01.03.10

Minu Kanada

Nüüd on “Minu Kanada” juba teist nädalat poeletil kättesaadav ning ime-ime müügitabelis kohe esimese nädala järel päris tipu lähedale tõusnud. Alguses arvasin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad tormasid ilmselt kohe poodi raamatut ostma, kuid hoolimata oma päris laiast tutvusringkonnast, ei ole vist see siiski piisavaks põhjuseks. Keegi arvas, et põhjust ei peakski kaugelt otsima. On ju Kanadas palju eestlasi, kellel veelgi rohkem sugulasi Eestis. Kindlasti aitas asjale kaasa ka Vancouveris toimunud olümpiamängud, mis muidu nii tähelepandamatu Kanada kõigi meeltesse tõi.

Kas ma oleks veel aasta tagasi uskunud, et ma lõpuks ikka nii kaugele saan ja minu kirjatükid kunagi raamatukaante vahele jõuavad? Kindlasti mitte... Sellepärast teadsid ainult mõned üksikud, mille kallal ma kodus peale tööd usinalt vaeva nägin. Kui Epp Petrone pöördus minu poole küsimusega, kas tahaksin proovipeatükki kirjutada (Marje Aksli õhutusel, hiljem nägin sarnast soovitust Siiri poolt ka), siis olin alguses kindlasti meelitatud, kuid järgmisel hetkel hakkasin juba kahtlema. Äkki proovin liiga suurt tükki pirukast hammustada. Üks asi on niisama blogis ei-tea-millest heietada, teine midagi vägevamat kokku panna. Tom arvas mu kõrval, miks sa ei proovi! Kui asjast asja ei saa, siis vähemalt on meie endi jaoks olemas midagi, mis tulevikus tore lugeda ja kuhu pidevalt täiendusi saab teha.

Kõigepealt võtsin ette oma vanad kirjad, mis täis hulgaliselt igat sorti tühja-tähja, milline ilm parasjagu oli ja mida me poest ostmas käisime. Aga samas leidsin mitmeid toredaid juhtumisi ja mõtteid, mis vahepeal kusagile kaugetesse mälusoppidesse peitu pugenud. Minu esimesed kümme lehekülge, mis viimaks paberile sai pandud ja mida hiljem uuesti üle vaatasin, olid ausalt-öelda väga igavad, isegi minu jaoks :)

Mu esialgne mõte oli minna enamvähem kronoloogiliselt läbi sellest, millega olime kokku puutunud. Viimaks kujunes toimetja Marje Aksli toel raamat hoopis kirjatükkideks, mis mingil määral jälgisid inimese eluringi võõral maal. Sünd ja meie tulek Kanadasse alguses, eestlased Kanadas, nende tegemised, meie endi kogemused Kanadast ning viimaks eluratta pisut kurvem lehekülg – vananemine ja matused.

Olen oma ehmatuseks juba mitmelt poolt kuulnud mõtet, et raamatu lõpp on sünge... isegi minu ema arvas nii... Alles siis kui ta järele mõtles ja uuesti vaatas alapealkirja: eestlase eluratas vahtralehemaal, siis ei paistnudki asi enam väga hall. Tegelikult on mul hea meel, et raamat on pannud ehk pisutki mõtlema, kuidas me oma elu elame ja võibolla rohkem hindama seda, mis meil käes on... vaatama pisut enda sisse ning rohkem rõõmustama oma lähedaste ja sõprade üle, kes meie ümber on.


Tom imestas, kuidas kõige raskemateks komistuskivideks osutus kaanepildi ja alapealkirja valimine. Mulle meeldis väga pilt, kus minu tüdrukud istuvad Eesti lipuga künka otsas, kus taustaks vahtralehekujuline lillepeenar. Kui aga nägin erinevaid disaine, siis vahtralehed “võitsid mu südame”. Oh, neid edasi-tagasi e-maile ja arutlusi, mille käigus enamus ikkagi lõpuks vahtralehti eelistas. Ma poleks kunagi arvanud, kui paljudele pisiasjadele on viimaks vaja tähelepanu pöörata. Isegi lühikese kokkuvõtte jaoks sai kaks erinevat versiooni kirja pandud :)

Kõik see oli minu jaoks uus aga omamoodi põnev kogemus. Mõned on küsinud, kas nüüd, kus ma ühe raamatuga hakkama sain, proovin veel midagi kirjutada. Keegi on öelnud, et on erinevat sorti inimesi. Need, kes lasevad sündmustel mööda minna ilma süvenemata või leiavad rahulduse asjad lihtsalt lahti rääkida, ning siis on need, kes suudavad toimunu ja probleemid ainult paberile pannes/raamatut kirjutades enda jaoks selgeks teha. Elades sünnimaalt kaugel, on mul hulgaliselt kogunenud mõtteid, mis kindlasti kõik sellesse raamatusse ei jõudnud ja mis ma enda jaoks olen juba ammu tahtnud lahti harutada. Neid olen ma endaga kaasas kandnud sooviga kunagi kirja panna. Kas ma oskan need ka kenasti paberile panna, on küsimus, milllele mul praegu küll vastust pole...

Raamatu kohta on arvamused kokku kogutud siia.

19 kommentaari:

  1. pole veel lugeda jõudnud aga teen seda kindlasti. Minu meelest on raamatu kirjutamine midagi väga erilist ja austan sügavalt neid, kes leiavad endast julgust seda teha.
    Nii et tubli tegu !
    ps ma olen ka see, kes asjadest muidu aru ei saa, enne kui need kirja panen..

    VastaKustuta
  2. Hetkeseisuga on Minu Kanada tõusnud Apollo edetabelit juhtima!
    Palju õnne kõigile meile, asjaosalistele!

    VastaKustuta
  3. Mul on hea meel, Ene, et sa kirjutasid, et su raamat on pannud inimesi m6tlema natuke eluratta peale.
    Minu meelest on sinu kui kirjutaja tugevus just selles - natuke filosoofilisemates teemades, mis k6iki inimesi puudutavad.

    VastaKustuta
  4. Ootan ponevusega millal saan seda raamatut lugeda.

    VastaKustuta
  5. Eile jõudsin Teie raamatuga poole peale. Võib-olla kirjutan oma ajaveebis kunagi pikemalt, mis tunded tekkisid. Siiani on olnud väga ladus ja nauditav lugemine. Aitäh!

    Parimad tervitused Tallinnast,
    Gerly

    VastaKustuta
  6. Minuule Su raamat väga meeldis. Ja minu meelest ei olnud lõpp sünge, vaid eluline. Ja alapealkirjaga kokku jooksev. :)
    Raamatu kujundus on ka väga ilus. Üks lemmikutest selles sarjas. :)

    VastaKustuta
  7. Anonüümne1/3/10 12:39

    Minu sugulased Torontos soovivad ka seda raamatut lugeda. Nii ma selle neile saadangi . "Minu Eesti" osutus väga populaarseks TO eestlaste seas. Kindlasti loen ise ka selle raamatu läbi. Tubli ja väärikas töö!!!

    VastaKustuta
  8. Aitäh kõigile lugejatele! Mul on hea meel, kui raamat on natukenegi tuju tõstnud ja head meelt teinud! Ning võtan rõõmuga kõik arvamused vastu! Isegi kui need just väga kiitvad pole... viimaste puhul vähemalt proovin ikka rõõmus olla :D

    Tartu College'is peaks toimuma märtsi viimasel päeval õhtutundidel kohtumisõhtu. Sinna on raamatuid müügiks tellitud. Ma arvan, et Eesti Majja peaks need ka jõudma.

    VastaKustuta
  9. Minukese tagasihoidlik arvamus :P
    http://ieska.wordpress.com/2010/03/02/emigreerumissoovitus-pehmelt-maanduvale-immigrandile/

    VastaKustuta
  10. Lähen homme poosi ja ostan raamatu. Hea lugeda mu esmaspäeval kanadasse lendamise ajal :)

    VastaKustuta
  11. Tubli tüdruk oled! Ja imeline pere!

    VastaKustuta
  12. Heh, see on see kui harva käia siin lugemas! Sul isegi vastav postitus olemas!
    Ongi sinu raamat!

    VastaKustuta
  13. On tõesti minu raamat, kuigi ma ei saa vahel ikka veel sellest õieti aru :D

    Aitäh 'imelise pere' eest! Hakka või ise ka uskuma, kuigi eks me ole ikka päris tavaline pere, kõigi oma murede ja rõõmudega :)

    Ma loodan, et raamat meeldib, Annika, ja lennusõit kiiresti läheb!

    VastaKustuta
  14. Mina plaksutan käsi ning teen sügava kummarduse ka! Minu lemmik "Minu..." !!!

    VastaKustuta
  15. Aitäh, Raine!!! Muidugi on mul imeliselt hea meel, kui raamat meeldib!

    VastaKustuta
  16. Tana hommikul metroos lopetasin... Tahan nuud hirmsasti Kanadasse kolida ja veel parem oleks kui sa mind ara ka lapsendaks :)

    VastaKustuta
  17. Üks arvustus veel raamatu kohta:
    http://lastejutud.wordpress.com/

    VastaKustuta
  18. Tere, Ene ja sinu helge pere! Lõpetasin just Minu Kanada lugemise, blogi olen jälginud mõnda aega ja ajaloos tagant ettepoole lugenud. Värskem üllatus ja sama tore lugemisvara on su kalli kaasa blogi. Nii huvitav on lugeda asjadest eri vaatenurkadest. Sinu kirjutatud raamatust jäi meelde see, et lõpuks taandub ikka kõik pere, kodu ja tööringile, vahet pole, mis maal need asuvad. Ja vahva oli viimase peatüki tagurpidi eluratas. Tõesti väga positiivne ellusuhtumine sel daamil, surm juba tehtud, ees ainult paremad ajad. Kanada on tänu sinule päris kodune :). Kuna Eesti on väike ja kõik kõigiga seotud, siis väike kaudne seos on ka: sinu toimetaja Marje Aksli õe Terjega käisime paralleelklassides.
    Head blogisulge Sulle ja Tomile, edu tüdrukutele nende valikutes!
    Lugeja Tallinna lähedalt Jürist

    VastaKustuta
  19. Aitäh kenade sõnade eest, kroonijuveel! Maailm on tõesti pisike, eriti veel muidugi Eesti :) Ma kujutan ette, et meil on veelgi rohkem neid "ühiseid tegijaid". Kuigi ma Marjega terve puud soola oleme ära söönud, siis kokku olen saanud vaid korra! Nii see tänapäeva maailm on, internet võtab kõik piirid. Terjet juhtusin aga nägema Õhtusöök viiele saates. Vaatasin neid osalejaid ja mõtlesin, et see üks neist peab olema Marjega kuidagi seotud :)
    Kõike ilusat!

    luize, aitäh lingi eest. Esimese hooga tahtsin kohe midagi kirjutada, st tekitas mul mitmeid mõtteid, enda jaoks päris huvitavaid, aga siis ununes ära/polnud aega ning praeguseks on see juba vana lugu :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)