Pühadesoovid...

Lõpupilt

Mõnikord saab lapsest isegi päris kena foto :-) Mari on suutnud küll väga hästi oma eesmärki täita ja tõestada, et blond naine võib üsna nutikas olla. Ei tasu siin midagi neid anekdootlikke lugusid uskuda. Seda nimetas ta, kui oma õpinguid mehaanikateaduskonnas alustas. Ta spetsialiseerus robootikale ja peenmehaanikale viimasel kursusel. Pildistamine tehti juba kevadel, siis kui tal veel pikad juuksed olid. Need lõikas ta aprilli lõpus ja annetas Angel Hair organisatsioonile, mis valmistab heategevuskorras vähihaigetele lastele parukaid. Just nii nagu mina ja Kirke juba teinud olime. (Ma ei valinud fotopakendit, lasin hoopis pildid usb'l saata. Ja nii ma siis mängisin natuke. Tagataustal on näha Toronto Ülikooli ühte hoonet.) Eelmises postituses kirjutasin lõpetamisest.

Ülikool läbi...

Ja ongi viis aastat lennates läinud... Tegelikult lõppes ülikool Mari jaoks juba aprillis ja mai lõpust on ta töölgi. Aga pidulik lõpetamine toimus juuni kolmandal nädalal. Õnneks ikka lubati töölt kohale minna ;-) Kuigi tundub, et mitte kõik ei pea "lõpuaktust" oluliseks. Keegi seletas, et temal ei käinud ainsatki hingelist pealt vaatamas, ei ema ega isa. Isa polevat ise ka oma lõpetamisele kohale läinud... Minu meelest on aga pidulik käesurumine ja õnnitlused justkui punkti panemine ühele eluetapile. Ja tean, kui palju see tähendab kõigile neile, kes on panuse andnud noorte õpingutele. Nii õpetajatele kui perele. Või vähemalt enamusele. Ma panin kokku väikese video, milles üks esinejatest pöördus just nende poole, kes on kooliväliselt õppurile tuge pakkunud. Nii vaimset kui materiaalset. Viimase puhul on selge, et ega see kõrghariduse omandamine just kõige odavam tegevus ei ole. Eriti kui veel inseneri elukutset taga ajada. Need, kes tulevad väljastpool Kanadat, või õieti, mis siin rääkida, väljastpoolt provintsi, peavad välja käima topelt summa. Niisama teadmiseks, et Mari aasta maksis umbes 16 tuhat, lisaks veel muud kulud (õpikud näiteks). Ta oli ka üks õnnelikest, kes sai mingilt naisinseneride organisatsioonilt stipendiumi, mis maksis ühel aastal kinni kolmandiku õppemaksust. Mari elas õnneks ka kodus, ma ei taha isegi mõelda, kui palju kõik see maksma oleks läinud, kui ta väljaspool Torontot koolis käinuks... 

Kui keegi soovib näha tervet ülekannet, siis klõpsa julgelt siia. Kõigi teiste omad on siin.

Mari, kui mehaanikainsener, oli üks vähestest neidudest paljude noormeeste hulgas. Samas jagati ka tööstusinseneridele ja keemiainseneridele diplomeid. Ja magistri- ning doktorikraadi värsketele omanikele. Nende teiste erialade hulgas oli tüdrukuid rohkem. Ja nii heledate juustega noori võis vist kahe käe sõrmedel üles lugeda. Kindlasti paistsid silma Aasia päritolu noored. Kuigi samas pole neid nii palju kui mõnel muul erialal. Insenerina pead oma pea rohkem tööle panema ja praktilised oskused käiku laskma. Neil on tihtipeale tugevamaks pooleks puhas päeheõppimine. 

Lõpetajatele oli lubatud kaasa tuua kaks isikut. Kuna mu pool peret Eestis, siis oli Mari serbia juurtega sõbranna Vera kohal. Mis ei tähendanud, et Tom ja Kirke seda jälgida ei saanud. Nimelt tehti otseülekanne ülikooli veebi kaudu, mida isegi vanaema-vanaisa Tallinnas jälgisid. Tseremooniat oodates sain oma õelt sõnumi, et ta lapselaps lõpetas samal päeval põhikooli. Nii et saatsin õele ka ülekande lingi. Ta kirjutas peale Mari "letti kutsumist", et nägi tüdruku ära. Oli Harry Potteriga koos lavale läinud. Hiljem ülekannet vaadates, nägin ise ka, et täiesti Harry, mis sest et kreeka nimega :-) 

Rahvast oli muidugi üsna palju ja ruumi vähe. Samas oli kõik väga kenasti organiseeritud. Külastajad juhatati kärmelt õigele kohale. Meie olime rõdul, kohe ühe kaamera taga, külje peal. Mis andis päris hea ülevaate toimuvast. Ootamise ajal klõpsis Vera meist selfisid, selliseid "ilustatud" pilte ;-) Ma arvan, et olen leidnud sealt uue profiilipildi enda jaoks :-D Selle allreas vasakult teise loomulikult.

Hästi tore oli hetk, kui kuulutati välja mehaanikainseneride kord diplomile järele minna. Äkki kõlas saalis tohutu aplaus ja rõõmuhõisked (sinnamaani oli erialade väljahõiskamine väga tagasihoidlikud reaktsioonid esile kutsunud). Lisaks hakati lõpuks veel jalgadega sahistama. Mis ju kunagistel ammustel aegadel oligi austuse avaldamine asemel ülikoolides. Nii nagu ma mäletan esmakursuslastele antud seletusi, mida meile jagas peahoone aulas kunagi väga tuntud ajaloo professor, kelle nimi on mul keelel, aga meelde ei tule. Igal juhul tekitas selline pisuke "lärm" palju elevust nii tudengite kui pealtvaatajate hulgas. Aga eks poisid olegi natuke ulakamad ning neid poisse seal mehaanikainseneride hulgas ikka jätkus.

Ega siin polegi palju lobisemist. Kiirkorras kamandati kõik lõpetajad riburada professorite ja muude tähtsate tegelastega kätt suruma. Diplom ise anti kusagil ukse taga kätte. Enne hõigati välja kõige viimasema lõpetaja nimi, kes ka kenasti püsti tõusis ja lehvitas, ning öeldi, et isegi kui on kange tahtmine sealt ukse tagant sisse tagasitulemine ära jätta, siis mõelgu kõik selle viimase peale, kes peaks sel puhul oma kaastudengite toetuseta üksi lõpuks lavale kõndima. 

Mari oli üks, kes lõpetas "with honours", mida iganes see siis tähendab :-) Mehaanikainseneride hulgas oli selle aukraadiga lõpetajate protsent päris suur. 

Peale pidulikku lõpuaktust oli pisut tegemist, et oma laps üles leida. Ma ei tea, mida vanasti tehti. Tänapäeval võid vähemalt oma telefoniga ühenduses olla. Siis tekib küll natuke arusaamatusi märkide jagamisega, sest neid märke, mille järgi orienteeruda, on ühesuguseid ümbruses väga palju :D Loomulikult oli vaja klõpsida palju pilte. Allpool väike ülevaade. Huvitav probleem tekkis alguses, kuidas täpselt keepi tuleb kanda. Eks ta üks ebamugav asi ole, mis kergelt kaela ümber vajub. Õnneks olid abilised enne lavale minemist kõike korda seadmas :-) Marile plaanisin alguses ise kleidi õmmelda, aga jäin ajahätta. Nii sai ta ühe kollase kleidi selga. Mis minu meelest istus väga hästi, kuigi ta ise pole kleidikandmisega üldsegi rahul. Eriti kui see veel mingit säravat värvi on. Õnneks on ta mul selline leplik neiu. Osadel piltidel on Mari oma hea sõbraga ülikooliajast, poola juurtega noormehega. Kelle ta kunagi eesti keelt õppima meelitas. Ja kes sel suvel oma Euroopa reisiga Eestissegi jõudis.

Igal juhul palju õnne talle! Praeguseks on ta juba täiesti oma tööelus sees. Ja talle õnneks meeldib. Vähemalt nii palju kui ta rääkinud on :-)

Noor eesti juurtega muusik Kanadast esinemas Eestis

Ma ei tea, kuidas see noor neiu - Kaili Kinnon - mul kahe silma vahele on jäänud. Kuigi ema päris hästi tean, siis millegipärast pole sellest varem juttu olnud. Ega ta pole palju siin eestlaste hulgas esinenud, või pole mina kuhugi sattunud. Kevadisel Eesti Muusika nädalal Torontos oli ta aga väljas. Ning üllatas mind oma suurepärase häälega. Ja nüüd on ta tulemas Eestisse. Kes saab, minge kuulama. Tartus on ta kohvikus "Pööre" 21.juulil ja Tallinnas 24.juulil Philly Joe jazziklubis.

Jaanipäev

Eile õhtul sai ikka väike lõke tehtud. Ja miniviinereid küpsetatud. Ei saa me kuidagi ilma lõkketa. Mis sest et nõnda kaugel ja ainult kahekesi ;-) Klõpsasin tulest pilte ja lõpuks sai neid nii palju, et panin hoopis väikesesse videosse kokku. Leidsin ka mingis väga vanas esituses Jaaniku laulu juurde.

Ühel hetkel oli aga vaja Maril kirsse sööma. Mis pisut raske, sest kirsid olid kõrgel ja meie väga madalal. Puu pole ka nii tugev, et julgelt okste vastu redelit toetada. Egas siis midagi. Tüdruk ronis puu otsa ja hakkas oksi alla saagima :-D Mitte et me täiesti sassi peast oleks läinud. Aga ma olen ei tea kui mitu korda rääkinud, et puu on käest ära läinud. Kõrge ja suur, ning toidulauaks lindudele. Mitte inimestele. Parema meelega võtaks hoopiski maha, et musta- ja punasesõstra põõsastel rohkem valgust oleks. Nii kaugele me siiski ei läinud. Seekord.

Kõigilt okstelt, mis Mari alla toimetas, korjasin siis kirsid kokku. Esimest korda selline imeliselt suur saak. Kirsid ju meile meeldivad. Mis ei tähenda, et puud ei võiks maha võtta. Sest maja ees on meil veel teine puu kasvamas. Hulga noorem, aga saime sealtki päris palju marju juba. Nii me seal jahmerdasime, kuni hakkas juba hämaraks tõmbuma. Küpsetasime siis mõned vahukommid kuumaval sütel. Ja läksime lõpuks sõnajalaõie jahile... või mitte ;-) Hoopis Pokemone läksime püüdma ja "mune hauduma". Ainult munade haudumine nõuab palju käimist. Sõnajalaõisi võiks ju ka otsida, sest neid sõnajalgu meil maja taha juba jagub.

Kui meil kiisu kodus oli...

Nüüd juba kaks aastat ilma kiisuta. Ega ma ei kurda meie kahe koera üle. Aga viimasel ajal on vist kõik meie pereliikmed hakanud kiisu järgi õhkama. Välja arvatud vist koerad ;-) Ma proovin ikka mõelda, kui palju jama kassidega vahel oli. Me oleme ka õnnega koos olnud, et kassid pole mööblit katki kraapinud. Aga ega uue puhul ei tarvitse nii hästi minna...

Emadepäev

Millegipärast on alati minu jaoks tähtsam olnud emadepäeval oma ema meeles pidada. Ja nüüd on sees kummaliselt tühi tunne, et emale helistada ei saa...
Iseenda "emadus" ei ole mulle kunagi eriti tähtis olnud. See on kuidagi lihtsalt osa elust. Samas on hästi armas, kui lapsed mulle pannkooke hommikul küpsetavad. Selliseid südamekujulisi, või natuke nagu südamekujulisi. Nii nagu käsi vabalt liikudes seda lubab.
Pildil oleme õe ja emaga millalgi 60ndate lõpus Pirita teel. Ma arvan, et see oli üks viimastest väljaskäimistest, kus isa ka fotoaparaadiga kaasas. Peale seda kulus aeg ainult suvilas tegutsemiseks, kus lapse jaoks oli rohimine ja maasikate eest hoolitsemine raskeks koormaks. Mängimine oli ju palju tähtsam. Emal oli ikka oluline, kuidas ta välja nägi, isegi siis kui tervis enam ei lubanud palju väljas käia. Õega oleme ühtemoodi, nagu õdedele kohane. Õieti ema õmbles ju meile alati ühesugused riided selga. Kleidid kampsuni all olid roosat värvi.

Ilmajuttu

See kevad on olnud tõeliselt kummaline. Kuu aega tagasi käis üle kevadtorm, mis tekitas eriliselt õõvastava tunde. Polegi varem nõnda peaaegu et hirmul olnud. Vast ka sellepärast, et oli hilisõhtune aeg, pime ja külm. Ning päriselt polnud selge, kui pikalt vihm ja tull väljas on. Järgmisel päeval nägin siis juba eemalt vaatepilti, kus mu tavalisel koerajalutamisteel, suur kuusk kummuli (kaks vasakut pilti). Ja nüüd oli reedel jälle torm, veel tugevama tuulega (kohati 30m/s, mis mingi skaala järgi kannab nime "maru" ehk "karm torm"). Kõige parempoolne pilt näitab sama kohta. Aga nüüd on järgmine kuusepuu kummuli. Ees on näha eelmisel korral kukkunud puu känd... 

Ja oligi nii, et parasjagu koolide ja töö lõpetamise ajal alanud torm tähendas sadu kõnesid Torontos, millele päästeteenistus enam vastata ei jõudnud. Kõige suurem mure, et elektriliinid olid maha tõmmatud, enamasti sellepärast et puud olid nendele peale kukkunud, aga ka puidust elektripostid pooleks murdnud. Kaks inimest said surma. Üks proovis liine eest ära tõsta, saamatu aru, et elekter oli ju sees. Teisele kukkus puu otsa. Samas oleks see kõik palju hullem olla, aga õnneks kestis kõik ainult mõne tunni. Õhtuks oli tuul palju rahulikum. Kui koertega välja läksime, siis avastasime veel ühe hästi suure leinapaju, mida alati imetlesime, siruli üle tee. Selle tüve läbimõõt oli peaaegu inimse pikkune. Ja maas lebas ta peaaegu et tükkideks kukkununa. Ma pole sellist asja küll näinud. 

Veel on näha, kuidas elektripost on pooleks murdunud. Ainuke, mis hoiatas inimesi mitte lähedale minemast, oli üksik oranzh ohukoonus. Elektriliinid surisesid ja lõikasid majaelanike väljapääsu. See puu oli veel alles laupäeva õhtul. Igale poole lihtsalt ei jõutud... Laupäeval oli veel ka kohti, kus elekter polnud tagasi tulnud.
Meie vastasmaja kuusepuu pidi ka eluga hüvasti jätma. Õnneks vist saadi nii palju jaole, et latv sai ära lõigatud. Kuidagi hale on nüüd seda maja vaadata. Hiljuti oli veel üks vana jäme puu nende maalt maha võetud, sest muutus ohtlikuks. Meil õnneks midagi muud ei juhtunud kui et mõned kastid lendasid aias ringi ja lõigatud oksad, mis ootasid ärapanemist, läksid omapäi jalutama. Täpselt pole selge, kuhu. Ja toas istudes oli mingil hetkel tunne, et maja väriseb. Mõtlesin, et kujutan ette, aga kui Kirke sama ütles, siis vist ikka midagi oli...

Tänapäeva infomaailmas on iga inimene ka reporter. Siin mõned fotod Instagramist. Kõige hirmutavam vast puu, mis kukkus koolibussi ette. Õnnelik õnnetus, sest buss oli täis väikeseid koolilapsi... Kõige õnnetumad olid muidugi need, kellel puu läbi katuse tuppa tuli. Ning need, kellel katuseplaadid lendasid...

Rahvabändi konkurss

Lahe on näha tuttavat tegelast tele-ekraanil. Olen paar korda varem Iisak Andrellerist kirjutanud, eesti juurtega kandalasest, kes Eestiss oma juuri otsima läks ja sinna jäigi. Praegu elab Lõuna-Eestis ja peab kitsi, ning teeb kaasa rahvalikus ansamblis: Nedsaja küla bänd. Nüüd võistlevad nad TV3 konkrussis parima rahvabändi nime peale. Esimene etteaste oli minu meelest pea jagu teisest üle. Aga eks ma ole natuke erapoolik ka ;-) Samas, kui ei oleks, siis oleks ikka nende poolt hääletanud (kui siit kaugelt saaksin). Mulle lihtsalt meeldib Nedsaja poiste stiil rohkem. 13.aprillil on nad jälle võistlustules. Nii et hääletage nende poolt, kui saate, ja kui muidugi meeldib :-)

Täiendus... Nedsaja küla bändist sai rahvabänd!!! Nad väärisid seda minu meelest mitmekordsest. Kõik teised olid ju ka toredad, aga ma ei tea, mis see on... rahvalik, rõõmu ja hingega esitatud lood... ei keegi saa nendele vastu :-)

Natuke tuuline oli kolmapäeval

Kolmapäeval koertega välja minnes märkasin juba kaugemalt, et seal, kus tee peaks olema, paistab ainult roheline sein. Lähendes nägin juba ka kollast politsei hoiatuslinti (teine foto). Põhimõtteliselt oleksin pidanud nüüd otsa ringi keerama ja tagasi jalutama. Loomulikult pidin hoopis leidma parima viisi kukkunud puust pilte teha. Tegelikult oli mul nii kurb seda näha. Ilus suur kuusepuu, mille elutee katkes läänest tulnud kõva tuule käes. Kohati oli tuule kiiruseks kuni 25m/s, mis tähendab tormituult. Oksi ja risu oli ilm küll täis.

Mõni pahandas, miks kohe sama päeva õhtuks polnud kõik ära korjatud, aga kuulge inimesed... Nii palju oli siiski meie lähedal tehtud, et autod said sõitma ja inimesed üle muru kõndida.

Kuusel ei pidanud juured väga sügavale minema. Aga siin on üks netist leitud pilt, kus lehtpuu kummuli. Ma ei tea küll mis puus see oli. Pilt on pärit siit. 

Muud ilmajuttu ka... Täna sajab kerget lund :-)

100 aastat elu...

Vahur Kersna on kokku pannud imetoreda saate Eestis elavatest saja-aastastest. Kuigi mind huvitas kõige rohkem esimene vanaproua (kellest olen juba korra kirjutanud siin), siis vaatasin saate lõpuni. Soovitan südamest. Tõmbab omamoodi joone alla (vähemalt minu jaoks), kuidas on võimalik nõnda kaua nii ärksana elada. Hoolimata sellest, et elutee pole sugugi väga kerge olnud. Põgenemised, vangilaagrid, piinamised... ja ikka olla nii rõõmsameelne ning täis elujõudu! Just see rõõmsameelsus ning positiivsus on minu meelest üks pika ea saladustest (kuigi head geenid võiks ka sündides kaasa saada ;-). Üks härradest räägib naerusära silmis, kuidas vangina kannatades mõtles ta ikka, et vaat kus rumalad... ei olnudki nii hull kui võinuks olla... 

Esimest korda jõudis minuni teadmine, kui tähtis on mitte alla anda ja igas olukorras midagigi positiivsest leida, kui lugesin Jaan Krossi autobiograafiat "Kallid kaasteelised". Ta oleks võinud oma Siberiteel nii kergelt oma elu saatuse kätte jätta, aga ta ei teinud seda. Kusagil oli tal ikka peidus jõud halvast olukorrast tervena välja tulla. Muidugi pole ju enam uudiseks, kui tähtis on meelerahu hoidmine, sest ainuüksi stress võib hulga haiguste põhjuseks olla. Ei ole vaja ka ei tea mille nimel lõputult rabeleda. Sellestki hakkan kuidagi tasapisi üha rohkem aru saama. Kuigi samas mõistan, kui tähtis see nooremana on. Muidu ei läheks elu sugugi edasi ;-)

Raadiosaade siin.

Raudsõrmus tulevasele insenerile

Kanadas on huvitav komme, mis sai alguse eelmise sajandi alguses - Ritual of the Calling of an Engineer. See on natuke nagu mingisse salajasse liitu kuulumine, kus tseremoonial osalevad vaid asjaosalised ise. 1922.aastal tuli selle mõttega välja Toronto Ülikooli professor Haultain, kes palus paljudele tuttava Mowgli lugude autoril Rudyard Kiplingul luua vastav protokoll, kuidas kõik täpselt läbi viia. Traditsiooni mõte on rõhutada töö eetilisust, et insenerid peaksid meeles, kui tähtis on oma tööd ausalt ja südamega teha, ning olla alati vähemkogenud kolleegidele toeks. Sõrmus oli algselt rauast - Mari valik- , nüüd ka roostevabast terasest. Ning antakse neile, kes on kohe-kohe oma õpinguid lõpetamas. Käiku läks see aastal 1925. Ühe müüdi järgi tehakse sõrmus 1907. aastal ehitamisel olnud ja kokku kukkunud Quebeci silla metallist (et insenerid ei unustaks, kui oluline on oma tööd korralikult teha, sest kehva planeeringu ja kontrolli pärast sai surma 75 töölist). Kuid see on tõesti ainult müüt. Sõrmust kantakse oma töökäe väikeses sõrmes, et keegi ei unustaks antud lubadust.

Mitte üks hing väljastpoolt ei tohi tseremoonial osaleda, ning mis ja kuidas seal asjad käivad jääb võõrastele saladuseks. On öeldud, et seda ei tohi mitte kellegagi jagada. Ma ei hakka isegi Mari käest küsima, mis täpselt tehti, sest ta on mul selline väga põhimõtteline neiu ;-) Nii palju ütles, et türdukuid, rääkimata blondidest valgetest neiudest, oli väga vähe. USA hakkas midagi sarnast tegema 70ndatel. Teiste riikide kohta ma ei tea. Eestis ei ole ka minu meelest midagi sarnast. Aga võiks ju olla ;-)

Nüüd on neiul veel ees viimane kuu projektiesitusega ja eksamitega ning siis peaks ta paberitega professionaalne insener (nagu siin neid kutsutakse) valmis olema. Ja kuigi ta on omandamas mehaanikainseneri diplomit, siis hetkel ootab teda ees inseneritöö, kus neid oskusi just väga palju ei nõuta. Oodatakse küll, et ta kõvasti juurde õpiks. Aga mul on tekkinud arusaam, et üks väljaõppinud insener ei löö ühegi töö ees põnnama 😊

Emana aga tunnen, kuidas reaalsus on äkki kuidagi kohale jõudnud. Olen alati, kui ütlen, et tütar õpib mehaanikainseneriks, natuke nautinud seda inimeste ootamatut reaktsiooni (paar päeva tagasi näiteks Marist aasta vanune ehitusinsenerist eesti noormees, kelle silmad üllatusest/imetlusest kergelt suureks läksid). Aga ega ma päriselt pole süvenenud, kuidas ta kunagi insenerina ka töötab ja kui fantastiline see kõik on. Võin samas endal pead paitada, sest tänu minu väikesele torkimisele pani ta võimalike õppealadena viimase valikuna erinevate insenerierialade hulgas just mehaanika eriala kirja (tal oli viimasena materjaliinsener valitud).

Hääletatud!

Nii vahva rahvahääletus minu meelest... Laulupeo auks, mis tähstab oma 150. sünnipäeva järgmisel aastal, antakse välja uus 2eurone münt, mille jaoks on noored oma ettepanekuid esitanud. Küll on hea, et ma enne tähtaja lõppu selle leidsin. Aega on veel pühapäevani, et oma hääl anda siin. Pean ütlema, et mulle meeldivad kõik. Eriti need, kus on näha selgelt lapsekätt. Aga ma ei ütle veel milline ;-) Vaatame, milline lõpuks võidab.

Andsin hääle 10-nesele Kaarlile. Võitis hoopis Grete-Lisette. Kelle töö on tegelikult see, mis mulle samuti väga meeldis. Häält talle ei andnud, sest nagu nimetasin, oli see lapselik joonistus hästi tore. Kõik ei pea alati viimse peal ilus olema ;-)

Naistepäeva roosiõis...

... kõigile, kes täna meil siin panka tulevad :-) Mõtlesin äkki, et miks mitte! Ma tean, kui rõõmsaks mind teeb fakt, kui keegi ootamatult lilleõie kingib. Eriti veel rahvusvahelisel naistpäeval. Viimasel ajal on siingi hakatud natuke rohkem naistpäevast rääkima, kuigi mitte nii laialt, et mehed kiirelt lillepoodi tormavad. Panganduse seisukohalt võiks tuua aga siit maalt välja fakti, et naistel oli veel 60-ndatel keelatud enda nimel laenu võtta (olen seda mõningate vanemate eestlastega vesteldes teada saanud). Nad said õiguse omal käel ilma mehe allkirjata iseenda nimel konto avada aastal 1964!!! Krediitkaardist ei tasunud unistadagi. Päris huvitav on lugeda Wikipedia nimekirja, kuidas naised läbi aastasadade tasapisi õigusi juurde said (siin kanada naiste ajalugu). Ja kui mõelda, kui nii paljudes riikides on olukord endiselt üsna nutune, siis on selge, et meil on veel pikk tee minna...

Laulud - laulud...

Elina Nechayeva läheb Eestit esindama. Mille üle ma üldsegi kurb ei ole ;-) Millegipärast oli mul peale esimest laulude kuulamist just selline mõte, et tema läheb! Sest ükski teine laul ei kõnetanud mind kohe mitte kuidagi. Imestasin, et tavaliselt on ikka mitu viisi, mis mu hinge helisema jäävad. Ainult üks teine lugu jäi veel kõlama. Ja see oli Vajé - Laura (Walk With Me). Eriti meeldis mulle nende video, mis isegi Kirke arvates väga cute oli (lõpukaadrid panid õrnalt õhkama). Paljude lauludega on suur viga selles, et millegipärast ei pääse nad laval korralikult püünele. Sama oli Laura looga eelfinaalis, aga minu meelest finaalis säras ta juba päris hästi. Elina aga on algusest peale väga kümne (kaheteistkümne) peal esinenud. Kuulasin laulude stuudiovariante ja pean nüüd juba ütlema, et ega meil eestlastel muusika poolest viga polegi. Kuidas Elinal minema hakkab? Nii palju kui teiste riikide esindajate laule olen jõudnud kuulata, siis paneks ta küll sinna tippu. Aga eks see võistlus ole täiesti ettearvamatu. Sest oleme nii väga erinevad. Õnneks, sest maailm oleks muidu väga igav.

Veel finaalist... Mulle meeldisid saatejuhid nagu nad olid. Sepa ja Avandi tandem kipub viimasel ajal kuidagi pingutatud olema. Rahva ootused panevad vist neile koorma kaela, mida on üha raskem vedada. Nii et eraldi ongi juba toredam neid näha. Vaheklipid olid lahedad. Kuigi Ma tahan pääseda Eurovisioonilie klippidele ei saa miski vastu. Samas paneks nüüdsed videod nende sappa. Sest need imelikud Eesti mehe nukufilmid mind väga ei kõnetanud (välja arvatud arvuti ees istumine). Kõige-kõigem oli aga Evelin Võigemast, kes esitas laulu Elastiknaine. Kui keegi viskas õhku küsimuse, kus sellised naisi saaks, sest pole ju, siis probleem on vist selles, et eesti mehed on tubliks hakanud ja ei jookse perede juurest ära ;-) Minu tublidus tuli just sellest, et isa kodus nii vähe oli. Pidi ise ju hakkama saama. Nüüdki pean end vahel näpistama, et ... ära tee... mees on ju kodus... kes võiks teha...

EV 100 Torontos

Just nõnda säras eile õhtul Toronto silt raekoja ees eile õhtul. Ikka sini-must-valgena. Ka CN-torn säras meie lipuvärvides, igal täistunnil pool tundi. 

Hommikul olime peaaegu et täpselt kell 10 Torontos Nathan Philips Square'il ehk siinsel raekoja platsil. Metroos päevapiletit ostes müüs lahke (tõenäoliselt kusagilt endisest Jugoslaaviast pärit) mees meile kahe asemel ühe päevapileti. Ma proovisin küll hästi aus olla ja väita, et üks lastest on siiski vanem kui 19, aga Tomi sõnade järgi oli härra mulle silma pilgutanud ning lausus, kuidas tema meelest see küll tõsi pole. Lõpuks andis ta mulle raha tagasi ja ühe pileti. Ma ei hakanud rohkem vaidlema. Tuju tegi heaks ka tema uurimine, mis lipud meil käes on. Ning tema head soovid Eestile! Lippude kohta päris hiljem veel mõni uudishimulikult.

Inimesi võis tõesti kusagil tuhande ringis olla. Minu jaoks tohutult suur hulk tuttavaid nägusid. Aga ka neid, keda varem eriti näinud pole. Soovisime muudkui üksteisele palju õnne aastapäeva puhul :-) Selline natuke pidulik tunne tekkis. Hästi tore oli, et kohal oli palju päris pisikesi ja noori. Tundus, et nii ümmargune tähtpäev tõi välja ka need, kes enamasti eemale hoiavad. Laulsime mõned laulud, kuulasime kõnesid. Kõike seda võib vabalt siit vaadata või siit. Siin hulk pilte, kaasa arvatud see, mis Tomist siin kõrval. Ja siin veel. Hästi palju on toredaid fotosid lastest. Tõesti hästi-hästi vahva! Isegi Mari ja Kirke olid natuke põnevil kogu asjast. Ja ei tekkinud kordagi vaidlust, et nad ei viitsiks kaasa tulla ;-)

Lisaks lippudele oli mul rinnas heegeldatud lipuvärvides lill. Õieti küll hakkasin neid heegeldama oma teekannusoojendaja joaks. Aga siis vaatasin, et sobiks mulle hästi jope peale panna. Vabariigi aastapäev on ka mu onutütre tütre sünnipäev. Nii et järgmise foto saatsin talle tervituseks Rootsi.

Suurelt platsilt jalutasime üle tee Sheratoni keskusesse. Mis minu jaoks omamoodi tähtsusega. Suvel olin ju seal Võitmatute mängudega seoses 11 päeva. Imelik oli sisse astuda hoonesse, kus polnudki samasugust sagimist ja tegutsemist nagu mul meeles on. Aga... mingil hetkel kuulsime shoti torupillide helisid. Hiljem nägin oma Invictus mängude "kolleegi" FB lehel teadet, et tal oli eile toimunud üks pidu (ta kuulub siinsesse nn kaitseväkke). Oleks ma teadnud, oleks läinud ja ta üles otsinud ;-)  Siin mõned pildid linnaplatsilt:

Leia üles Mari ja Kirke:

Sheratonis toimuva kontsert-aktuse korraldajaks oli Toronto Eesti Selts. Kui nad sellega alustasid, siis lasid esialgu müügile 400 piletit, mis müüd aga mõne nädalaga läbi. Seda juba eelmise aasta alguses. Kuna huvi oli nii suur ja paljud jäid ukse taha, siis pandi inimesi ootejärjekorda. Kuni suudeti suurem saal üürida. Pileteid sai veel 200 juurde. Mis aga samamoodi kadusid kui kuumad saiad. 

Mingil hetkel teatati, et on veel üks pea korraldaja Eesti Majas. Kus pileteid umbes 400 (kuigi tõenäoliselt siiski tuli vähem rahvast). Sinna ma juba pileteid ei ostnud. Sest ega need päevasedki just väga odavad polnud. Saime kõhud täis. Lõpetuseks oli ikka eestilikult kringel ka laual. Kuulasime erinevaid tervitusi erinevatelt poliitikutelt ja teiste rahvaste esindajatelt (ikka lähinaabritelt, kaasa arvatud Poola). Millegipärast ei olnud Eesti saadik Gita Kalmet kõnet pidamas. Tavaliselt on ta alati selliste oluliste sündmuste keskmes. Ju siis polnud see talle väga oluline, või arvas, et õhtune pidu on tähtsam. Sest seal oli ta küll platsis.

Mis minu meelest väga imelik. Eriti arvestades, et tervituste hulgas loeti ette isegi Kanada peaministri oma... Kõneles üks senaator ja parlamendi esindaja Peter van Loan, kel eesti juured. Aga samas võis olla, et väärikas proua lihtsalt ei jõudnud hommikuks kohale või oli tal mingi muu tähtis põhjus. Nii et ma võin praegu väga ebaõiglane tema suhtes olla. Ja päriselt pole ju sel lõpuks tähtsust. Kes jõuab kõiki neid kõnesid lõputult kuulata ;-) Esinesid Võlukeeled Eestist ja Leiki Kopvillem oma bändiga (ta laulis oma isa laule ning muidugi oli kurb, et isa ise kohal enam ei saanud olla... aga need, kes usuvad, võivad teda kusagil pilvepiiril jalga muusika rütmis kõlgutamas ette kujutada) ja muidugi koolikoor. Laulsime ühiselt mõned laulud. Tore, et kavas sõnad olemas olid ;-)

Paistab, et meil oli päris tore olla ;-) Mari kõrval on noormees, kes laste mängukaaslane juba vanast ajast. Siin on ka näha, et meil kolmel on minu süstikpitslilled rahvusvärvides rinnas. Kanname ka ühtlaselt musta, mille pealt nad hästi välja paistavad. Rahvariideid ei hakanud keegi selga panema, sest õhtul pidime edasi minema. Ülemisel fotol on ema-tütre pilt. Ema oli kunagi lasteaia kasvatajaks, kui minu tüdrukud seal käisid. Ta ei õpetanud küll neid, kuid mäletas hästi neid hästi blondide peadega tüdrukuid :-D

Mari lahkus millalgi kahe ajal, et minna Pokemoni mängima. Ja kui me nelja ajal liikuma hakkasime, siis teatas Kirke, et tahab oma sõpradega minna Eesti Majja teisele peole. Eks me olime natuke kurvad, et ta ei tulnud meiega Tomi sugulaste juurde, kus meie kasulapselaps. Aga lõpuks on ta küllalt suur, et teha oma otsuseid, kus tal toredam on. Meie istusime Tomiga trammile ning sõitsime lääne poole. 

Astusime enne veel LCBOst läbi, mis on siin alkomüügi koht. Seal järjekorras seistes märkas kõrval olevas kassas kassapidaja meie lippe ja õhupalle ning hõikas: "Oi, Eesti tähtpäev! Meil oli see hiljuti. Olen leedulane." Kui ära hakkasime minema ja temast möödusime, siis küsis ta, kas CN-torn valgustatakse ka Eesti värvides. Nii nagu Leedu auks tehti. Küll oli armas selline tähelepanu :-)

Veetsime toreda õhtupooliku. Külas oli veel üks eestlastest abielupaar, kel minu tüdrukutest paar aastat noorem tütar. Mul oli natuke kahju, et ma neid varem kokku polnud viinud. Sest tundus, et neil oli üsna palju ühist. Anime huvi, jaapani keel jne. Ja, õigus, Mari ilmus oma Pokemonide püüdmiselt ka platsi. Kirke oli vahepeal juba Eesti Majast lahkunud ja käinud kesklinnas. Saatis mulle SnapChatiga pildi Toronto sildist. Sealt läks ta juba koju, et koerad välja lasta. Neil oli ka liiga pikk päev kodus istumist. Aga nad on õnneks päris kannatlikud. Ja pahandust tavaliselt ei tee.

Enne 11 teatasin, et kui tahame näha Toronto silti ja CN-torni Eesti värvides, siis on viimane aeg lahkuda. Ja nõnda me siis jälle trammile kiirustasime. Õieti küll võttis buss meid peale, sest trammidega sellel liinil on mingi probleem. Ja palun, siin see CN-torn on. Elagu Eesti!

 

Veel kord lingid: video: siin või siin (Kirke ja Tom tervitavad lõpupoole ka). Siin hulk pilte. Ja siin veel.

Mida tähendab EV100 mulle...

EV100 on pidupäev, mille peale sada aastat tagasi vabariigi loomise juures olnud julged mehed ja naised kindlasti heast meelest pead noogutaksid. Vaevalt et nad just siis nii kaugele oskasid mõelda. Palju tähtsam oli oma riik kindlatele jalgadele saada. 

Ma olen sündinud Eestis, kus vabariigist valjult ei juletud rääkida. Alles värske koolijütsina sain esimesi märke, et maailm mu ümber pole see, mis ta võiks olla. Sain teada, et Eestil on oma lipp punase kõrval, kui kunagi väljas mängides leidsin ühe väikese sini-must-valge lipumärgi. Mida ema soovitusel igaks juhuks ainult enda teada hoidsin. Südamesse puges teadmine, et riigi poolt paljukiidetud vabadus on tegelikult valesid ja aukusid täis. Teismelisena sattusid mu kätte okupatsioonikorravastased lendlehed. Millise põnevusega ja samas ärevusega me neid sõpradega lugesime. Ning minu mõtetes idanes otsus „suurena“ kindlasti oma panus anda Eesti heaks, kui mitte vabadusvõitlejana, siis vähemalt naisena, kes toob ilmale kümme tublit eestlast. Et eestlased mitte siit ilmast ära ei kaoks. Loomulikult juhtus nii, nagu paljude noorepõlve unistustega, mis unistusteks jäävad. 

Päris vabadusvõitlejat minust ei saanud, kuigi 80-ndate aastate tudengina olin minagi osa laulvast revolutsioonist, sest vabaduse seeme oli eestlastel aastal 1918 juba sisse süstitud. Sõnul kirjeldamatu on see tunne, mis meie kõigi sees oli, kui saime avalikult lehvitada kolmevärvilist lippu ja laulda laule, mis nii kaua keelatud olid. Ning kuigi ma olude sunnil enne Eesti taasiseseisvumist hoopis Rootsi ja hiljem Kanadasse sattusin, siis pole see mitte ära võtnud uhkust eestlaseks olemise üle ja rõõmu kõigi Eesti saavutuste üle. See on pigem teinud minust palju suurema eestlase, kes oskab hinnata seda, mis meil praegu Eestis olemas on. Olen suutnud sama tunnet kasvatada ka oma võõrsil sündinud lastes, kes tihtipeale ütlevad esimesena, et nad on eestlased. Ning mul on südamest hea meel, et kunagi oli olemas küllalt pealehakkamist ja olude ärakasutamist, et Eesti Vabariik üldse 100 aastat tagasi loodi. Sest… kes teab… Eesti ajalugu oleks võinud olla hoopis teistsugune, kus eesti keel ja kultuur võõra võimu all hääbub. Nii et suur aitäh meie julgetele esivanematele ja palju õnne kõigile Eesti Vabariigi 100.sünnipäeva puhul! Nüüd pole muud, kui sihiks seada järgmine 100!

Siin veel mõtteid teiste sulest.

Peoks valmis

Süstikpits lilled Eesti lipuvärvides. Pole veel päris selge, mis homme selga paneme, aga kaunistused on olemas 🙂 Ise olen tulemusega väga rahul. Tundus, et mu neiud ka.

Koolitöö

Ma ei tea, miks mul mõned postitused istuma jäänud on. Siin üks vana grupitöö gümnaasiumist, kuigi Mari on juba ülikooli lõpetamas. Mari joonistatud pilt samal teemal oli mul siin kunagi üleval. Fotoaparaat on Mari tehtud, tema kirjutab ka peamiselt teksti valmis. Fotokas meeldis õpetajale nii palju, et ta tahtis seda endale. Aga Mari arvas, et ei taha siiski anda ;) Praegu ma ei teagi, kus see täpselt saanud on. Ilmselt Mari asjade hulgas. Teemaks siis maailm, kus fotograafid oma töö nimel ükskõik, milleks valmis on. Aga nad ei oleks ju, kui me ise ajakirjade lugejatena neid ei tahaks... Mis saaks, kui kõik oleks niisama ükskõiksed kuulsuste vastu kui meie pere üldiselt. Haidena ründavatel paparazzidele vist tööd ei jaguks...

Juured

Ma olen kindlasti siin-seal juba varem kirjutanud, kuidas on neid noori, kes oma kotid siin kaugel Kanadas kokku pakkinud ja siis kenasti oma esivanemate maale sõitnud. Mõni pisut pikemalt, mõni ilmselt jäädavalt. Nii see rahvaste rändamine käib. Sest... ei teagi miks. Vist on ikka loodus selle meie geenidesse sisse kirjutanud. Sest kusagil mujal võib tunduda palju parem (koht, kus paljuneda ja geene segada) kui just seal, kus me oleme. Isegi kui kohapealsed inimesed ei jõua ära imestada, miks mõni on otsustanud nende pärapõrgus asuvasse paika kolida või end sisse seada nii kohutavas riigis, kus valitsus ainult rahva vastu töötab (mis sest, et rahvas nad ise sinna sisse hääletas, st muidugi enamus hääletas). Aga ma ei tahtnud üldse nii peenelt kõike lahkama hakata. Hoopistükkis jäi pühade ajal silma üks saade, kus muuhulgas käiakse külas Iisak Andrelleri kodus kaugel Setomaal.

Iisakut tean ma juba sellest ajast peale, kui ma siin panka tööle tulin. Nii et juba 26 aastat. Töötasime tema emaga väga kaua aega koos ja mäletan, kuidas ta kaks väikest last peale kooli vahel meil siin tagaruumis istusid ja joonistasid. Huvitav oli see, et kuigi nii isa kui ema oskasid eesti keelt, siis seda oma lastele ei õpetatud. Sest eesti keel ei tundunud olulisena, väike tähtsusetu keel, mida õieti ei räägita... milleks seda vaja on, kui inglise keel suus. Sellise otsuse suureks mõjutajaks oli minu meelest fakt, et nad elasid hoopiski Inglismaal (Walesis), enne kui üle lombi siia kolisid. Ei olnud seda multi-kulti mõju, nagu see meid siin ümbritseb. 

Iisak õppis ülikoolis, tegi oma muusikat ning huvitus indiaanlaste ajaloost ja elust. Viimane tõi ta aga hoopis oma juurte juurde. Ülikooli lõpuaastal ütles indiaani pealik ühes loengus: "Don't you dare to come, asking me afterwards about my ancestors. Go talk to yours first." Ehk umbes midagi nii: Saa selgeks, kes sinu esivanemad on, enne kui tuled minu omade kohta küsimusi esitama. Ja nõnda võttis noor mees oma pambud selga ning tuli kaheks kuuks Eestisse. Vaatama üle, mis maa see on ja mis inimesed seal elavad. Mis aga tähendas, et ta andis selle tulemisega Eestile oma sõrme. Sest tagasi ta enam ei läinudki (kui ainult külla). Sest talle pakuti inglise keele õpetaja kohta. Sest ta leidis endale kena noore inimese, kellega hakati kodu rajama. Sest ühel hetkel osteti väike talu Setomaale, Paadova tallu. Sest Eesti on tema maa... või nii ma arvan :-) Eestis andis ta välja ühe plaadi oma muusikaga: Epifolium. 

Praegu toimetatakse oma kodus, Iisak mängib kohalikus toredas Nedsaja küla bändis, Maris kantseldab pisipoega. Koos kasvatatakse kitsi ja valmistatakse kitsepiimast põnevat toodet - cajetat. Cajeta on Mehhikost pärit kreemjas kitsepiimakaramell, mis valmistatud rafineerimata suhkrust ja muidugi kitsepiimast. Nende pood on siin, kui kellelgi huvi tekkis 😉

Ühes intervjuus ütleb ta: Mulle meeldib, et Eestis kasvatavad paljud inimesed ikka veel oma toidu ise, et nii palju käiakse marjul ja seenel ning korjatakse ürte tee jaoks. Inimestel on säilinud side loodusega. Mulle meeldib, et siin on nii palju lauljaid, muusikuid ja tantsijaid ning muusika ja laulmine on osa kultuurist. Meeldib, et rahvajutte ja -laule teatakse ka tänapäeval. Ei meeldi see, et Eestis, nagu paljudes maailma piirkondades, võetakse järjest rohkem omaks ja kopeeritakse ameerikalikku kultuuri.

Nüüdseks on asjalood isegi nii kaugel, et tema õdegi on end Eestisse sisse seadnud ning isa tulnud oma vanaduspõlve just siia pidama. Minu meelest lausa imeline lugu, kuidas Eesti sügaval inimese sees peidus võib olla.

Nüüd vaadake aga nende lugu ka teleekraanil

Ilmajutu jätk

Kui millestki muust pole kirjutada, siis tasub alati ilmajutu üles võtta. On ju nii 🙂 Reede hommikul välja minnes näitas meie õue kraadiklaas +11℃, laupäeva hommikul peaks see olema -12℃. Ainult 20-kraadine kukkumine, mis ei pane mind siin kaugel Kanadamaal enam kulmugi kergitama. Vaid tusaselt nentima, et vihm, mis vahepeal pea kõik lume viis, on teed meeldivalt jäiseks muutnud. See tähendab nende jaoks meeldivalt, kes igatsevad igapäevase uisuraja järele. Hommikul Kirkega väljaminemiseks riidesse pannes pidin arvestama, et päeva jooksul kaovad soojakraadid unustuse hõlma ja ei tasu siin midagi mingit kergemat jakki selga ajada. Kirke vangutas ainult pead, et kuidas siis nii, tavaliselt on ikka nii, et hommikul on jahedam ja päeva jooksul soojem...

Oligi nii... Keskpäeval muutus vihm raheks ja siis lumeks. Selliseks imeilusaks. Suurte helvestega. Kui koju hakkasin minema, sadas lund ikka, aga tuul oli väga tugevaks läinud. Nii et tegelikult oli tuisk väljas. Ja nüüd ongi jälle külm. Ja maa valge. Kuigi vist mitte kauaks. Järgmise nädala lõpuks peaks jälle soojemaks minema... Hmmmm....

Natuke külm...

Täna hommikul imetlesin siis sellist mustrit vannitoa aknal. Või peaaegu. Ma olen siin värve natuke võimendanud. Õues on ikka veel pime, kui ma ärkan. Telefonist vaatasin, et väljas oli umbes -21 ja tuulekülma -32. Üldse on jõuludest saati meil parasjagu jahe ja lundki jätkub. 

Ega ma eriti täna välja ei kippunud. Koerad tormasid küll rõõmuga õue, kuigi natukese aja möödudes on neil nägu peas, et võiks jälle tuppa sooja saada. Ükshaaval tõstetakse käppasid ja komberdatakse kolmel jalal. Õieti oleme viimasel ajal neid ainult aeda lasknud. Sest... väljas on ju külm. Isegi loomale. Kasukaid pole neile veel õmblema hakanud, kuigi papud on neil olemas. Kumbki muidugi vaimustusest ei hüppa, kui ma need välja võtan. Kokot olengi vahel kiusanud, kui tahan, et ta mind ei tüütaks (näiteks toidu nõudmisega... aga kes siis viitsib end mugavalt diivanilt end üles ajada, et nende soove täita. Eriti kui toiduajani on veel tükk aega minna. Millegipärast arvab ta, et kui mina piparkooki näksin, siis võiks temagi süüa saada...) Igal juhul kõige parem viis kiusajast lahti saada on rõõmsalt hõigata: "Papud!" Ja juba ta kaob näiteks söögilaua alla või oma nurka peitu või Kirke tuppa tema jalgade juurde. Ning näole ei anna. Vähemalt natuke aega. Kuni kõht siiski õigest söögiajast teada annab.

Õnneks lasevad siiski mõlemad koerad jalatsid jalga panna. Siis kui ma kutsad enda liigi meelitan või kätte saan. Siiani on need ka jalas püsinud, ei mingeid vigureid, kuidas saapaid kätte saada või hammaste käikupanemist. Loomulikult on neil nendega mõnusam, mitte ainult soola pärast, mida ohtralt tänavatele laotatakse, aga ka külma pärast. Kuidas aga koerale selgeks teha, et mäletad ju küll, kuidas kolme jalaga tatsamine väga emameeldiv oli. Või kuidas sa pidevalt oma käppasid lakkuma hakkad, kui lumeklimbid sinna alla tekivad... Oh, neid lapsi, vabandust... koeri küll... 

Siin veel üks foto meie aknast. Huvitav, kuidas aknale võib pisut erinevaid mustreid tekkida. Aga üleüldiselt ei ole mul sellise talve vastu, kus on miinuskraadid. Eelistan kindlasti vihmale ja porikarva maale.

Siia veel üks video, mille koertest tegin, kui me aias lumega mängisime. Proovisin kasutada aeglasemat filmivõtet. Ja kokku monteerisin telefonis. Ilmaelu on ikka niiiii palju lihtsamaks läinud.

Mina ka oma sõna vahele ütlemas...

Nüüd on juba mõni päev uuest aastast vaikselt õhtule saadetud. Või peaaegu vaikselt. Olen vaadanud seda hümni üle vaidlemist ja ei suuda ära imestada, kas tõesti on see teema, millest peab nii suure numbri tegema. Et mitmed asjaosalised, eesotsas presidendiga, peavad õigeks lausa vabandada. Ausalt ei saa aru... Kui isegi siin kauges Torontos tuli üks mu tuttav samuti suure jutuga, kuidas ikka nii, et hümni ei mängitud... siis tuli mul ei tea kust ette mälupilt Kremli kelladest ja hümnist, mida aastavahetusel lasti. Ja ei, sel hetkel polnud veel keegi seda fakti kõvasti välja hüüdnud või vähemalt polnud ma sellest lugenud. Küsisin pisut irooniliselt, kas tõesti tasub nutta tagasi nõuka ajast kaasa toodud kommet. Siinsetele eestlastele on muidugi nõuka-aja mainimine nagu punase lehvitamine kurja pulli ees 😜 Huvitav, et ta ei osanud ei musta ega valget öelda, kui imestasime, miks ta küll ei pahanda ei Kanada ega USA üle, kus telest uue aasta algul hümni ei kuule 😄 (Küll aga laulavad koolilapsed vähemalt Kanadas hümni iga päeva alguses! Kas see poleks hoopis toredam komme, sest siis jäävad juba kooliajast sõnad meelde.)

Ma pole kunagi olnud aastavahetusel vabas Eestis. Ma pole olnud Vabaduse platsil sel ajal. Kuigi üks sõbranna teadis rääkida, et ma ei tahakski seal olla. Sest pidi olema paras "segasummasuvila". Seda siis pehmelt öeldes. Tema hoidvat igal juhul eemale. Ma ei tea, kuidas seal täpselt see varem käinud on. Nii palju tean, et president on ka kõik need aastad eemale hoidnud. Ja igaks juhuks juba varem oma jutud rahulikult linti lugenud. Oleme siin kaugel truilt enne kella viit interneti vahendusel sellest osa saanud. Ja pidulikult/pühalikult ka hümni ajal seisnud. Aga samas hõiskab juba hing: Tere uus aasta!​ Selgi aastal olime klaasid käes valmis Eesti südaööl üksteisele head uut aastat soovima. Ja, ausalt, ma ei märganud, et hümni polnud! Meist keegi ei märganud! Kõik ETVst tulnu oli meie meelest viimse peal. Eriti veel president oma kõnega. Lisaks nägi ta superkena välja (tal oli minu lemmikvärvi mantel seljas, vist aitas see kaasa 😄) Ta oli minu meelest nii rahulik ja sõbralik.

Minu küsimus on, kas varem on seal platsil hümni mängitud, seal, kus peomeeleolu "üle ääre", ja mõned usinad juba enne kella kahtteist rakette taeva poole lasevad (vist mitte otse platsil, aga ümbruses). Sest aastavahetus on ju rõõmuPIDU. Oskan võrrelda seda Toronto uusaastaga. Oleme küll vaid korra suurel platsil koos teiste torontolastega uut aastat vastu võtnud. Kuid ausalt, ma ei kujutaks üldse ette, et seda rahvamassi saaks ülevast meeleolust maa peale tuua ning pühalikult hümni laulma panna. Neil on hoopis komme laulda oma "Auld Lang Syne". Miks ei võiks eestlastel ollagi eestlaseks olemise laul aastavahetusel kõigi suul. Et me ei unustaks, et me oleme eestlased, ja et me jääme eestlasteks. Mis sest et muu maailm peale surub oma kommete ning keelega ja paljusid eemale meelitab. Üldse ei ole mõtet vaielda nii tühiste asjade üle! Ausõna!

 

Uus aasta käes...

Kuulan täna hommikul Viini filharmoonikute uue aasta kontserti. Nii nagu ikka. Sest muidu ei saa ju uude aastasse kuidagi minna. Küll on hea, et internet olemas on. Mul ju teleteenust pole. Ja ei igatse ka. 

Hiljuti kauplesin meie firmalt hea interneti paketi. Nad püüdsid mulle mitu korda helistades kolme teenust väga soodsalt pähe määrida. Minu uurimisele, kas neil midagi vaid interneti jaoks pakkuda pole, vabandati, et kahjuks pole. Ja saigi meie kõne otsa. Siis ühel vabal hetkel vestlesin nendega läbi veebilehe. Ütlesin, et nende konkurent pakub midagi head. Kuidas nendega on? Või on mul parem konkurendi juurde üle minna? Mis sest et olen juba 20 aastat trui olnud. Kärmelt tuli vastus, et peab mind ühendama kellegi teisega. See teine pakkus kohustuslikus korras jälle kolmest teenust (telefon, tele juures). Mispeale ütlesin, et ma ei tohi võtta teleteenust, sest mind ei saakski selle eest minema 😄 Ja telefonid on meil niikuinii nende firma kõrvalharuga. Arusaadav-arusaadav... tuli vastus. Lõpuks sain võistleja poolt pakutavast veel 6 dollarit alla ja aastas kokkuhoidu ligi 500. Nüüd peab ainult aasta pärast silmad lahti hoidma, kas nad midagi head pakuvad või mitte. Olen teenindajana ammu teadnud... kui ei küsi, siis ei saa. Ja kui viisakalt käituda, siis on suurem võimalus, et sulle ka vastu tullakse. Ei tasu meid midagi rünnata. Siis võtame kaitsepositsiooni ja teeme kõike punkti pealt eeskirjade järgi. Nii et kui keegi pole veel uusaasta lubadusi kirja pannud, või on neid liiga vähe, siis võib selle küll kusagile tagataskusse torgata: ole teenindajaga viisakas ja naerata. Võid üllatavalt hea teeninduse osaliseks saada 😉

Aga kontserdi juurde tagasi tulles, oli lahe, et meie presidenti alguses kohe näidati! Võite mu pea maha võtta, ja ma annan aru, et ta vaid lühikest aega sel positsioonil, kuid ma ei karda öelda, ta on siiani mu lemmikpresident olnud 🙂

Uue aasta võtsime vastu sõprade seltsis, õieti koos ühe teise eesti perega, nagu viimastel aastatel kombeks. Meie lapsed saavad hästi läbi. Lisaks Mari hea poolakast sõber ja serbia sõbranna. Paistis, et neil oli väga tore. Seekord sai magustoiduks leiva-kohupiima-õunakook, kuhu panin küll natuke piparkooke ja jõhvikaid juurde. Olin just vaadanud ühte osa ETV õhtusaatest, kus tutvustati EV tordivõistlust. Ja mõtlesin, mis mul olemas, et natuke eestilikumat rooga valmistada. Kuna meenus leivajupp, mis näitas kuivamise märke, siis tuhnisin selle mõttega natuke interneti avarustes. Tom ütles alguses, et kook maitseb nagu leivasupp. Pärast tunnistas, et eelteadmine pettis meeled. Uuesti maitstes poleks ta osanud leiva peale mõelda 😀 Siit tarkus kõrva taha, et ei tasu kohe kuulutada, mida toidu sisse pannud oled.

Šampust või õieti vahuveini oli küllaga. Isegi alkoholivaba, sest mõned noored keelduvad muud joomast. Kuigi tuli välja, et see kangem kraam maitses parem. Lisasin siis natuke seda lahjale joogile ning sain täitsa mõnusa segu. Vaevalt küll veinivalmistajad sellisele segamisele hea pilguga vaatavad, aga ega nemad ei joo ka minu klaasist 😛

Täna hommikul oli Kirke varakult üleval, et koolisõbrannaga Niagara joale kaheks päevaks sõita. Olin üllatunud, et ta tuli murelikult riietuse osas nõu küsima. Hea muidugi, sest väljas on nii külm, et jugagi olevat osaliselt külmunud. Eile oligi selle külmalaine kõige külmem päev olnud. Lume osas ei saa ka kurta. Seda jagub parasjagu. Minu rõõmuks!