1991. aasta piltides
Kui ma mõtlen meie tuleku peale, siis oleme hirmus suure tänu võlgu Tomi sugulastele, kes meie maandumise võõral maal üsna pehmeks muutsid. Nüüd, mil oleme ise saanud pisut abiks olla kahele noorele, kes siia mõneks ajaks õppima tulnud, siis mõtlen erilise südamlikkusega meile osutatud omakasupüüdmatule toele. Oleme justkui abistamise teatepulga edasikandjad ning kes teab, ehk kunagi aitavad noored tulevikus kedagi teist :) Muidugi olid ajad teised... hoolimata Rootsis viibitud pooleteisest aastast, oli siiski "päris" elu "vabas" maailmas meile võõras, sest tööd me Rootsis elamisluba oodates teha ei tohtinud. Hoopis teine lugu on praegu, kui kõik läänelik, mida omal ajal nõukogude võimud meie eest proovisid varjata, on täiesti loomulik osa tänapäeva Eesti elus.
"Meie noored", kes siin hetkel elu sisse seavad, said hiljuti Eestist kätte paki, milles mitmeid asju, mis kaasavõetud kohvritesse ei mahtunud. Omamoodi on nad täpselt samas paadis, nagu meie kunagi lahkudes. Enamus asju jäi Eestisse, kodu, mööbel, raamatud, riided... Meie jaoks olid need maha kirjutatud esemed, mida proovisime kirjade teel lähedaste vahel ära jagada. Eriti tore oli mu meheõe poolt saadetud sõnum ja foto minu vanast kitlist, küsimusega, kas selline väärtuslik asi peaks minu tagasitulemist ootama :) Ehk poleks pidanud seda praegu meelde tuletama, äkki esitab ta nüüd mulle kitlihoidmise arve :D
Kas mul oli midagi kahju maha jätta... tunnistan, et ei! Pigem tõmbas süda kokku mõttest, millal näen õde perega ja vanemaid (ajad olid teised...)! Muidugi oli väikeseid esemeid, mis mälestustega seotud, kuid päriselt ei nutnud ma ühtegi asja taga. Isegi nüüd, kui ma mõtlen oma vara peale praegu, kas oleks midagi, mida kindlasti tahaks kolides kaasa võtta või mille üle mul nende kadumisel südamest kahju oleks, siis peale fotode ja videote ei tule mul esimese hooga midagi meelde. Muidugi oleks kurb oma maja maha jätta, see on ikkagi ka väga omaseks saanud :)
Ma ei usu, et ma enne sellist elu(koha)muutust oleks samamoodi mõelnud. Mingi asja omamine (iga hinna eest) pole kindlasti üldse oluline, mis tähendab, et minust ei saaks kunagi korralikku kollektsionääri. Kõige tähtsamaks on minu jaoks ikkagi inimesed minu ümber, et nemad oleks õnnelikud, et meil oleks koos tore olla. Asju on vaja just nii palju, et oma elu rahulikult/normaalselt elada. Lisaks oma asjade mahajätmisele oli suureks "silmade avajaks" see, kui me Rootsis läksime Päästearmees töötavale sõbrale appi tühjendama siit elust lahkunud vanurite kortereid. Uskumatu, mida kõike inimene endale kokku oskab korjata... Samas olen mina ehk ainult selline :) Tegelikult loodan, et minusuguseid liiga palju ei ole, sest ajaloohuvilisena on tore, kui järeltulevatele põlvedele on jäänud hulgaliselt jälgi meie elust. Kui kõik oleks minu moodi, kes suurt asjadest ei hooli ning kui midagi kasutuks osutub, sellest kohe kiiresti lahti saada tahab, siis poleks mitmesaja aasta pärast midagi põnevat meie sajandist leida :)
Mis ei tähenda sugugi seda, et mulle ilusad asjad ei meeldi (eriti kõrvarõngad ;), aga tihtipeale kipun ikkagi nende peale vaatama, kas nende omamisel ka praktilist kasu oleks. Peaks vist ütlema, et mulle meeldivad praktilised kasulikud asjad, mida majas liiga palju ei oleks :D !
Jah, kindlasti olid ümberkolimise põhjused kaugel n. ö. asjadest.
VastaKustutaAga vaata siis mis õppetükk sellega kaasnes. Õppetükk suhtumisest asjadesse. Eks vist tihti on tagajärjed põhjustest hoopis erinevad.
Sul on nii õigus asjade koha pealt! Praktilise inimesena ostan isegi riideid just nii vähe, kui parasjagu vaja on. Ainsaks nõrkuseks on raamatud, plaadid ja filmid, mida küll ei raatsiks maha jätta.
VastaKustutaAitäh et kirjutasid!
VastaKustutaMa olen teadlik oma püsimatust elustiilist ja seetõttu oman eriti vähe asju (just täpselt hädavajalikku), aga olen märganud, et olles nüüd viimased 3 aastat ühe koha peal on järsku neid asju ka natuke siginenud. Kõige huvitavam võimalik tulevikudilemma on minu jaoks minu 18ndaks sünnipäevaks saadud ja kaunilt restaureeritud 18 sajandi alguse kummut. Seni on ta minuga aeg-ajalt kaasas käinud, aeg-ajalt ema juures hoiul olnud, kuid kui kaugema ja pikema kolimise peale mõelda, siis ma ei tea mida tegema peaks, sest mul oleks sellest tohutult kahju loobuda.
Mul väike küsimus omamise kohta. CV kirjutab et omab vähe asju - miks mitte, et CV-l/minul/temal on vähe asju? See omamise sõna on ilmselt indoeuroopa keelte mõjul eesti keeles väga ohtralt levima hakanud. Nii et nüüd muudkui omame lapsi, kasse ja koeri ning kummuteid.
VastaKustutaOh kui armsad ja noored me olime:)
VastaKustutaMul on tegelikult hea meel, kuidas mu suhtumine asjadesse on muutunud. Kas selleks pidi just nii suure sammu ainult astuma :D
VastaKustutaRiideid ostaks vist ka palju vähem, kui ei peaks töö juurde viisakalt riietatuna minema :) Hoian alati suu kõvasti kinni, kui sõbrannad oma paljudest kingadest näiteks lobisema kukuvad. Mul on neid just nii palju, et ma paljajalu just pole.
Hoolimata oma praktilisest meelest ei tähenda, et mu ümber ülearust kraami poleks :) Mu kaasa on eriline kõige alles hoidja, kuigi samas saab ta aru, et see on mõttetu! Nii et täpselt sama taustaga oleme ikka pisut erinevad! Raamatud olid minu jaoks kunagi ka tähtsad. Muidugi on need ikka olulised, kuid arvestades kui lihtsalt saab raamatukogust loetavat materjali kätte, siis ma ei nuta neid enam taga.
Mul ei ole ka just eriti palju mälestustega seotud esemeid. Kindlasti on nendest kahju lahkuda või ilma jääda. Lahenduseks on küllalt palju ruumi, kuhu kõik need ära panna, kasvõi hoiule kodutelmist ootama :) Samas on ju tore, kui on esemeid, mis hea tunde tekitavad! Ja nendest ei peaks sugugi liiga kergesti loobuma (peaasi, et neid liiga palju ei oleks, minu jaoks :D
Ma ei oska midagi omamise ega olemise ega muu sarnase kohta öelda. Minu eesti keel kipub juba ka kergel lonkama :) Samas on paratamatu keele muutus, ükskõik mis seda siis ka mõjutab. Kui rahvas hakkab midagi kasutama, siis keelemehed ei saa kätt ette panna, et nii ei tohi ja reeglid on sellised ja sellised. (Mina näiteks teen siiani vahet teineteise ja üksteise vahel, kuigi keelemehd on reeglid rahvakasutuse mõjul lahtiseks andnud).
Hei, Tom, me oleme ju ikka veel noored :) Vähemalt hingelt ju, mis sest, et juuksed halliks kipuvad minema ja kortsude ülelugemiseks peab juba varbad appi võtma :D
Mitte ainult hingelt, kehalt ikka ka ju :)
VastaKustutaMinu keelekasutusse on sõna omamine asjadega seoses kindlasti lipsanud hoopis õigusteaduste kraadi omandamise käigus. Asjaõigus ja omand jne - asjad lihtsalt ei ole, vaid juriidiliselt neid omatakse või kasutatakse võlaõigusliku (või muu) suhte alusel. Päris kindlasti ei oma ma lapsi, koeri ega muid elusolendeid. Ma võin nende eest ainult vastutavaks isikuks olla, neid juhendada ja suunatada, aga omamine kohe kindlasti ei tuleks kõne allagi.
VastaKustuta