Kinos

Käisime vist esimest korda laste elus TERVE perega kinos. Siiani olen mina neid viinud, mõned korrad on nad teistega läinud. Toomas sai karatest shihani käest filmi eelvaatusele piletid ja nii me otsustasimegi laupäeva hommikuks kell 10 kenasti teises linna otsas kohal olla.

Filmiks oli „Arctic Tale” - lugu jääkarudest ja morskadest (ma arvan, et walrus on ikka morsk eesti keeles). Lugu sellest, kuidas jääkaru ema oma lapsed üles kasvatab, kuidas pisike morsk peale sündi oma ema ja 'tädi' hoole alla jääb. Väga huvitav oli fakt, et ema kõrvale tuleb veel üks morsk abiks, keda filmis 'tädiks' kutsuti! Film oli väga südamesse minev. Selles oli hetki, mis tõid naeratuse huultele, aga ka seiku, mis tõi lausa pisarad silma (vähemalt minule ning mu tüdrukutele - nägin Mari enda kõrval põski nühkimas ja Kirke tunnistas hiljem, et oli samuti nutnud).

Kurb on fakt, et kliima muutus teeb loomade jaoks järjest raskemaks uute tingimustega toime tulemise. Igivanad väljakujunenud jahtimisviisidest pole soojemas kliimas sugugi abi. (Näiteks tunnevad jääkarud lõhna järgi jää alla lume sisse peitunud hülge lõhna ning proovivad esikäppadele täie jõuga langedes jääd purustada. Mis teha aga siis, kui jää on nii õhuke, et hülgepoega ei saa enam peita vaid ta peab jää peal üles kasvatama. Kuidas karuna hiilida ligi kellelegi, kes sind kaugelt näeb...)

Kõik need, kes pole veel aru saanud, kui oluline on meie looduse hoidmine, peavad seda filmi vaatama minema. Lõputiitrite aegu ütlevad lapsed õpetussõnu, mida oma kodus muuta: kasutada uusi elektripirne, olla lühemat aega dushi all jne. Kui kodus õhtul süüa tegin, siis Kirke käis mul tuld pidevalt ära kustutamas, sest parem on, kui me ei põleta neid niisama. Mul on usk ja lootus, et kui minuvanuseid põikpäid on raske ümber kasvatada (ja ma ei taha sugugi ennast nende hulka lugeda, sest püüan teha oma parima looduse säästmise huvides), siis ehk kasvab peale uus põlvkond, kes teeb täieliku kannapöörde (tänu koolis õpetatavale, tänu just sellistele filmidele, tänu nendele, kes tõsiselt asjast räägivad), sest lõppude lõpuks peavad meie järeltulijad kuidagi tulevikus toime tulema.

Põikpeadest: Mida ütelda ettepaneku kohta, et jalgratturid peaks maksustama???!!! Võib olla peaks ka jalakäijatele mingi maksu peale panema, nemad kasutavad kõnniteid ja kulutavad seda? Või koertele ja kassidele (näiteks saastamise maksu)?

P.S. Pean siiski tagasi võtma oma sõnad 'esimest korda terve perega kinos', sest meenus kord Floridas, kus me olime erilises kinos, prillid ees ning vaatasime filmi kolmemõõtmelisena. See tundus nii tõetruu, et meie kaheaastane Mari proovis kinolinalt puu otsas rippuvat virsikut haarata!