27.01.11

Vandekohtunikuks 2

Pääsesin!!! Praegu oskan vaid kergendatult ohata, sest neljapäeval kohtumajja ilmudes sain teada, et mind on valitud potensiaalseks vandekohtunikuks ühele mõrvaloole. Mõrv ise pandi toime juba kuus aastat tagasi gängide omavahelise arveteõiendamise käigus. Ühe gängi liige oli oma sõbrannaga jalutamas, kui teise gängi liige ta maha nottis... Kõik see toimus Toronto idaosas - Scarboroughs, kus on tegelikult vist kõige rohkem mustanahalisi. Aga eestlaste vanadekodu Ehatare on muide ka seal :) Ja Ehatare kõrval eestlaste omatud korteriühistu Eesti Kodu :) Ja eestlaste algatusel ehitatud korterimaja Galloway tänaval. Nii et ei tasu paranoiliseks muutuda, et see ongi kõge ohtlikum linnaosa :)

Aga hakkan kohe algusest pihta! Hommikul kiirustasin kella üheksaks Toronto kesklinna kohtumajja. Uksel kästi taskud kõik tühjaks teha ning kott valgustati läbi. Mina astusin läbi kontrolli just nii nagu lennujaamades. Midagi piiksuma ei hakanud ning polistei lasi ainult ükskõikselt pilgu üle, ega teinud teist nägugi, kui ma pisut ebakindlalt klaasuksed lahti lükkasin ning mööda pikka koridori minu jaoks teadmatus suunas liikuma hakkasin. Märkasin enda ees samasuguse ümbrikuga daami, nii seadsin sammud tema sappa. 

Jõudsime suurde ruumi, mille number meie kutsele märgitud oli. Punakate katetega pikad tooliread olid juba osaliselt endale kasutajad leidnud. Mõni luges lehte, mõni raamatut, mõni mängis oma moblaga või uuris pingeliselt arvutiekraani. Üksikute laudade taga istusid mõned oma kohvitassiga (just nii nagu laenatud pildil, ma jätsin oma fotoka igaks juhuks koju). Istusin minagi maha, kui kuulsin mingi tegelase hüüatust, et need, kes peavad kohtusaalis 6-01 olema, hakaku aga kohe astuma (vist oli siiski pisut viisakamalt). Mull puges sisse pisuke kahtluseuss, kas olen ikka õiges kohas, kuigi ennist olin uksel ju näinud silti vandekohtunike kohta. Pealegi, miks ma oleks kohe kohtusaali pidanud minema. 

Igal juhul tuli muidugi välja, et olengi vales ruumis, kui kogunenud inimesed paluti suure laua taga istuvate asjapulkade juurde. Kuulsin kõrvalseisjalt kommentaari, et täna on ta siis roosat värvi... Mehele pilku peale visates ei näinud ma roosast värvist küll jälgegi :) Siis tuli meelde mu ühe uue töökaaslase seletused tema vandekohtuniku kogemustest. Nimelt antavat kõigile kohaletulnutele mingi värvi nimi, et siis oleks kergem suuremat gruppi välja kutsuda. Näiteks on vaja alustada kohtuistungit ja siis kutsutakse kõik rohelised kohtusaali, kus võidakse peale pikka ootamist teatada, et neid pole ikkagi vaja ja nad võivad koju minna. Või kutsutakse nad ette, esitatakse küsimusi ning otsustatakse, kas neist on asja või mitte. Ega ma nii detailselt ei tea, sest minuga läksid asjad hoopis teistmoodi.

Sama naine, kellega olime ennist koos sisse astunud, vaatas minu moodi nõutult ringi, mille peale kommenteerisin, et oleme vist samas paadis ja peame minema kuuendale korrusele. Kui sinna jõudsime, arvasin, et oleme viimaste hulgas, sest kell oli 5 mintuti üle üheksa. Kuid peale meid tilkus veel inimesi sisse. Kothuteener seletas, et ega midagi veel juhtuma ei hakka, sest peab kõik ära ootama. Oodata aga polnud sugugi mõnus, sest kahjuks puudusid siin mugavad toolid. Pidime leppima puupinkidega, millel väikesed käetoed vahele pandud. Huvitav, et need olid päris suurte vahedega. Ei tea, kas arvestatakse Põhja-Ameerika kogukate inimestega :)

Olles kõrva taha pannud soovitusi palju lugemist kaasa võtta, laotasin kõigepealt ajalehe laiali ning uurisin-puurisin seda, kuni kõik läbi loetud sai ("Toronto Metro", mida tasuta jagatakse, pole just sama kogukas nagu kogukad ameeriklased). Annetasin lehe minu kõrval end sisse seadnud pisut närvilise olekuga noormehele ja tõmbasin kotist välja oma kahest raamatust esimese. Kui jõudsin selle lahti lüüa, otsustas siiani kohtusaalis ringi siblinud vormis ametnik, hakata seletama, mida me täpselt tegema peame. Kõigepealt palus ta ära korjata kõik jakid ja mantlid pinkide seljatugedelt! Esimeses reas istumine keelati ära! Kiiresti lahkusid mõned, kes polnud peljanud just sinna sammud seada, kusagile tahapoole (mina olin teises reas, ei julenud päris ette minna :). Kõik kohvitassid pidid olema saalist kadunud, kui osutid 9.45 näitasid ning kell 9.50 pidi lõpetama lugemise ja muude asjadega tegelemise! Ja kui kohtunik meid ette kutsub, siis tohib temale läheneda ainult parempoolse vahekäigu kaudu! Ega ma sellest esialgu aru saanudki, kuid mõtlesin: oh, kui range!!!

Eks ma siis hoidsin silma peal, et ma kogemata liiga pikalt raamatusse ei süveneks. Vahetevahel tõstsin pilgu, et uurida kohtusaali ees siblivaid advokaate ja prokuröre, kelle mustade lehvivate rüüde kaeluseid ehtisid valged kraed. Uudishimulikult piilusin ka teisi potensiaalseid vandekohtunikke. Neid oli siis igas vanuses ja igast liigist :) Mõni väga äraoleva näoga, mõne puhul oli ilmselge, et ta pareme meelega kusagil mujal oleks. 

Kuulasin huviga selja taga istuva vanema naise kange inglise keelga jagatud seletusi oma kaaslasele. Ta olevat neli aastat tagasi samuti kohale kutsutud olnud, kuid tookord oli ta istunud seal, kus värve jagati. Nüüd oli ta väga mures, sest kõik pidi ette kutsutama ja kohtunik ning muud "lehvivad rüüd" esitavat küsimusi, millest kohe ei tarvitse arugi saada! Lohutuseks sain teada, et meie ei pea "värvide" moodi nädal aega kohal käima, vaid pääseme ainult ühe päevaga. Kui meid valitakse, siis valitakse, kui mitte, siis võime rahumeeli koju minna. Olime kohale kutsutud ainult ühe kindla kriminaalprotsessi jaoks.

Viimaks ometi avanes kohtusaali uks, kust astus sisse hallipäine sirge seljaga kohtunik. Muidugi pidime kenasti viisakalt püsti tõusma. Ja siis tuli päeva nael! Vähemalt minu jaoks, kui saime teada, et oleme potensiaalsed vandekohtunikud mõrvaloole. Võttis natuke tõsiseks küll...  eriti kui kohtusaali toodi kahe politseiniku vahel ka süüalune. Pikk noor mustanahaline mees, juuksed kenasti lühikeseks pügatud ning nina peal metallraamidega prillid. Seljas kandis ta väga hästi istuvat (ja talle sobivat) helebeezhi ülikonda, sellist pika pintsakuga, mis kurguni kinni nööbitud ja mille krae vahelt paistis valge särgikrae. Ta heitis uudishimuliku pilgu meie poole, üldsegi mitte verjanulise, nagu oleks ju mõrtsukast võinud arvata :)  Tegelikult manitses kohtunik meid, et keegi pole süüdi enne kui ta pole süüdi mõistetud! Sain ka nüüd aru, miks me ainult parempoolset vahekäiku pidime kasutama, sest muidu oleks me tema eest pidanud mööda minema.

Hiljem kodus lugesin asja kohta lähemalt ning sain teada, et tegelikult on ta juba kord süütuks tunnistatud, kuid poolteist aastat tagasi tõsteti asi uuesti üles, sest kohtunik ei lubanud kasutada osasid tunnistusi (nimelt arvas ta, et noormehe pisarakujuline tätoveering silma all, mis tavaliselt pidi gängikeeles tähendama tapmist, võib liialt mõjutada lõplikku otsust. Arvestades, et mingi osa sarnastest tätoveeringutest on tehtud saamata aru, millega tegu on, siis mõistan täielikult kohtuniku otsust). Nüüd toodi need uuesti üles. Ja siiani on ta vanglas uut kohtuistungit oodanud. Talle loeti meie kuuldes ette süüdistus ning küsiti, kas ta tunnistab end süüdi. Tema muidugi ei tunnistanud! Nagu "päris" kohtuistung ju!

Ja nüüd kõige tähtsama osa juurde - minu jaoks :). Kohtunik seletas, et kindlasti on põhjuseid, miks mõned meist ei saa järgmised kümme nädalat (mis võib isegi pikemaks venida) kohtumajas veeta. Esiteks loeti ette tunnistajate nimed ning küsiti, kas nende hulgas on mõni, keda me tunneme. Neli tükki vabastati selle põhjal oma kohustusest. Kahe noore neiu puhul ei tahtnud ta riski võtta, kuigi ei suutnud just suure täpsusega kindlaks teha, kas tegu on ikka sama inimesega. Öelda, et tunnistaja on mustanahaline ja umbes nende vanune, pole just väga täpne kirjeldus. Üks vanem härra arvas, et tunneb politseid, kes uuris asja, kuid kuna politsei oli ise kohal, siis ei leidnud see kinnitust. Samuti oleks saanud vabastuse, kui keegi meist mõnda looga seotud kohtutegelast (prokuröre, advokaate, kohtunikku) oleks tundud.

Viimaks jõudis kohtunik küsimuseni, kas kellelgi on muid põhjuseid, miks nad ei saa siin olla. Palus käega märku anda. Ega ma palju selja taha näinud, kuid mõlemalt poolt minu kõrval kerkis käte meri. Nägin, et ta polnud sugugi väga õnnelik selle üle. Siis palus ta märku anda, kui keegi arvab, et tal on eelarvamusi kogu asja kohta (st muidugi rassi- või gängiküsimus). Mõni üksik käsi julges selle peale üles tõusta. 

Igal juhul, ta palus neid ritta võtta, kel oma põhjused, ning tema laua juurde astuda, et ta saaks ise otsuse teha. Nähes, kui paljud end kohe üles upitasid, otsustasin rahulikult oodata. Minu kõige suurem põhjus, miks ma ei saaks sellisest asjast osa võtta oli juba oktoobris kinni pandud suusareis Quebeci veebruari lõpus. Lisaks sain töö juurest kirja, milles nad rõhutasid, et peaksin olema kohal veebruari teisel nädalal, kui revidendid tulevad meie turvameetmeid ja muud sarnast üle vaatama. Päris suur osa sellest on minu vastutada (nagu peakassa). Eelmisel õhtul kimbutanud migreen tuletas ka meelde, et ega mul ei saa kerge olema, kui peaksin peavaluga kohtuistungit jälgima. Aga ma ei pidanud pikka lugulaulu laulma, sain oma kaks põhjust ja kirja edasi anda, kui ta juba teatas, et vandekohtunik number see ja see on vabastatud, sest ei saa veebruaris kohal olla. Absoluutne enamus said vabaks, olin viimaste seas :)  Ainult umbes viie-kuue puhul jättis ta asja lahtiseks ning palus, et nad "ülekuulamisele" tulles seda meelde tuletaksid. Peamised põhjused olid meditsiinilised ja finantsilised (kui oled ainuke raha sissetooja peres või oma firma omanik). Perekohustusi oli, minu oma ka omamoodi just selle all.

Päris mitmed teatasid, et nad ei saa inglise keelega hakkama. Kuid see ei meeldinud kohtunikule, ta oleks seda põhjust tahtnud hiljem ise kindlaks teha, kui meid oleks eraldi ette kutsutud. Ilmselt selleks, et keegi liiga kergesti seda ära ei kasutaks ning kõrvale ei viiliks. Arvestades, kui palju immigrante siin elab, siis varsti polekski enam vandekohtunikke võtta, kui kõik aina seletaks, et nad keelest aru ei saa. Keegi ei pööra siin tähelepanu aktsendile! Tähtis on, kui suudad end arusaadavaks teha ning ise aru saad!

Nii lõppes minu vandekohtunikuks saamise seiklus. Kohtusaali uksel küsiti veel üle, kas ma sain vabastuse ning tuletati meelde, et ma olen nüüd kolm aastat "vaba inimene", st mind ei saa uuesti välja kutsuda. Kui peaks midagi sellist juhtuma, siis hoidku ma praegune kutse alles ning helistagu kohe sisse. Omamoodi on natuke kahju, et ma kogu protsessi läbi ei teinud, teisalt võin kergendusega oma toimetusi edasi teha. Kui Kirke kuulis mõrvaloost, siis tõenäoliselt ameerika filmide mõjul kujutas ta juba ette, kuidas süüditunnistamise puhul otsivad gängiliikmed mu üles ja koksavad maha :)

Huvitav oli ka see, et kui ma viimaks kohtumajast väljas ning jalutasin metroo poole, tundsin äkki end niiiii vabana ja õnnelikuna. Siiani olen vaid filmides näinud ja raamatutes lugenud kohtuistungitest. Kui nüüd ise seal olin ja nii tõsise looga seotuna, siis keeras see asjale hoopis teise külje. See pole niisama mäng inimese eluga. Seal ta on, süüdi või süütu, kuid tema ei saa minu moodi lihtsalt kohtumajast välja kõndida ja olla minu moodi vaba ning õnnelik.

6 kommentaari:

  1. Tõepoolest, kuidas kontrollida kellegi inglise keele mõistmist? Olen mõned korrad kohalikel kohtuistungitel osalenud ja keel, mida mõned asjaosalised kasutasid, võttis tummaks küll. Kohe mitte midagi ei saanud aru.
    Minu arvates vandekohtunikud on oma aja ära elanud ja raskemate kuritegude üle kohtumõistmine tuleks usaldada nt 3 kohtuniku kätte.

    VastaKustuta
  2. Kõlab huvitavalt. Tõesti nagu filmis või romaanis. Isegi kahju, et sellest ilma jäid, sest oleksid ehk kirjagi veidi sellest siia pannud.seega jäime ka meie ilma heast loost. :)

    VastaKustuta
  3. Huvitav lugemine, aitäh! Ja mul on küll hea meel, et Sa sealt nii lihtsalt pääsesid :)

    VastaKustuta
  4. Muidugi oleks olnud omamoodi huvitav kogu asi läbi teha. Eriti mõtlesin seda tegelikku vandemeeste valimist. Vaevalt, et 10 nädalat või rohkem igavat tunnistajate ülekuulamist jälgida lõpuks sama põnev oleks olnud. Tunnen ka, et olla otsustajaks, kas keegi on mõrva sooritanud või mitte, on liiga suur vastutus, mida oma õlgadele niisama kergesti ei tahaks võtta. Teine asi oleks mõne näpumehe tegevuse üle oma arvamust avaldada.

    VastaKustuta
  5. Ei tea,kuidas Kanadas, aga UK-s on vandemeestega ainult tõsisemad kuriteod arutamisel. Vargused ja pisihuligansused lahendab üksik kohtunik.

    VastaKustuta
  6. Siit leidsin ühe seletuse:

    Under the Canadian Charter of Rights and Freedoms, individuals accused of the most serious criminal offences generally have the right to choose to be tried by a jury or by a judge alone. A jury is a group of people, chosen from the community, who assess the facts of a case after a judge explains the law to them. They then make a decision based on their assessment. Sentencing, however, is left to the judge. Trial by jury is also available in some civil litigation, but is rarely used.

    Nii et põhimõtteliselt saab süüdistatav valida, kas on vandemeestega või mitte. Paistab ka, et Briti Kolumbias ja Ontarios kasutatakse vandekohust tsiviiljuhtudel palju rohkem kui mujal provintsides. Aga siiani pole mul muidugi olnud põhjust rohkem asja uurida :) Muidugi võib oma väikeste vaidlustega minna ka "riiukohtusse" - ma just mõtlesin selle nime välja :) Põhimõtteliselt kui näiteks naabri peale kaebad, lähed siis sinna kohtuniku ette ja esitad oma loo.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.