümme lehekülge, mis viimaks paberile sai pandud ja mida hiljem uuesti üle vaatasin, olid ausalt-öelda väga igavad, isegi minu jaoks :)

Mu esialgne mõte oli minna enamvähem kronoloogiliselt läbi sellest, millega olime kokku puutunud. Viimaks kujunes toimetja Marje Aksli toel raamat hoopis kirjatükkideks, mis mingil määral jälgisid inimese eluringi võõral maal. Sünd ja meie tulek Kanadasse alguses, eestlased Kanadas, nende tegemised, meie endi kogemused Kanadast ning viimaks eluratta pisut kurvem lehekülg – vananemine ja matused.

Olen oma ehmatuseks juba mitmelt poolt kuulnud mõtet, et raamatu lõpp on sünge... isegi minu ema arvas nii... Alles siis kui ta järele mõtles ja uuesti vaatas alapealkirja: eestlase eluratas vahtralehemaal, siis ei paistnudki asi enam väga hall. Tegelikult on mul hea meel, et raamat on pannud ehk pisutki mõtlema, kuidas me oma elu elame ja võibolla rohkem hindama seda, mis meil käes on... vaatama pisut enda sisse ning rohkem rõõmustama oma lähedaste ja sõprade üle, kes meie ümber on.

Tom imestas, kuidas kõige raskemateks komistuskivideks osutus kaanepildi ja alapealkirja valimine. Mulle meeldis väga pilt, kus minu tüdrukud istuvad Eesti lipuga künka otsas, kus taustaks vahtralehekujuline lillepeenar. Kui aga nägin erinevaid disaine, siis vahtralehed “võitsid mu südame”. Oh, neid edasi-tagasi e-maile ja arutlusi, mille käigus enamus ikkagi lõpuks vahtralehti eelistas. Ma poleks kunagi arvanud, kui paljudele pisiasjadele on viimaks vaja tähelepanu pöörata. Isegi lühikese kokkuvõtte jaoks sai kaks erinevat versiooni kirja pandud :)

Kõik see oli minu jaoks uus aga omamoodi põnev kogemus. Mõned on küsinud, kas nüüd, kus ma ühe raamatuga hakkama sain, proovin veel midagi kirjutada. Keegi on öelnud, et on erinevat sorti inimesi. Need, kes lasevad sündmustel mööda minna ilma süvenemata või leiavad rahulduse asjad lihtsalt lahti rääkida, ning siis on need, kes suudavad toimunu ja probleemid ainult paberile pannes/raamatut kirjutades enda jaoks selgeks teha. Elades sünnimaalt kaugel, on mul hulgaliselt kogunenud mõtteid, mis kindlasti kõik sellesse raamatusse ei jõudnud ja mis ma enda jaoks olen juba ammu tahtnud lahti harutada. Neid olen ma endaga kaasas kandnud sooviga kunagi kirja panna. Kas ma oskan need ka kenasti paberile panna, on küsimus, milllele mul praegu küll vastust pole...

Raamatu kohta on arvamused kokku kogutud siia.