Tuliuus auto

Oleme esimest korda tuliuue auto omanikud :) Tom kirjutas palju pikemalt, miks ja kuidas me oma valiku tegime. Nii et mul pole põhjust seda kõike üle korrata. Kokkuvõttes ainult nii palju, et vana kippus meil kergelt otsi andma, õieti oleks pidanud panema parandusse pea niisama palju raha sisse, kui auto ise väärt on. Parem siis juba midagi muud vaadata. Kuna Tom sõidab nüüd tööle palju kaugemale, sai oluliseks ka bensiinikulu. Vanasti võttis tal vaevalt 10 minutit kohale jõudmiseks, kaasa arvatud valgusfoor taga istumised :) Nüüd käib ta kaugel idas tööl, mis paneb vahel mõtlema, miks me küll maja Eesti Maja lähedale ei ostnud :)

Tegelikult oleme ikka oma kohaga väga rahul, kuigi nüüd tuli välja, et meie postikood pole kindlustusfirmade arvates sugugi nii soodne (ilmselt mõjutab korterimajade lähedus, eelmisel aastal oli ka naabritele sisse murtud, kuigi ega ma suurt midagi muud hullu kuulnud pole). Auto kindlustusmaks on kõrge (2200 dollarit aastas) kuid vaevalt keegi just meie suht odavat autot tahab pihta panna  või meie pisikesest majast midagi loodab saada, kui vastas istub üle miljoni väärt uhke ehitis. Laseme aga edasi oma sissesõiduteel laguneda ;) Igaks juhuks sülitasin kolm korda üle vasaku õla :D

Auto värviks valisime hõbedase. Marile meeldis küll tumehall, mis, tunnistan, oli väga kena, kuid ilmselgelt meile ei sobi, sest oleme päris kehvad auto pesijad. Tumeda pealt aga paistab tolm väga kergesti välja. Auto on meil ikka tarbeese olnud ja mitte lukskaup, mille ümber pidevalt lapiga ringi peab käima :) Vana Ford on meil ikka alles, kui keegi soovib, anname odavalt ära :) Niikaua võib Mari selle peal autosõitu harjutada. Ta ise ei julge veel uue rooli taha istuda ja eks meilgi ole parem tunne, et ta end pisut kindlamalt autojuhina tunneb. Minul on ka kahtlus, et pean vähemalt kolm nädalat iga päev kümme tiiru selle ümber tegema, enne kui julgen tänavale välja sõita :D

Ostmisest veel nii palju, et sissemaksuks pidime osa raha jätma, kasutasime selleks krediitkaarti. Ostupäeval viisime neile kinnitatud tsheki, st raha võeti arvelt maha ning selle vastu sain oma tsheki allkirjade ja templitega. Selline asi on Eestis kindlasti kiviaega meenutav :) Ohkasin töö juures, näed raha oli, aga enam ei ole, mille peale üks töökaaslane arvas, et võiks ju siis minu  jaoks korjanduse alustada :) Mis aga tuletas meelde, et meil oli vaja hoopis ühe teise töökaaslase jaoks reisikorjandusega pihta hakata, et ta keeleõppimise tarbeks kohapeale saaks minna :) No-jah... ega muud üle jää, kui ise kokkuhoidlikult elada :) Pean vist Tomile ütlema, et enam ei saa nii palju jäätist süüa ;) Niikuinii ei jää meil sügavkülmas eriti palju ruumi muu toidukraami jaoks.