Minu meelest väga ilus komme mäletada kõiki langenuid. Igaühe surm on olnud valus löök mõnele perele, lähedastele... Ja nad on andnud oma elu, sest siin ilma peal leidub alati neid riigijuhte, kelle jaoks sõda tundub ainukese lahendusena oma isiklikke ambitsioone täita.
Jalutasin laupäeval Eesti Majast kesklinna. Kus avastasin, et Manulife kindlustuskompanii esine ülihoolitsetud roheline muruplats oli kaetud Kanada lipukestega. Väga hingeminev vaatepilt. Pea kaksteisttuhat lipukest iga kümne viimase sajandi jooksul hukkunud kanada sõduri mälestuseks. Pean ütlema, et esialgu jäi kogu asi mulle kaugeks. Välja arvatud see, kui nägin inimesi oktoobri lõpus novembri alguses mooniõis krael või rinnal ringi käimas. See tundus eriliselt kaunis. Alles siis kui lapsed kooli läksid ja ma sattusin mälestusaktustele, hakkas kaduma nõukogude ajast kaasa toodud taak, mis tähendas, et sõna "sõjaveteran" tekitas pigem negatiivseid tundeid... Täna mõtlen nendele rahvuskaaslastele ja teistele, kes meie praeguse maailma nimel kõige suurema ohvri toonud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)