Talv ja kevad...

Külmad ilmad panevad kevadest unistama :)

Sam can sing!

Michael Bublé on kindlasti paljudele teada-tuntud. Loodetavasti on teada ka see, et ta Kanadast pärit on, Briti Kolumbiast kalamehe perest. Mäletan, kui tema nimi esile kerkis ning paljudele üllatust valmistas, nii noor mees ja laulab stiilis, mida temavanused just eriti ei hinda :) Sattusin hiljuti peale videole, milles Michael Bublé esineb Inglismaal ning lubab lavale ühe 15-aastase noormehe (Sam Hollyman), kes ema väitel oskavat laulda (ja kindlasti on iga 15-aastase unistuseks just Bubléga laulda ;). Mõtlesin kui sõbralik ja lahke Bublé on - väga kanadalik ;). Kui enne pole sattunud nägema, siis igal juhul tasub vaadata kuulsa muusiku reaktsiooni!

Loodetavasti suudab noormees end üles töötada! Sain aru, et ta pere polnud nõus veel kogu karusselli astuma (X-Fatcor, Britain Got Talent), sest sellega võib end terveks karjääriks siduda. Paistab, et ega see laulmise business just väga kerge polegi! Aga eks pea silma peal hoidma, mis ta edasi teeb.

20 aastat Kanadas ja asjad meie ümber

Täna 20 aastat tagasi saabusime oma vähese varaga Rootsist Torontosse peale lühikest vahemaandumist Heathrow lennujaamas, mis Kuveidi sõja tõttu kubises relvastatud sõduritest. Ontario pealinn Kanadas jättis porise ja halli ilmega üsna masendava mulje... Veel mitu aastat hiljemgi soojendas südant mõte vähemalt Rootsigi tagasi minna. 1991. aasta jaanuaris ei osanud me ka sugugi ette näha, et juba sel suvel kuulutatakse Eesti vabaks.

1991. aasta piltides

Kui ma mõtlen meie tuleku peale, siis oleme hirmus suure tänu võlgu Tomi sugulastele, kes meie maandumise võõral maal üsna pehmeks muutsid. Nüüd, mil oleme ise saanud pisut abiks olla kahele noorele, kes siia mõneks ajaks õppima tulnud, siis mõtlen erilise südamlikkusega meile osutatud omakasupüüdmatule toele. Oleme justkui abistamise teatepulga edasikandjad ning kes teab, ehk kunagi aitavad noored tulevikus kedagi teist :) Muidugi olid ajad teised... hoolimata Rootsis viibitud pooleteisest aastast, oli siiski "päris" elu "vabas" maailmas meile võõras, sest tööd me Rootsis elamisluba oodates teha ei tohtinud. Hoopis teine lugu on praegu, kui kõik läänelik, mida omal ajal nõukogude võimud meie eest proovisid varjata, on täiesti loomulik osa tänapäeva Eesti elus.

"Meie noored", kes siin hetkel elu sisse seavad, said hiljuti Eestist kätte paki, milles mitmeid asju, mis kaasavõetud kohvritesse ei mahtunud. Omamoodi on nad täpselt samas paadis, nagu meie kunagi lahkudes. Enamus asju jäi Eestisse, kodu, mööbel, raamatud, riided... Meie jaoks olid need maha kirjutatud esemed, mida proovisime kirjade teel lähedaste vahel ära jagada. Eriti tore oli mu meheõe poolt saadetud sõnum ja foto minu vanast kitlist, küsimusega, kas selline väärtuslik asi peaks minu tagasitulemist ootama :) Ehk poleks pidanud seda praegu meelde tuletama, äkki esitab ta nüüd mulle kitlihoidmise arve :D

Kas mul oli midagi kahju maha jätta... tunnistan, et ei! Pigem tõmbas süda kokku mõttest, millal näen õde perega ja vanemaid (ajad olid teised...)! Muidugi oli väikeseid esemeid, mis mälestustega seotud, kuid päriselt ei nutnud ma ühtegi asja taga. Isegi nüüd, kui ma mõtlen oma vara peale praegu, kas oleks midagi, mida kindlasti tahaks kolides kaasa võtta või mille üle mul nende kadumisel südamest kahju oleks, siis peale fotode ja videote ei tule mul esimese hooga midagi meelde. Muidugi oleks kurb oma maja maha jätta, see on ikkagi ka väga omaseks saanud :)

Ma ei usu, et ma enne sellist elu(koha)muutust oleks samamoodi mõelnud. Mingi asja omamine (iga hinna eest) pole kindlasti üldse oluline, mis tähendab, et minust ei saaks kunagi korralikku kollektsionääri. Kõige tähtsamaks on minu jaoks ikkagi inimesed minu ümber, et nemad oleks õnnelikud, et meil oleks koos tore olla. Asju on vaja just nii palju, et oma elu rahulikult/normaalselt elada. Lisaks oma asjade mahajätmisele oli suureks "silmade avajaks" see, kui me Rootsis läksime Päästearmees töötavale sõbrale appi tühjendama siit elust lahkunud vanurite kortereid. Uskumatu, mida kõike inimene endale kokku oskab korjata... Samas olen mina ehk ainult selline :) Tegelikult loodan, et minusuguseid liiga palju ei ole, sest ajaloohuvilisena on tore, kui järeltulevatele põlvedele on jäänud hulgaliselt jälgi meie elust. Kui kõik oleks minu moodi, kes suurt asjadest ei hooli ning kui midagi kasutuks osutub, sellest kohe kiiresti lahti saada tahab, siis poleks mitmesaja aasta pärast midagi põnevat meie sajandist leida :)

Mis ei tähenda sugugi seda, et mulle ilusad asjad ei meeldi (eriti kõrvarõngad ;), aga tihtipeale kipun ikkagi nende peale vaatama, kas nende omamisel ka praktilist kasu oleks. Peaks vist ütlema, et mulle meeldivad praktilised kasulikud asjad, mida majas liiga palju ei oleks :D !

Fotojaht - kandiline ja kerge

Teised fotojahil

Vandekohtunikuks 2

Pääsesin!!! Praegu oskan vaid kergendatult ohata, sest neljapäeval kohtumajja ilmudes sain teada, et mind on valitud potensiaalseks vandekohtunikuks ühele mõrvaloole. Mõrv ise pandi toime juba kuus aastat tagasi gängide omavahelise arveteõiendamise käigus. Ühe gängi liige oli oma sõbrannaga jalutamas, kui teise gängi liige ta maha nottis... Kõik see toimus Toronto idaosas - Scarboroughs, kus on tegelikult vist kõige rohkem mustanahalisi. Aga eestlaste vanadekodu Ehatare on muide ka seal :) Ja Ehatare kõrval eestlaste omatud korteriühistu Eesti Kodu :) Ja eestlaste algatusel ehitatud korterimaja Galloway tänaval. Nii et ei tasu paranoiliseks muutuda, et see ongi kõge ohtlikum linnaosa :)

Aga hakkan kohe algusest pihta! Hommikul kiirustasin kella üheksaks Toronto kesklinna kohtumajja. Uksel kästi taskud kõik tühjaks teha ning kott valgustati läbi. Mina astusin läbi kontrolli just nii nagu lennujaamades. Midagi piiksuma ei hakanud ning polistei lasi ainult ükskõikselt pilgu üle, ega teinud teist nägugi, kui ma pisut ebakindlalt klaasuksed lahti lükkasin ning mööda pikka koridori minu jaoks teadmatus suunas liikuma hakkasin. Märkasin enda ees samasuguse ümbrikuga daami, nii seadsin sammud tema sappa. 

Jõudsime suurde ruumi, mille number meie kutsele märgitud oli. Punakate katetega pikad tooliread olid juba osaliselt endale kasutajad leidnud. Mõni luges lehte, mõni raamatut, mõni mängis oma moblaga või uuris pingeliselt arvutiekraani. Üksikute laudade taga istusid mõned oma kohvitassiga (just nii nagu laenatud pildil, ma jätsin oma fotoka igaks juhuks koju). Istusin minagi maha, kui kuulsin mingi tegelase hüüatust, et need, kes peavad kohtusaalis 6-01 olema, hakaku aga kohe astuma (vist oli siiski pisut viisakamalt). Mull puges sisse pisuke kahtluseuss, kas olen ikka õiges kohas, kuigi ennist olin uksel ju näinud silti vandekohtunike kohta. Pealegi, miks ma oleks kohe kohtusaali pidanud minema. 

Igal juhul tuli muidugi välja, et olengi vales ruumis, kui kogunenud inimesed paluti suure laua taga istuvate asjapulkade juurde. Kuulsin kõrvalseisjalt kommentaari, et täna on ta siis roosat värvi... Mehele pilku peale visates ei näinud ma roosast värvist küll jälgegi :) Siis tuli meelde mu ühe uue töökaaslase seletused tema vandekohtuniku kogemustest. Nimelt antavat kõigile kohaletulnutele mingi värvi nimi, et siis oleks kergem suuremat gruppi välja kutsuda. Näiteks on vaja alustada kohtuistungit ja siis kutsutakse kõik rohelised kohtusaali, kus võidakse peale pikka ootamist teatada, et neid pole ikkagi vaja ja nad võivad koju minna. Või kutsutakse nad ette, esitatakse küsimusi ning otsustatakse, kas neist on asja või mitte. Ega ma nii detailselt ei tea, sest minuga läksid asjad hoopis teistmoodi.

Sama naine, kellega olime ennist koos sisse astunud, vaatas minu moodi nõutult ringi, mille peale kommenteerisin, et oleme vist samas paadis ja peame minema kuuendale korrusele. Kui sinna jõudsime, arvasin, et oleme viimaste hulgas, sest kell oli 5 mintuti üle üheksa. Kuid peale meid tilkus veel inimesi sisse. Kothuteener seletas, et ega midagi veel juhtuma ei hakka, sest peab kõik ära ootama. Oodata aga polnud sugugi mõnus, sest kahjuks puudusid siin mugavad toolid. Pidime leppima puupinkidega, millel väikesed käetoed vahele pandud. Huvitav, et need olid päris suurte vahedega. Ei tea, kas arvestatakse Põhja-Ameerika kogukate inimestega :)

Olles kõrva taha pannud soovitusi palju lugemist kaasa võtta, laotasin kõigepealt ajalehe laiali ning uurisin-puurisin seda, kuni kõik läbi loetud sai ("Toronto Metro", mida tasuta jagatakse, pole just sama kogukas nagu kogukad ameeriklased). Annetasin lehe minu kõrval end sisse seadnud pisut närvilise olekuga noormehele ja tõmbasin kotist välja oma kahest raamatust esimese. Kui jõudsin selle lahti lüüa, otsustas siiani kohtusaalis ringi siblinud vormis ametnik, hakata seletama, mida me täpselt tegema peame. Kõigepealt palus ta ära korjata kõik jakid ja mantlid pinkide seljatugedelt! Esimeses reas istumine keelati ära! Kiiresti lahkusid mõned, kes polnud peljanud just sinna sammud seada, kusagile tahapoole (mina olin teises reas, ei julenud päris ette minna :). Kõik kohvitassid pidid olema saalist kadunud, kui osutid 9.45 näitasid ning kell 9.50 pidi lõpetama lugemise ja muude asjadega tegelemise! Ja kui kohtunik meid ette kutsub, siis tohib temale läheneda ainult parempoolse vahekäigu kaudu! Ega ma sellest esialgu aru saanudki, kuid mõtlesin: oh, kui range!!!

Eks ma siis hoidsin silma peal, et ma kogemata liiga pikalt raamatusse ei süveneks. Vahetevahel tõstsin pilgu, et uurida kohtusaali ees siblivaid advokaate ja prokuröre, kelle mustade lehvivate rüüde kaeluseid ehtisid valged kraed. Uudishimulikult piilusin ka teisi potensiaalseid vandekohtunikke. Neid oli siis igas vanuses ja igast liigist :) Mõni väga äraoleva näoga, mõne puhul oli ilmselge, et ta pareme meelega kusagil mujal oleks. 

Kuulasin huviga selja taga istuva vanema naise kange inglise keelga jagatud seletusi oma kaaslasele. Ta olevat neli aastat tagasi samuti kohale kutsutud olnud, kuid tookord oli ta istunud seal, kus värve jagati. Nüüd oli ta väga mures, sest kõik pidi ette kutsutama ja kohtunik ning muud "lehvivad rüüd" esitavat küsimusi, millest kohe ei tarvitse arugi saada! Lohutuseks sain teada, et meie ei pea "värvide" moodi nädal aega kohal käima, vaid pääseme ainult ühe päevaga. Kui meid valitakse, siis valitakse, kui mitte, siis võime rahumeeli koju minna. Olime kohale kutsutud ainult ühe kindla kriminaalprotsessi jaoks.

Viimaks ometi avanes kohtusaali uks, kust astus sisse hallipäine sirge seljaga kohtunik. Muidugi pidime kenasti viisakalt püsti tõusma. Ja siis tuli päeva nael! Vähemalt minu jaoks, kui saime teada, et oleme potensiaalsed vandekohtunikud mõrvaloole. Võttis natuke tõsiseks küll...  eriti kui kohtusaali toodi kahe politseiniku vahel ka süüalune. Pikk noor mustanahaline mees, juuksed kenasti lühikeseks pügatud ning nina peal metallraamidega prillid. Seljas kandis ta väga hästi istuvat (ja talle sobivat) helebeezhi ülikonda, sellist pika pintsakuga, mis kurguni kinni nööbitud ja mille krae vahelt paistis valge särgikrae. Ta heitis uudishimuliku pilgu meie poole, üldsegi mitte verjanulise, nagu oleks ju mõrtsukast võinud arvata :)  Tegelikult manitses kohtunik meid, et keegi pole süüdi enne kui ta pole süüdi mõistetud! Sain ka nüüd aru, miks me ainult parempoolset vahekäiku pidime kasutama, sest muidu oleks me tema eest pidanud mööda minema.

Hiljem kodus lugesin asja kohta lähemalt ning sain teada, et tegelikult on ta juba kord süütuks tunnistatud, kuid poolteist aastat tagasi tõsteti asi uuesti üles, sest kohtunik ei lubanud kasutada osasid tunnistusi (nimelt arvas ta, et noormehe pisarakujuline tätoveering silma all, mis tavaliselt pidi gängikeeles tähendama tapmist, võib liialt mõjutada lõplikku otsust. Arvestades, et mingi osa sarnastest tätoveeringutest on tehtud saamata aru, millega tegu on, siis mõistan täielikult kohtuniku otsust). Nüüd toodi need uuesti üles. Ja siiani on ta vanglas uut kohtuistungit oodanud. Talle loeti meie kuuldes ette süüdistus ning küsiti, kas ta tunnistab end süüdi. Tema muidugi ei tunnistanud! Nagu "päris" kohtuistung ju!

Ja nüüd kõige tähtsama osa juurde - minu jaoks :). Kohtunik seletas, et kindlasti on põhjuseid, miks mõned meist ei saa järgmised kümme nädalat (mis võib isegi pikemaks venida) kohtumajas veeta. Esiteks loeti ette tunnistajate nimed ning küsiti, kas nende hulgas on mõni, keda me tunneme. Neli tükki vabastati selle põhjal oma kohustusest. Kahe noore neiu puhul ei tahtnud ta riski võtta, kuigi ei suutnud just suure täpsusega kindlaks teha, kas tegu on ikka sama inimesega. Öelda, et tunnistaja on mustanahaline ja umbes nende vanune, pole just väga täpne kirjeldus. Üks vanem härra arvas, et tunneb politseid, kes uuris asja, kuid kuna politsei oli ise kohal, siis ei leidnud see kinnitust. Samuti oleks saanud vabastuse, kui keegi meist mõnda looga seotud kohtutegelast (prokuröre, advokaate, kohtunikku) oleks tundud.

Viimaks jõudis kohtunik küsimuseni, kas kellelgi on muid põhjuseid, miks nad ei saa siin olla. Palus käega märku anda. Ega ma palju selja taha näinud, kuid mõlemalt poolt minu kõrval kerkis käte meri. Nägin, et ta polnud sugugi väga õnnelik selle üle. Siis palus ta märku anda, kui keegi arvab, et tal on eelarvamusi kogu asja kohta (st muidugi rassi- või gängiküsimus). Mõni üksik käsi julges selle peale üles tõusta. 

Igal juhul, ta palus neid ritta võtta, kel oma põhjused, ning tema laua juurde astuda, et ta saaks ise otsuse teha. Nähes, kui paljud end kohe üles upitasid, otsustasin rahulikult oodata. Minu kõige suurem põhjus, miks ma ei saaks sellisest asjast osa võtta oli juba oktoobris kinni pandud suusareis Quebeci veebruari lõpus. Lisaks sain töö juurest kirja, milles nad rõhutasid, et peaksin olema kohal veebruari teisel nädalal, kui revidendid tulevad meie turvameetmeid ja muud sarnast üle vaatama. Päris suur osa sellest on minu vastutada (nagu peakassa). Eelmisel õhtul kimbutanud migreen tuletas ka meelde, et ega mul ei saa kerge olema, kui peaksin peavaluga kohtuistungit jälgima. Aga ma ei pidanud pikka lugulaulu laulma, sain oma kaks põhjust ja kirja edasi anda, kui ta juba teatas, et vandekohtunik number see ja see on vabastatud, sest ei saa veebruaris kohal olla. Absoluutne enamus said vabaks, olin viimaste seas :)  Ainult umbes viie-kuue puhul jättis ta asja lahtiseks ning palus, et nad "ülekuulamisele" tulles seda meelde tuletaksid. Peamised põhjused olid meditsiinilised ja finantsilised (kui oled ainuke raha sissetooja peres või oma firma omanik). Perekohustusi oli, minu oma ka omamoodi just selle all.

Päris mitmed teatasid, et nad ei saa inglise keelega hakkama. Kuid see ei meeldinud kohtunikule, ta oleks seda põhjust tahtnud hiljem ise kindlaks teha, kui meid oleks eraldi ette kutsutud. Ilmselt selleks, et keegi liiga kergesti seda ära ei kasutaks ning kõrvale ei viiliks. Arvestades, kui palju immigrante siin elab, siis varsti polekski enam vandekohtunikke võtta, kui kõik aina seletaks, et nad keelest aru ei saa. Keegi ei pööra siin tähelepanu aktsendile! Tähtis on, kui suudad end arusaadavaks teha ning ise aru saad!

Nii lõppes minu vandekohtunikuks saamise seiklus. Kohtusaali uksel küsiti veel üle, kas ma sain vabastuse ning tuletati meelde, et ma olen nüüd kolm aastat "vaba inimene", st mind ei saa uuesti välja kutsuda. Kui peaks midagi sellist juhtuma, siis hoidku ma praegune kutse alles ning helistagu kohe sisse. Omamoodi on natuke kahju, et ma kogu protsessi läbi ei teinud, teisalt võin kergendusega oma toimetusi edasi teha. Kui Kirke kuulis mõrvaloost, siis tõenäoliselt ameerika filmide mõjul kujutas ta juba ette, kuidas süüditunnistamise puhul otsivad gängiliikmed mu üles ja koksavad maha :)

Huvitav oli ka see, et kui ma viimaks kohtumajast väljas ning jalutasin metroo poole, tundsin äkki end niiiii vabana ja õnnelikuna. Siiani olen vaid filmides näinud ja raamatutes lugenud kohtuistungitest. Kui nüüd ise seal olin ja nii tõsise looga seotuna, siis keeras see asjale hoopis teise külje. See pole niisama mäng inimese eluga. Seal ta on, süüdi või süütu, kuid tema ei saa minu moodi lihtsalt kohtumajast välja kõndida ja olla minu moodi vaba ning õnnelik.

Kunst

Kas pole imeline! Just selline nägi meie vannitoa aken välja paar päeva tagasi hommikul, kui ilmataat oli külmakraadid otsutanud -20 peale keerata. Puuraamiga aken on ainuke, mis pole majas vahetatud uuema vastu ja mul on selline tunne, et ei tahakski seda teha! Kuidas muidu saab imetleda selliseid uhkeid kunstiteoseid!

Aga ilm on meil nüüd pisut soojem, vinge tuul ei kimbuta ka. Samas oli tore lugeda ajalehti, mille pealkirjad kuulutasid aasta kõige külmemaid päevi, kui meil kolm nädalat alles aastast mööda läinud on :)  Ottawas oli -36 (mis annab tunnistust, et see on tõesti maailma kõige külmemaid pealinnu). Aga Ontarios registreeriti -44.6! Peab muidugi arvestama, et Ontario põhjaosas elavad jääkarud ja lõunas kasvatame viinamarju :)

Noored kopsud tööhoos...

Torontos ütleb seadusesõna, et autod ei tohi üle kahe minuti paigal seistes mootorit niisamas tühjal käigul põristada! Bussid, politsei jne ei tohi seda üle minuti teha! Sellepärast ka kooli juures meeldetuletused: Lapsed hingamas - ära lase mootoril käia! Puhta õhu ala! Noored kopsud tööhoos! Kaks aastat tagasi võeti see seadus vastu ning siiani on trahvitud 19 korrarikkujat (trahv $30). Mis ei tähendaks, et ei ole neid, kes talvel tahavad hommikul masina soojaks saada (sel ajal, kui köögis veel tassi kohvi juures istutakse) ning suvel neid, kes autosse ootama jäädes mõnulevad jahedas... Aga-aga... mida see tähendab meie niigi kehvale õhukvaliteedile...

Tegelikult polevatki asi nii hull. Paistab, et üldiselt on päris hästi toiminud lihtsalt teadmine, miks selline asi oluline on. Vähenenud on vastavasisulised kaebused ning korravalvuritele jääb üha vähem seaduserikkujaid silma. Ja linnaisad väidavadki, et nad mängisid rohkem inimeste südametunnistuse peale. Kui kedagi isegi tabatakse, siis jagatakse vastavat infot, miks meil puhast õhku vaja on :) Ja nõnda kasvab teadlikkus. Millegipärast ei mõju ainult paljudele teadlikkus kiiruse rikkumise ohtlikkusest :) Paistab, et meie keskkond on olulisem, kui oht liiklusõnnetuses surma saada. Inimene on ikka imelik...

Fotojaht - P

Inimese parim sõber :)

Teised fotojahil

Tükike Eestit

Meil on olnud võimalus lühikeseks ajaks öömaja anda kahele imetoredale noorele eestlasele, kes endaga justkui tükidese Eestit kaasa tõid. Tom arvas, et muidugi toredad, sest üks on ju tema sugulane - onutütre poeg :) Lastele seletasin, et Jaanika, kes meie lapsi pikka aega ülioivaliselt kantseldas, on täpselt sama kaugelt neile sugulane, ainult emme poolt (täditütre tütar). Mõlemad uued elanikud Torontos tegelevad oma doktorikraadidega, naine alles selle poole pürgides ja mees järeldoktorit tegemas. Nende kodu saab vähemalt järmgine kaks aastat olema siin linnas.

Praeguseks on juba uus elukoht olemas ülikooli lähedal kesklinnas. Muidugi on noortel hea meel omaette elada, aga meil on natuke kahju, et me nende igapäevasest seltskonnast ilma jäime. Vahva oli õhtul maha istuda, kohvi- ja teetassi kõrvale juttu puhuda! Muidugi ei tähenda see, et me enam kokku ei saaks, aga need mõned päevad olid eriliselt toredad. Avastasin endas ka emaliku mure, kuidas nad ikka hakkama saavad :D Aga meie olime ju enam-vähem sama vanad, kui omaette võõral maal elama asusime. Eks ma siis proovi seda meeles pidada!

Külakostiks saime suure mõnusalt lõhnava rukkileiva, mille pikale viilule tegin kilu-munaleiva! Just sellise nagu minu emme kunagi mulle tegi, kuigi mitte nii pikki :D

Vanaduse filosoofia

Foto on päris hea mitu aastat tagasi võetud Eesti Kodus ühel väga armsal vanaproual külas käies. Eesti Kodu on Torontos eestlaste poolt omatud korteriühistu. Proua tuba ei erine ju sugugi Eesti omadest :). Helma on minu jaoks olnud kindlasti inimene, kes vanemate inimeste musternäidiseks. Mul ei oleks midagi temasuguse vanaema vastu, arvestades, et mul pole õnne olnud oma päris vanaemasid tunda. Ta on mulle eeskujuks, kuidas ise sama vanana olla ja elada! Mõtelsin kohe tema peale, kui sain lausa kahelt inimeselt kena slaidishow vanaduse filosoofia kohta. Nagu tavaliselt, pidin selle tausta uurima. Olin kindel, et kogu asi on tõlgitud, suure tõenäosusega inglise keelest.

Tuleb välja, et need on ameeriklase George Carlini mõned mõtted inimese elu ja vananemise kohta (siin on veel tema ütlemisi). Ta oli tuntud kui satiirik, näitleja ning tema sulest on ilmunud mitu teost. Panen siia Youtubist leitud video, milles ei ole esimese lingi all olevaid imeilusaid fotosid, vaid pildid inimestest, mis minu meelest annavad palju paremini edasi tema mõtteid. Youtubis leidub ka mitmeid põnevaid linke tema esinemiste kohta. Kellel hetk aega, võib neidki piiluda (siin näiteks üks tore jutt).

Kas oled tähele pannud, et ainuke periood meie elus, mil meile meeldib vananeda on, kui oleme veel lapsed? Alla 10 aastasena oled vanemaks saamisest nii vaimustunud, et mõtled murdarvudes.

‘Kui vana sa oled?' ‘Neli- ja pool!'

Mitte ilmaski ei ole sa kolmkümmend kuus- ja pool. Sa oled neli- ja pool ning kohe saad viis! See on tähtis.

Saad teismeliseks ning nüüd ei hoia sind enam miski tagasi. Hüppad järgmise numbri juurde või jätad isegi paar vahele.

Kui vana sa oled?'

‘Ma saan 16!' Võib-olla oled veel 13, aga HEI, loomulikult saad sa 16!

 Ning siis tuleb elu ilusaim päev ...... . Sa saad 21. Isegi need sõnad kõlavad nagu pühitsus. SA SAAD 21... JESSSS!!!

Kuid siis lööb ette 30. Oooohh, Mis nüüd juhtus? Tundub nagu oleks sust või välja pekstud ja sinust saanud petipiim! Tal LÕI ETTE; nüüd peame ta reanimatsiooni viima. Enam pole nalja, sa oled ainult hapuks läinud piimatoode. Mis läks valesti?  Mis muutus?

Sa SAAD 21, sul LÖÖB ETTE 30, Ja siis KÄID SA 40ndat.... Misasja! Pane pidurit! - kõik libiseb korraga minema! Enne kui midagi märkad PEAD sa 50’ndat ning kõik su unistused on hävinud.

Aga oota!!! Sa JÕUAD 60-ni. Ega sa ju ei arvanud, et see juhtub!

Seega sa SAAD 21, Sul LÖÖB ETTE 30, sa KÄID 40-t, PEAD 50-t Ja JÕUAD 60-ni.

Nüüd kimad juba sellise kiirusega, et sa TABAD 70-t! Pärast seda elad päev korraga; Sa TABAD neljapäeva, 13. jaanuari 2011!

Edasi 80‘ndates moodustab iga päev eraldi tsükli; sa TABAD lõunat; JÕUAD 4:30 pärastlõunasse; sa KÜÜNITAD magamaminekuajani. Aga ega siingi veel ei ole asi läbi. Üle 90-selt hakkad arvutama tagurpidi; ‘Ma olin ALLES 92.'

Siis hakkavad toimuma kummalised asjad. Pärast seda, kui sul täitub 100, saab sust uuesti väike laps. ‘Olen 100- ja poole aasta vanune!' Jääge te kõik terveks vähemalt 100- ja poole eluaastani!!

KUIDAS JÄÄDA NOOREKS

1. Viska välja ebavajalikud numbrid, sh. vanus, kaal ja pikkus.  Laske nende pärast muretseda arstidel.  Sellepärast nad ju raha saavadki.

2. Suhtle ainult toredate sõpradega. Virisejad rikuvad su tuju ära.

3. Õpi midagi. Käi arvuti-, käsitöö-, aianduse-, mistahes-kursustel ... Ära lase ajul puhata. ‘Laiskus on kuradi peapadi.' Ja kuradi nimi on Alzheimeri tõbi.

4. Naudi lihtsaid asju!

5. Naera palju, pikalt ja valjult. Naera, kuni pead õhku ahmima.

6. Pisaraidki sajab. Kannata, leina ja liigu edasi. Ainus inimene, kellega saad kogu elu koos veeta, oled sina ise. ELA, kuniks elu antud.

7. Ümbritse end meeldivate asjadega, olgu see siis perekond, lemmikloomad, amuletid, muusika, taimed, hobid või mistahes muud asjad. Sinu kodu on su pelgupaik.

8. Väärtusta tervist: Kui see on hea, siis hoia seda. Kui see on ebakindel, siis paranda seda. Kui see on seisus, mida ise parandada enam ise ei saa, kutsu abi.

9. Ära end vaeva oma süüd meenutades. Mine soppama või turismireisile, aga MITTE sinna paika, kus ärkavad ebameeldivad mälestused.

10. Ütle inimestele, et sa neid armastad, tee seda igal võimalusel!

 

NING PEA MEELES :

Elu ei mõõdeta hingetõmmete arvuga, vaid hetkedega, mis on hingematvalt kaunid.

Do you realize that the only time in our lives when we like to get old is when we’re kids? If you’re less than 10 years old, you’re so excited about aging that you think in fractions.

How old are you? I’m four and a half! You’re never thirty-six and a half. You’re four and a half, going on five! That’s the key!

You get into your teens, now they can’t hold you back. You jump to the next number, or even a few ahead.

How old are you? I’m gonna be 16! You could be 13, but hey, you’re gonna be 16! And then the greatest day of your life … . You become 21. Even the words sound like a ceremony YOU BECOME 21. YESSSS!!!

But then you turn 30. Oooohh, what happened there? Makes you sound like bad milk! He TURNED; we had to throw him out. There’s no fun now, you’re Just a sour-dumpling. What’s wrong? What’s changed?

You BECOME 21, you TURN 30, then you’re PUSHING 40. Whoa! Put on the brakes, it’s all slipping away. Before you know it, you REACH 50 and your dreams are gone.

But wait!!! You MAKE it to 60. You didn’t think you would!

So you BECOME 21, TURN 30, PUSH 40, REACH 50 and MAKE it to 60.

You’ve built up so much speed that you HIT 70! After that it’s a day-by-day thing; you HIT Wednesday!

You get into your 80′s and every day is a complete cycle; you HIT lunch; you TURN 4:30; you REACH bedtime. And it doesn’t end there. Into the 90s, you start going backwards; I Was JUST 92.

Then a strange thing happens. If you make it over 100, you become a little kid again. I’m 100 and a half!

May you all make it to a healthy 100 and a half!!

HOW TO STAY YOUNG

1. Throw out nonessential numbers. This includes age, weight and height. Let the doctors worry about them. That is why you pay them.

2. Keep only cheerful friends. The grouches pull you down.

3. Keep learning. Learn more about the computer, crafts, gardening, whatever. Never let the brain idle. An idle mind is the devil’s workshop. And the devil’s name is Alzheimer’s.

4. Enjoy the simple things.

5. Laugh often, long and loud. Laugh until you gasp for breath.

6. The tears happen. Endure, grieve, and move on. The only person, who is with us our entire life, is ourselves. Be ALIVE while you are alive.

7. Surround yourself with what you love, whether it’s family, pets, keepsakes, music, plants, hobbies, whatever. Your home is your refuge.

8. Cherish your health: If it is good, preserve it. If it is unstable, improve it. If it is beyond what you can improve, get help.

9. Don’t take guilt trips. Take a trip to the mall, even to the next county; to a foreign country but NOT to where the guilt is.

10. Tell the people you love that you love them, at every opportunity.

AND ALWAYS REMEMBER:

Life is not measured by the number of breaths we take, but by the moments that take our breath away.

Talverõõmud

Mõned pildid laupäevast, kui Kirke käis gaidide ja skautidega kelgumäel. Hetkel on kõige suuremad lumesajud just laupäevale langenud :) Eks me siis seadsime hommikul taas kord sammud metroo poole. Tegelikult polnud isegi hea tahtmise korral autot võtta, sest pereisa oli vara tööle läinud. Lastel oli aga tore hommikune jalutuskäik, ja et sooja saada, siis võis ju lumisel teel teist kelguga järele vedada! Ega seda tihti juhtu, et tänavad parajalt paksu lumekorra all, millel kelk mõnusalt libiseb! Samas oli ikka päris jahe! Tuul oli nõnda kõva, et mõnes kohas andis lausa ulugmisega endast märku, kui juhtumisi tähele ei pannud, kuidas ta sind riietest sikutas. Külmakraadid kukkusid viimaks lausa -20 peale, aga teisipäevaks tõusid +2ni!!! Saime vihma kaela, mis muutis teed eriliselt libedaks. Täna aga olid taas kord külmakraadid kohal ja teed veelgi salakavalamad, sest sulaveed olid liuvälja staatuse saanud! Ei saa see ilmataat ikka sotti, millega meid kostitada.

Jäine ülekäigurada

Jalakäijate raja tunneb kaugelt selle märgi järgi ära! Tänase suure vihmasaju ja jäävihmaga võib julgelt arvestada jääpurikate hoiatust, et tänavad on libedad!

Poekass

Mariga mööda talvist tänavat jalutades, märkasime postkaardipoe Hallmark aknal meie Liisuga väga sarnast kiisut. Talle oli kena magamisekoht sissekäigu juurde tehtud. Seal on siis hea poekülastajaid üksisilmi jälgida! Minu meelest on nii tore, kui poes üks selline neljajalgne karvakera on. Kunagi jooksis üks kass isegi Eesti Majas ja pangas ringi, kuni ta oma teed läks (kahtlustan, et jäi auto alla, mis linnas kahjuks sugugi ebatavaline pole).

Meie loomade arstikabinetis käib omanikuna ringi üks suur valge kass. Hästi sõbralik, kes proovib kõigile "külge lüüa". Minule ronis ta leti pealt peaaegu et õlale. Olin pisut meelitatud, tahtsin uskuda, et olen eriliselt hea inimene, ega ta muidu nii sõbralik poleks ;) Või tundis ta minus teise kassi ära, kohe-kohe on algamas jänese ehk kassiaasta! Minu aasta!!! Uurisin, miks on ühel aastal kaks looma. Tuleb välja, et hiinlastel on see ikka jänes, aga Vietnamis on kass. Hiinakeelne jänes kõlab vietnami keeles samamoodi kui kass ja nõnda tõlgiti see märk seal kassina. Mõni väidab, et kassid meeldisid vietnamlastele rohkem kui jänesed. Mulle ka :D

Kui suured on suured õllevaadid...

Just parasjagu nii suured, et neis peidus olev õlu täidaks umbes täpselt kuus miljonit pudelit. Mitu päeva on uudistest läbi jooksnud teade, kuidas Saksamaalt tellitud kuus õllevaati, mille pikkuseks on 45 ja läbimõõduks 8 meetrit, on teel Torontos asuvasse Molsoni õlletehasesse. See on Ontarios suurim sarnane kaubavedu. Ja kuigi Hamiltoni sadamast tehasesse on vaid pisut üle 100 km, siis võtab see rohkem aega! Transport toimub ainult öösel ning saatjateks on 40 erinevat autot, nende hulgas pooled kuuluvad politseile, ülejäänutes on mehed, kes teevad kindlaks, et teel kusagil toppama ei jääda. Kuna vaadid on nii vägevad, siis on 250 valgusfoori ajutiselt eemaldatud ning üle 1600 elektriliini kõrgemale tõstetud, et nad ikka läbi mahuksid. Ikka nii, et tuled maha või liinid kõrgemale, õllevaadid läbi ja siis uuesti kõik tagasi. Ise pole neid muidugi nägema juhtnud, reedel alustasid teed ja peaks homseks kohal olema. Pilte võib veel näha siin.

Kujutan ette, kuidas õllesõbrad väga põnevalt jälgivad asjade käiku! Praegused lumised ja külmad ilmad panevad ehk just mõtlema ja unistama soojast suvest koos mõnusalt jaheda õllega :)

Fotojaht - roostes

Kõige lihtsam on kindlasti autodele pilk peale visata ning sealt roostet otsida :) Lumi ja soolased teed pole kindlasti automürakate sõbraks!

Võib ka oma uksele pilgu heita, kus mul ikka talvine kaunistus ripub. Huvitav, kuidas roostest kellukesest ja metallist võib luua midagi kaunist!

Lume seest piilub kanalisatsiooniaugu roostes kaas.

Roostetanud posti küljes kutsub silt kultuurselt elama :)

Teised rooste jahil

Loetud raamatuid 2010

Ma ei ole just väga usin sel aastal loetud raamatutest kirjutama. Eestis olles sattus kätte mitu Minu... seeria raamtut, samuti mälestusteraamatuid. Tegin enda jaoks väikese ülevaate ja panin kokku kollazhi, mis kukkus välja hästi tore (vähemalt enda meelest :). Heidad pilgu peale ning tulevadki loetud raamatud meelde.

Peter Steiner Le Crime, Peter Steiner L'Assassin, Sarah Dunant “Sacred Hearts”, Andy Secombe “Endgame, James Patterson “Run for Your Life”, Elizabeth Gilbert "Committed", Jaan Aps "Tähtis kevad",  Tiina Laanem "Väikesed vanamehed", Kwei Quartey "Wife of the Gods", Joy Fielding "Still Life", Joy Fielding "The Wild Zone", China Mieville "The City & the City", Dennis Richard Murphy "Darkness at the Stroke of Noon", Olivia Darling "Vintage", Val MacDermid "The Grave Tattoo", Bill McKibben "Eaarth - Making a Life on a Tough New Planet", Hal Niedzvicki "The Peep Diaries", Kate Mosse "Sepulchre", Yrsa Sigurdardóttir "My Soul to Take", Jo Nesbø "The Devil's Star", Jo Nesbø "The Redeemer", Anthony Capella "The Various Flavours of Coffee", Fred Vargas "Seeking Whom He May Devour", Fred Vargas "This Night's Foul Work", Lincoln Child "Terminal Freeze", Ruth Rendell "The Monster in the Box", Martin O'Brien "Jacquot and the Waterman", Martin O'Brien "Jacquot and the Master", Martin O'Brien "Jacquot and the Angel", Martin O'Brien "Jacquot and the Fifteen", Martin O'Brien "Confession", Arnaldur Indridason "Hypothermia", Catherine Sanderson "French Kissing", Stuart M. Kaminsky “A Whisper to the Living”, Camilla Läkberg „The Ice Princess“, Charles Kipps “Hell’s Kitchen Homicide”, Martin Walter "Bruno, Chief of Police", Alan Bradley "The Sweetness at the Bottom of the Pie", Tom Rachman "The Imperfectionists", Haruki Murakami "Hard-Boiled Wonderland and the End of the World", Kay Stewart & Chris Bullock "A Deadly Little List", Andrew Pyper "The Killing Circle", Anna Gavalda "I Wish Someone Were Waiting for Me Somewhere", Jo Nesbo "The Redbreast", Sherryl Woods "Feels Like Family", Tiitus "Hr. Kenonen, tema elu ja arvamised", Andrei Ivanov "Minu Taani onuke. Tuhk.", Harry Lerroine "the Complet Guide to Memory Mastery"

Sõprade mõju

Mis juhtub, kui laste parimad sõbrannad Kanada koolis on pärit Aasiast? Lihtsalt see, et nende silmaring laieneb! Nii avastasin oma noorema võsu kuulamas Lõuna-Korea poistebändi SHINee´d! Aga ega minu lapsed ka maha ei jää. Kerli Kõiv meeldib juba nende sõbrannadelegi :D Ja minagi pole kitsi, jagan Kirke kuulatud lugu.
P.S. Muide, Kanadast pärit Justin Bieber, kes hetkel paljude neidude iidol, jätab mõlemad külmaks. Ma ei tea, mis neid kangesti tõmbab Aasia juurtega inimeste poole :)

Eriline kingitus

Mari tuli pühade ajal ühest karaterennist väga õnneliku ja rahulolevana koju. Dojo peatreener shihan Kei Tsumura oli talle kinkinud tahvli jaapanikeelse kirjaga: 和平 , mis maakeeles tähendab "rahu" ja jaapanlaste suus kõlab "hei-wa".

Mari on sügisest pisut jaapani keelega hakanud tutvust tegama. Tema korealasest sõbranna Lydia andis talle keeleõppeprogrammi, mida saab kasutada Nintendo DSiga. Lydia ise on keele juba ära õppinud. Tema väite järgi polnud see sugugi raske, kuid ilmselt tuleb kasuks korea keele oskamine :)  Eks vaata, kui usin Mari on. Hetkel ajendab teda soov vaadata neid anime filme, mida pole jõutud inglise keelde tõlkida :) Usun, et isegi kui huvi peaks praegu kaduma, siis karate juurde jäädes, saab temalegi kord jaapani keel tuttavaks. Juba ta on maininud, et Jaapan oleks huvitav maa külastamiseks. Arvestades, et seal on hulgaliselt sama karatesuuna harrastajaid, kellest mitmed ka Torontos käinud, siis pole sinna minek just väga hirmutav. Muuseas, siinsed shito-ryu karatekad on kõik Jaapani peakorteris nimekirjas! Vööde saamine kinnitatakse samuti seal ära!

Lumine High Park Torontos

Laupäevase jutu jätkuks veel pilte, kui Mariga High Park peatusest maha läksime lumiste puude vahele jalutama. Park on üks suuremaid linnas (1.6km²), meist aga siiski nii kaugel, et väga tihti sinna just ei satu. Kunagi elasime Tomiga aga lausa mõne-minutise jalutustee kaugusel. Kui lapsed väikesed viisin neid autoga kohale, sest pargis on väga uhke mänguväljak. Nüüd sõidame ratastega vahel mööda Ontario järve kallast ja põikame ka parki sisse. Kuna läheduses elab päris palju ida-eurooplasi, eriti poolakaid, venelasi ja ukrainalsi (suur hulk hilisimmigrante), siis võib talvel silmata ka suusatajaid, kes ise rajad sisse sõidavad. Pildile jäänud paar rääkis omavahel vene keeles. Ka räätsadega tullakse lumerõõme nautima.

Pargil on huvitav ajalugu. Nimelt ostis 1836.aastal Toronto linna ehitusinsener ja arhitekt John Georg Howard ala endale lammaste pidamiseks. High Park ehk kõrge park või kõrgel asuv park sai nime selle järgi, et maa-ala oli üks kõrgemaid Humberi lahe kallastel. 1873.aastal annetas Howard koos abikaasaga pargi linnale, lisades mitu tingimust. Muuhulgas ei tohi seal alkoholi müüa ega pakkuda ning park on mõeldud tasuta kasutamiseks kõigile linnaelanikele. Tol ajal pääses parki aga ainult paadi, rongi või tolliteed kaudu :) Muidugi tekkisid varsti paremad teed, mis siiani alles. Howard ise sai eluagse pensioni linna käest ning elas oma majakeses surmani. Nüüd võib sedagi pargis vaatamas käia. Hiljem ostis linna veel mõned maatükid pargile juurde.

Suu kinni!

Linnuteemade jätkuks riputan siia üles vahva pildi, mille sõbranna saatis! Tore foto, mis pani mind kohe küsima ja uurima, kes selle klõpsas. Leidsin siit ühe koha, kus on pisut fotost kirjutatud ja autorist. Jutu järgi on selleks üks shveitsi postiljon Urs Schmidli, kes armastas varbalasi oma õues jälgida ja hakkas neist fotosid tegema. Leidsin siit veel pilte. Ongi vist fotograafi lehekülg, kus hulgaliselt muidki toredaid võtteid. Lihtne varblane, keda ei kujutaks sugugi nii kaunilt esinemas/poseerimas :D  Ja muidugi paneb veel mõtlema, et ei pea heade fotode jahil kodust väga kaugele rändama!

Külaline akna taga 2

"Püüdsin kinni" puna-punase kardinali-papa kaaslase, kelle suled palju tagasihoidlikuma värviga kaunistatud. Olen praegu sõjajalal oravatega, kes proovivad lindude eest toidu nahka pista. Kui mu viimane väljamõeldud nipp oravad eemale hoiab, siis kirjutan täpsemalt , kes peale jääb - mina või nemad :D

Lumesadu Torontos

Laupäeva hommik tervitas meid korraliku lumesajuga! Pidin kiiresti tegema otsuse, kas risikin autoga välja minna või lähen ikka metroo peale. Sellest olenes, kui palju mul kodus aega uimerdada on :)  Kui aga sadu järjest tihedamaks keeras, utsitasin lapsed kiiresti riidesse ning sumpasime viimaks rongi peale. Mina tööle, Mari vabatahtlikuna Toronto Eesti Lasteaeda appi ning Kirke gaididesse! Jah, gaididesse :) Kirke sõbranna Hanna meelitas ta poole sügise pealt sinna! Kuna karates käivad nad nüüd täiskasvanutega koos trennis, millega jäid ära laupäevased tunnid, siis olidki puhkepäeva hommikud liiga lihtsaks läinud :D

Hea otsuse tegime, et auto maha jätsime. Kui metrooga üle laia Doni oru sõitsime, siis avanes päris kehv pilt suurele maanteele, mida mööda oleksin ise pidanud venima. Just venima, sest viletsad teeolud sundisid kõiki ettevaatusele. Siinse kombe kohaselt vahel isegi liiga ettevaatlikuks. Kuid parem karta kui kahetseda, ütles ju vana eestlanegi! Ja mina ka :D

Ega seda lund lõpuks liiga palju ei tulnud, ehk 20 cm jagu, aga enne seda oli ka pisut alla sadanud. Nüüd on maailm minu jaoks kena ja valge!

Raha

Teema on hetkel Eestis eriti aktuaalne! Mõni nutab kroone taga, mõni rõõmustab uue raha üle, mõni ei saa sotti, kui palju siis asjad õieti maksavad! Kui kõik üle pea hakkab minema, siis võib ju meie pere moodi OMA raha luua :D Timmude raha (pisikeses kirjas rahatähtede ääres) on sama palju väärt, kui Kanada dollarid. Need tekkisid meie perre siis, kui lapsed väikesed ning käis igat sorti punktide kogumine näiteks nõudepesu ja voodi kordategemise eest. Alguses piisas tasuks ainult klepsude andmisest, aga vanemaks saades otsustasin neid hoopis rahadega tuttavaks teha. Enam ei mäleta, mitme punkti eest kui palju raha sai, kuid alles hiljuti tuli Kirke veel Timmude valuutat päris raha vastu vahetma :)  Kõik rahatähed on laste enda poolt minu juhendamisel arvutil loodud, kusjuures kõige tähtsamate tegelaste näod on ka uhkelt peale ilmunud (kahedollarisi on lausa kaks varianti, ühel on sõbranna Kati pilt).

Mina rõõmustasin EURO üle puht praktilistel kaalutlustel, kuna töötan iga päev rahaga. Saatsime juba novembri keskel oma kroonivaru Eestisse (klõpsasin veel mälestuseks pildi). Õnneks astus vaid mõni üksik oma kroonidega peale seda sisse. Soovitasime siis kroone ikka järgmise Eesti külaskäiguni alles hoida. Nüüd on pangas üks valuuta vähem, mille pärast pean muretsema :) Kuigi aasta esimeste päevade jooksul sai selgeks, et ikka nii kergelt ei lähe siinpool ookeanigi see vahetus. Pidime ikka natuke oma asju teiseks sättima rahaülekannete osas. Lisaks tuli natuke toredam teade keskusest, et viimaks ometi lubab nende süsteem Eestissegi "Eesti" rahas ülekandeid teha :D

Raha on samas minu joaks vaid töövahend, ja must töövahend, sest peale käsitlemist peab käed alati kenasti puhtaks pesema! Kui pangas rahatähti kokku loen, siis ei oska seda "päris" rahaga seostadagi :) Meil on peale Kanada dollarite ka USA raha ja Eurod. Kõige rohkem ei salli ma ameeriklaste rahatähti. Kõik on ühte värvi ja kui saame uhiuued pakid, siis on võimatu neid masinaga lugeda. Ega käsitsigi kerge pole, võtab ikka aega, et kontrollida, kas ma kogemata kahte-kolme üheks ei loe. Üldse on sellised korralikult kasutatud rahad palju paremad "töövahendid". Huvitav on ka see, kuidas aastatega harjud ära raha "tunnetama". Libistad neid käe vahel ning äkki saad aru, et üks rahatäht ei tundu õige. Eks siis pea seda rohkem uurima ja puurima. Kuid õnneks on enamasti tegu lihtsalt eriti kulunud või vanema väljaandega või väga kummaliselt ära väntsutatud rahatähega. Valeraha pole õnneks meil liiga palju kätte sattunud (sülitan nüüd kiiresti kolm korda üle õla).

Ajapikku on ka sularaha hulk pankades kõvasti väiksemaks jäänud, sest palju rohkem tehakse kaardimakse. Ega pangarööviga enam rikkaks ei saa :) Statistikagi ütleb, et pangad kaotavad rohkem raha igat sorti muude pettustega. Teisalt oleme ikka pank ja mõni aasta tagasi röövimise käigus ühes Kanada pangas maha lastud teenistuja paneb mõtlema, et ega nalja pole... Mis ei tähenda, et meil toredate töökaaslastega tore poleks! Eriti kui veel aegajalt käivad külas sellised vahvad karvased elukad, kelle kätte võib julgelt rahatähti usaldada :D (Mõlemad pildid on kusagil varem blogis juba üleval olnud, kuid sobivad minu jutu juurde kenasti). 

Lõpuks pangatöötaja üks kummaline harjumus. Kõik rahatähed peavad olema rahakotiski õiges järjekorras ja vaatama ühes suunas :)  Kuigi olen tähele pannud, et tänu masinate üha laialdasemale kasutamisele saame pakke, milles rahad ei ole sugugi "näod ülespoole"! Uuemad töötajad ei tee sellest nubrit, kuid minul on ikka sees kange sisemine tung kõik õiget pidi keerata :D


Nüüd sai küll pikk jutt fotojahi teemal, aga kuidagi ei tihanud vaiki olla :) Teiste rahafotosid võib imetleda siit.

Talv ka meie õues

Viimaks on meienigi jõudnud lumi, mis nii kangekaelselt Torontost eemale on hoidnud. Ainult pisut-pisut on maa varem valge värvi külge võtnud. Hiljutised soojakraadid, mis peaaegu 10neni jõudsid, sulatasid loomulikult selle vähesegi. Täna aga on lõunast saati lund vaikselt sadanud. Ega seda palju linnas pole, ehk 5 cm võrra, kuid just nii, et meiegi peame eestlaste moodi lumekühvlid välja otsima :) Meist põhjapool on oodata 15 cm. Tom lähebki kohe lumerõõme nautima ja võtab Mari ning tema sõbranna Trisha suusatama.

Mina olen täiesti talveinimene ja tunnen, kuidas lumega tõuseb tuju kohe mitmesaja kraadi võrra! Selline pime vindumine ei meeldi mulle kohe sugugi. Kuigi ega ei tohi kurta, sest päikest on Eestiga võrreldes siin palju rohkem näha. Võtsin Koko välja ning tegin päris pika jalutuskäigu, et ikka seda talveilma nautida. Kuna kedagi lähedal polnud, siis ajasin Kokoga juttu, kui tore ikka lumi on :D Tema vaatas mulle aegajalt targa näoga otsa ning oli vist nõus, sest läks rõõmsalt lumehangedesse nuuskima. Meie tubane Puma kippus ka välja, kuid ega ta trepist kaugemale ei tihanud minna.

Juurviljakoorija jahil

Huvitav, kuidas teistes peredes on... meil on kindlasti oma lemmiknoad, mida pidevalt kasutame. Lapsepõlvekodust mäletan ühte, mis pideva teritamisega järjest kitsamaks kulus. Ei olnud meil ka mingit kartuli- juurviljakoorijat, ikka sai väike nuga pihku võetud. Alles ämma köögis toimetades avastasin, et välja on mõledud eriline imevidin :) Tegelikult olid ja on siiani proovitud poes pakutavad koorijad päris nürid! Tomi isa oli tubli ning teritas neid osavalt teravamaks. Aga kaugele ära tulles polnud kedagi enam teritamas :) Ja nõnda haarasin ikka väikese noa pihku, kui kartuleid oli vaja koorida... kuni ühel messil jäi silma müüja, kes kutsus porgandeid koorima. Kuulasin pisut kahtlevalt tema kiidusõnu, kui terav ja hea pakutav koorimisnuga on. Kuid kahtluspilved kadusid õige ruttu, kui ise selle kätte sain. Tekkis tunne, nagu oleks mulle võlukoorija pihku pistetud! Nii kergelt pole veel ükski nuga üle ühegi juurvilja libisenud, kusjuures lauale pudenev koor oli päris õhuke! Loobusin väga kerge südamega kümnest dollarist ning sain koju vahendi, mida olen viimased viisteist aastat kasutanud! Ja see pole sugugi nürimaks läinud!

Olen paaril viimasel korral Eestis olles väga puudust tundnud oma koorijast, mis kaugel Kanadas ja seekord otsustasin uurida, kust saaksin uue osta. Käisin taas kord kodumessil, kuid seal polnud jälgegi noamüüjast. Pakuti küll mingit sorti väga häid nuge, isegi koorimisnuga, kuid pidin neile teatama, et kahjuks pole see sugugi nii hea kui minu oma. Ega siis midagi, kodus istusin arvuti taha ning surfasin laias internetimaailmas juurviljakoorijate jahil. Viimaks leidsingi õige koha üles, kuigi ega see kerge polnud, sest mingit nime ega muud suunajat mul polnud (nimeks Rada). Panin viimaks eBays tellimuse sisse (oli kõige odavam minu jaoks, võib ka Amazonist tellida), torkasin virtuaalsesse ostukorvi ka ühe väikese noakese ning jäin ootama nende kojusaabumist. Nüüd on mul siis mitu koorijat, et ma ei peaks üksi köögis toimetama :) Ja väikese noaga olen ka imerahul! Kõik on pildil keskel. Vanem juurviljakoorija on pisut oma sära kaotanud, kuid mitte teravust! Pean ütlema, et ei kõhkleks neilt teisigi nuge ostmast, kui kunagi vajadus peaks olema!

Külaline akna taga

Linnaelanikud...

Just selline pilt avanes ühel päeval Toronto Eesti Maja aknast. Kõrge kuusepuu otsas askeldas jahikull. Foto ei tulnud just kõige parem, kuid märgata metsiku looduse esindajaid linnas, on justkui tähelepanu juthimine, kuidas me peremehetseme siin planeedil.

Sama kuusk ja tänavapilt eemalt vaadates. Ime, et ma oskasin just siis silmad aknast välja suunata, kui kull "koju" saabus.

Siin üks foto - laenatud Greater Toronto Hawk Watch leheküljelt, mis ühendab nii asjaarmastajaid ornitolooge kui ametimehi.

Tähtis teade tervise kohta!

Please read carefully and apply instructions

The Center for Disease Control has issued a medical alert about a highly contagious, potentially dangerous virus that is transmitted orally, by hand, and even electronically. This virus is called Weekly Overload Recreational Killer (WORK). If you receive WORK from your boss, any of your colleagues or anyone else via any means whatsoever - DO NOT TOUCH IT!!! This virus will wipe out your private life entirely. If you should come into contact with WORK you should immediately leave the premises.

Take two good friends to the nearest liquor store and purchase one or both of the antidotes - Work Isolating Neutralizer Extract (WINE) and Bothersome Employer Elimination Rebooter (BEER). Take the antidote repeatedly until WORK has been completely eliminated from your system.

You should immediately forward this medical alert to friends. If you do not have friends, you have already been infected and WORK is controlling your life.

Homme esimene tööpäev uuel aastal... (kui riikik püha langeb nädalalõpule, siis saad ikka esmaspäeva vabaks!). Nii et hea mõte võtta tarvitusele ettevaatusabinõud, et mitte nakatuda viirusesse WORK :)  Tegelikult lugesin hiljuti huvitava artikli Metrost, milles soovitatakse heita pilk oma tööle ning mõelda, kas see on ikka tõesti see, millega päriselt rahul oled. Parem teha seda 30.detsembril kui sinu 30ndal detsembril :) 

Autor nimetab, et talvekuud pidid olema parim aeg leidmaks uus töökoht! Kuid samas manitsetakse põhjalikult järele mõtlema, kas lahkumine ongi alati kõige õigem lahendus. Võta pühade ajal aeg maha ja küsi endalt, kas ülemus hindab sind, kas töökaaslased mõistavad sind, kuni tõsise: kas olen uhke selle üle, mida teen. Ehk tasub ka mõtiskleda, kuidas järeltulevad põlved sinu peale mõtlevad. Kas tahad, et sind meenutatakse tegemas just seda tööd, mida teed ja millega väga hästi toime tuled... Muidugi oleks ideaalne, kui su töö on su hobi, aga vaevalt meil kõigil nii hästi asjad käes on...

Pildil: Kirkel on veel natuke aega mõelda, millega ta täpselt tulevikus tegelema hakkab, aga nii kaua võib ka juuksuriametit proovida :)

Mari uue aasta luuletused

New Year

The seconds tick by,

Closer and closer they come,

To the fateful moment.

They keep on moving,

I need to catch my breath.

I need to stop a moment.

The seconds keep ticking by.

I can't keep up.

What is happening?

My mind reels at the notion.

A New Year. A New Year.

What am I supposed to do?

Is it a time for great enlightenment?

Or do I just celebrate,

And enjoy the notion of another year gone by?

Tick, tick, tick.

The last seconds!

What do I do?

And as the cheer goes up,

The year passes me by,

ending in confusion.

Another Year

An old year has shed its skin,

The new one here to greet us.

And there it went

Disappearing in a second.

It neither shakes the world,

Nor changes much at all.

I see the cat still prowling

None the wiser.

We sit and celebrate a moment.

Then continue as if not a thing had happened.

What is it really?

To let a year slip by.

Is it bad, good or neither?

I really have no clue.

But none the less,

It is gone, and we will never get it back.

WHAT IS THE NEW YEAR

What is the New Year?

Is it really a new start?

It happens regularly,

An annual event.

The world has finished another revolution,

Has anything really changed?

We go up for a few moments.

Count, congratulate each other,

Then go back to the things

We were doing before it happened.

Another year gone by,

still alive and well,

or are we?

It's the New Year.

Why do I fees so confused?

As if there should be more.

A deeper meaning to this celebration.

But all I see is the world still spinning,

It won't give me a break.

Life still goes on...

Mari tõi need minu kätte aasta esimese tunni jooksul. Ta oli lihtsalt maha istunud ning kirja pannud, mis mõtles, mis tundis. Tunnistan, et olin väga üllatunud. Selle asemel, et sõpradega koos olla, võttis aja maha... ja luuletas. Saan ka pisut aru ta tunnetest. Lapsepõlve vaimustus peost ja millegi suure ootamisest leiab vanemaks (ja loodetavasti targemaks) saades teised piirid. Eks ta ole sellises eas, kus ta otsib ennast ja selgust oma tunnetele.