Midagi uut...

Midagi on siin pildil tavalisest teistmoodi ;) Mina muidugi näen ja Kirke märkas üsna kohe, isegi issi teravad silmad tabasid selle ära, kui laupäeval Mariga linnast koju jõudsime. Mari sai endale kõrva augud :) Mitte et me seda plaanisime teha. Natuke on juttu olnud ning mõlemad neiud on uurinud, kui valus ikka augu tegemine on. Meenutasin siis oma ema lugusid, kuidas sukanõela ja kork kõrvalesta taha toeks asi ära tehtud sai. Tänapäeval on asi palju moodsamaks muudetud ning tehakse siuh-säuh ära.

Jalutasime Mariga suures kesklinna ostukeskuses Eaton Centre, kui märkasin juveeliäri aknal silti kõrvaaugu tegemisest. Ütlesin naljaviluks, kas laseme teha? Mille peale Mari mõtlikuks jäi... Arvas, las käime enne raamatupoes ära. Ma arvan aga, et oluliseks teguriks sai järgmine vidinate poeke, kus talle jäid silma maokõrvarõngad, mille kandmiseks muidugi auke vaja on. Igal juhul seadsime peale umbes poolt tundi raamatute vahel seiklemist sammud tagasi ning andsime oma soovist teada. Valisime lihtsad kullast kõrvarõngad ning Mari seati poe akna alla istuma, kus kõik möödakäijad ja poes olijad võisid rõõmsalt asja jälgida :)

Üks mamma oma lapsega ootas põnevusega, mis juhtuma hakkab. Laps oli väga mures, et äkki on ikka liiga valus, kuigi isu kõrva auke saada oli suur. Üks hiina mammi minu kõrval oli samuti eriliselt uudishimulik. Ja seletas, kuidas ikka sellises poes "augustamine" väga kahtlane värk on. Hiinas minnakse ikka perearsti juurde, sest kes teab, mis kõik muidu juhtuda võib. Mis tuletas meelde, et mu õde pidi Tallinnas ka omal ajal polikliinikusse minema. Sama hiina mammi ei jõudnud ka ära imestada, miks me nii hilja peale nõnda tähtsa asja jätsime. Hiinas on kõik väikesed tüdrukud noorest peast juba "augustatud". Ma jätsin ütlemata, et augud kõrvas samastusid mul omal ajal venelaste kombega (näiteks minu lapsepõlve mängukaaslased, Kaukaasiast pärit utsuulide lapsed, kes Tallinna mööblivabriku taga  barakkides elasid, kandsid ka kõrvarõngaid). Ütlesin küll, et mina sain alles 35selt augud kõrva ja jätsin trotslikult seletamata, miks. Sest ega mul põhjust polnudki... millegipärast puudus huvi, kuni Tom kinkis kõrvarõngad, millega mul midagi peale polnud hakata :) Kingitus oli siiski ajendatud minu vaiksest heietusest, et võiks ju...

Meid teenindav noor tumedapealine kõrva- ja kulmurõngastatud mees oli eriliselt kena. Lohutas Mari, et asi pole hull ning võttis aega, et täpselt õige koht leida. Uuris, mis keeles me omavahel räägime, kas soome keeles: "Mul on sõbranna soomlane! See kõlab üsna sarnaselt!" seletas ta. "Ja talle meeldib väga soome laulja Koit Toome! Kas te teate teda?"
"Oi, muidugi! Ainult Koit Toome on ikka eestlane!"
"Jah, õige! Eestlane! Ta kuulab teda kogu aeg!"

Nüüd astus ligi veel üks heledate lokkis juustega neiu, kes poes askeldas ning kui kuulis, et oleme eestlased, ohkas igatsevalt: "Ma olen alati tahtnud Tallinna näha!" Mis väga ei pannudki imestama, kui teada saime, et ta on Ukrainast pärit. Meid teenindav noormees oli serblane. Tõeline multikultuursus väikeses poekeses :D Teadmine, et oleme pisut sarnase ajalooga ühendatud, soojendas meie kõigi südant ;)

Noormees uuris veel Mari käest, kas ta tahab, et augud tehakse samal aja, nii on valu vaid kord vaja tunda. Mari nõusolekul võttis nii noormees kui neiu "kõrvarõngapüstoli" ning mõne sekundiga oligi asi tehtud. Mari ei teinud peaaegu teist nägugi, ainult natuke.

Kirke arvas, et ta ootab veel selle kiire asjaga. Natuke ebamugav on, et karates ei tohi ehteid olla, kuid järgmine 6 nädalat ei saa neid välja võtta. Nüüd peab kõrvalestad selleks ajaks kinni teipima.