20.07.18

Ülikool läbi...

Ja ongi viis aastat lennates läinud... Tegelikult lõppes ülikool Mari jaoks juba aprillis ja mai lõpust on ta töölgi. Aga pidulik lõpetamine toimus juuni kolmandal nädalal. Õnneks ikka lubati töölt kohale minna ;-) Kuigi tundub, et mitte kõik ei pea "lõpuaktust" oluliseks. Keegi seletas, et temal ei käinud ainsatki hingelist pealt vaatamas, ei ema ega isa. Isa polevat ise ka oma lõpetamisele kohale läinud... Minu meelest on aga pidulik käesurumine ja õnnitlused justkui punkti panemine ühele eluetapile. Ja tean, kui palju see tähendab kõigile neile, kes on panuse andnud noorte õpingutele. Nii õpetajatele kui perele. Või vähemalt enamusele. Ma panin kokku väikese video, milles üks esinejatest pöördus just nende poole, kes on kooliväliselt õppurile tuge pakkunud. Nii vaimset kui materiaalset. Viimase puhul on selge, et ega see kõrghariduse omandamine just kõige odavam tegevus ei ole. Eriti kui veel inseneri elukutset taga ajada. Need, kes tulevad väljastpool Kanadat, või õieti, mis siin rääkida, väljastpoolt provintsi, peavad välja käima topelt summa. Niisama teadmiseks, et Mari aasta maksis umbes 16 tuhat, lisaks veel muud kulud (õpikud näiteks). Ta oli ka üks õnnelikest, kes sai mingilt naisinseneride organisatsioonilt stipendiumi, mis maksis ühel aastal kinni kolmandiku õppemaksust. Mari elas õnneks ka kodus, ma ei taha isegi mõelda, kui palju kõik see maksma oleks läinud, kui ta väljaspool Torontot koolis käinuks... 


Kui keegi soovib näha tervet ülekannet, siis klõpsa julgelt siia. Kõigi teiste omad on siin.

Mari, kui mehaanikainsener, oli üks vähestest neidudest paljude noormeeste hulgas. Samas jagati ka tööstusinseneridele ja keemiainseneridele diplomeid. Ja magistri- ning doktorikraadi värsketele omanikele. Nende teiste erialade hulgas oli tüdrukuid rohkem. Ja nii heledate juustega noori võis vist kahe käe sõrmedel üles lugeda. Kindlasti paistsid silma Aasia päritolu noored. Kuigi samas pole neid nii palju kui mõnel muul erialal. Insenerina pead oma pea rohkem tööle panema ja praktilised oskused käiku laskma. Neil on tihtipeale tugevamaks pooleks puhas päeheõppimine. 

Lõpetajatele oli lubatud kaasa tuua kaks isikut. Kuna mu pool peret Eestis, siis oli Mari serbia juurtega sõbranna Vera kohal. Mis ei tähendanud, et Tom ja Kirke seda jälgida ei saanud. Nimelt tehti otseülekanne ülikooli veebi kaudu, mida isegi vanaema-vanaisa Tallinnas jälgisid. Tseremooniat oodates sain oma õelt sõnumi, et ta lapselaps lõpetas samal päeval põhikooli. Nii et saatsin õele ka ülekande lingi. Ta kirjutas peale Mari "letti kutsumist", et nägi tüdruku ära. Oli Harry Potteriga koos lavale läinud. Hiljem ülekannet vaadates, nägin ise ka, et täiesti Harry, mis sest et kreeka nimega :-) 

Rahvast oli muidugi üsna palju ja ruumi vähe. Samas oli kõik väga kenasti organiseeritud. Külastajad juhatati kärmelt õigele kohale. Meie olime rõdul, kohe ühe kaamera taga, külje peal. Mis andis päris hea ülevaate toimuvast. Ootamise ajal klõpsis Vera meist selfisid, selliseid "ilustatud" pilte ;-) Ma arvan, et olen leidnud sealt uue profiilipildi enda jaoks :-D Selle allreas vasakult teise loomulikult.

Hästi tore oli hetk, kui kuulutati välja mehaanikainseneride kord diplomile järele minna. Äkki kõlas saalis tohutu aplaus ja rõõmuhõisked (s
innamaani oli erialade väljahõiskamine väga tagasihoidlikud reaktsioonid esile kutsunud). Lisaks hakati lõpuks veel jalgadega sahistama. Mis ju kunagistel ammustel aegadel oligi austuse avaldamine asemel ülikoolides. Nii nagu ma mäletan esmakursuslastele antud seletusi, mida meile jagas peahoone aulas kunagi väga tuntud ajaloo professor, kelle nimi on mul keelel, aga meelde ei tule. Igal juhul tekitas selline pisuke "lärm" palju elevust nii tudengite kui pealtvaatajate hulgas. Aga eks poisid olegi natuke ulakamad ning neid poisse seal mehaanikainseneride hulgas ikka jätkus.

Ega siin polegi palju lobisemist. Kiirkorras kamandati kõik lõpetajad riburada professorite ja muude tähtsate tegelastega kätt suruma. Diplom ise anti kusagil ukse taga kätte. Enne hõigati välja kõige viimasema lõpetaja nimi, kes ka kenasti püsti tõusis ja lehvitas, ning öeldi, et isegi kui on kange tahtmine sealt ukse tagant sisse tagasitulemine ära jätta, siis mõelgu kõik selle viimase peale, kes peaks sel puhul oma kaastudengite toetuseta üksi lõpuks lavale kõndima. 

Mari oli üks, kes lõpetas "with honours", mida iganes see siis tähendab :-) Mehaanikainseneride hulgas oli selle aukraadiga lõpetajate protsent päris suur. 

Peale pidulikku lõpuaktust oli pisut tegemist, et oma laps üles leida. Ma ei tea, mida vanasti tehti. Tänapäeval võid vähemalt oma telefoniga ühenduses olla. Siis tekib küll natuke arusaamatusi märkide jagamisega, sest neid märke, mille järgi orienteeruda, on ühesuguseid ümbruses väga palju :D Loomulikult oli vaja klõpsida palju pilte. Allpool väike ülevaade. Huvitav probleem tekkis alguses, kuidas täpselt keepi tuleb kanda. Eks ta üks ebamugav asi ole, mis kergelt kaela ümber vajub. Õnneks olid abilised enne lavale minemist kõike korda seadmas :-) Marile plaanisin alguses ise kleidi õmmelda, aga jäin ajahätta. Nii sai ta ühe kollase kleidi selga. Mis minu meelest istus väga hästi, kuigi ta ise pole kleidikandmisega üldsegi rahul. Eriti kui see veel mingit säravat värvi on. Õnneks on ta mul selline leplik neiu. Osadel piltidel on Mari oma hea sõbraga ülikooliajast, poola juurtega noormehega. Kelle ta kunagi eesti keelt õppima meelitas. Ja kes sel suvel oma Euroopa reisiga Eestissegi jõudis.

Igal juhul palju õnne talle! Praeguseks on ta juba täiesti oma tööelus sees. Ja talle õnneks meeldib. Vähemalt nii palju kui ta rääkinud on :-)

2 kommentaari:

  1. Anonüümne21.07.18 12:55

    Õnne värskele insenerile ja vanematele, kuigi pildi järgi julgeks arvata, et te mõlemad veidi üle 20!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Mõlema komplimendi eest :-)

      Kustuta