Mänguhoos

õnnelik Kirke

Fotojaht - magus

Magus musi...
2000 Esto Torontos (Eesti lipp Kirke nokamütsil :)

Jäätisemaias laps

Saime majaga "päranduseks" metsmaasikad, mis aias kasvavad...
mmm... kui magusad!

Kanadapärane magus - tooted vahtrasiirupist menoniitide turul.

Magus restoranilaual.

Teised maiasmokad

Koko

Meie verivärske pereliige, keda me juba tükk aega oodanud oleme :) Valiku tegemine ei olnudki nii kerge, kuid internet tuleb abiks. Ilmselt oli meil alateadvuses Kirke "kutsusaamise pusle", sest Koko (Kirke valitud nimi) on justkui pildi pealt maha karanud. Ta ema on kokerspanjel ja isa puudel ning koeramaailmas on ta tuntud cockapoo nime all. Pidi sobima väga hästi lastega ja teiste koduloomadega, kuigi Liisu ja Puma sabad läksid väga puhevile, kui Kokot nägid. Suurest segadusest panid loomad alguses ninad vastamisi, mis mõnede teadjamate järgi tervitust tähendab.

Sünnipäevaks 22.aprill, nii et vanust 9 nädalat. Hetkel on Koko liikumine piiratud köögiga ning käib väga usin treenimine ja kirjanduse lugemine, kuidas seda täpselt teha. Kirke rõõmu on väga raske edasi anda... Kui ikka mitu aastat kutsast unistad ja kõik see ootus välja paiskub, siis pole emmede kõrvad taoliste õnnehõigete jaoks valmis :) Koduteel, kui Koko vaikselt magas, pidi Kirke mitu korda Mari paluma: "Ega ma und näe... näpista mind!"

Lõpuaktus

Kümme aastat tagasi alustas Mari pisikese nelja-aastase tüdrukuna oma kooliteed. Ta ise ei mäletavat suut midagi, mis juhtus, kuid peale esimest päeva ei näidanud ta mingit huvi üles uuesti sinna tagasi minna. Kõik rääkisid inglise keelt, millest ta oskas korralikult ainult minu õpetatud hädavajalikku lauset: I have to go to the bathroom! "Emme, kui ma inglaseks saan, siis ma enam ei pea kooli minema?" oli tema pisikene pea jõudnud asjad paika panna. Peagi kadus siiski vastumeelsus ning õppimine ei ole kunagi tal ebameeldivate tegevuste hulka sattunud, mida ka tulemused näitavad.

"Emme, ära nutma hakka!" muretseb Kirke, kui Mari jaoks viimast korda koolitee ette võtame. Põhikooli tunnistus taskus tuleb tal sügisel uues koolimajas alustada. Lõpetajaid oli kokku 74 ja nendest 12 lõpetasid eesti mõistes kiitusega (Mari ka :) ning said medali kaela (kohe näha kui tähtis eriti esimese põlve immigrantidele hariduse omandamine on).

Mulle meeldis väga, et tublimatele, kes ei tarvitusenud just nende 12 hulgas olla, jagati eraldi autasusid - parimale keeletundjale, uuele tublile kanadalasele, erinevates ainetes silmapaistnud õpilastele. Laste endi poolt anti hääled oma lemmikkaaslasele, kes nende eest ka lõpukõne pidas. Kuna puuduvad klassid, kus samad õpilased pidevalt koos on olnud, siis teatakse päris hästi kõiki oma aastakäigus õppijaid.

Lisaks jagati eriauhindu, mis kandsid enamasti kooli endiste õpetajate ja direktorite nimesid. Minu meelest imevahva komme! Marile omistati Morley Adamsoni teaduse ja geograafia autasu.

Tunnistuste kättesaamisel hõigati lõpetaja nimi välja ning järjest astuti lavale. Plaksutamine jäi lõppu. Minu meelest oli eriliselt armas näha, kuidas trepi juures ulatati neidudele abistav käsi, et nad oma harjumatutes kõrgetes kontsades ja pikkades seelikutes ninali ei kukuks. Marigi kannab niiiiii harva kleiti, et ei mäletagi, millal ta viimati seda tegi. Aga ta oli ise õnnelik ja rahul koos tehtud valiku üle (üks õpetaja oli talle hiljem komplimendi teinud ja öelnud, et ta paistab väga elegantne välja). Piltidel tundub riie must, kuid tegelikult on see värvilt tume-tume kirsipunane, mis liikudes värvi muudab. Jalatsite osas küsis ta hommikul: "Emme, kas ma võin midagi sinu oma proovida!" Ja nõnda leidis endale ühed kuldsed sandaletid kusagilt kapipõhjast, mida ema ammu ei kanna :) Ripsmetele Mari jaoks tavapäratut meiki ja kaelaehe kaela ning oligi neiu minekuks valmis. Temaga on eriliselt lihtne!

Ostsin lilled Marile ja ta klassijuhatajale (pildil on Mari koolidirektoriga), lisaks roosiõied sõbrannadele Nouranile ja Lydiale (tema sai muusika ja laulmise eest auhinna; kinkis meile plaadi, millel jaapani, korea ja inglise keeles laulab - väga kena hääl on tal). Peale minu nägin vaid veel ühte korealast, kellel oli lillekimp käes. Aga ma ei hooli siinsetest kommetest. Hiljem ütles üks inglise aktsendiga vanem naine: "Mõtle, ma oleks võinud ka lilled tuua! Unustasin täiesti ära!" Aga mõlemad sõbrannad olid meeldivalt üllatunud ja õnnelikud!

Aktus algas kell 2 ja kestis peaaegu kaks tundi. Peale seda mindi ühte banketisaali pidulikule õhtusöögile. Kui Mari tagasi jõudis, uurisin, kas tal on natuke kahju. "On küll. Ma kallistasime lahku minnes kõiki ja mõnel olid pisarad silmas... Aga paljudega saame sügisel kokku high school'is!" Saavad küll, kuid kool on võõras... Kümne aastaga muutub iga koht koduseks!

Video sai selline mõneminutine. Sissetulles ja lahkudes mängiti torupilli, kuigi ma video jaoks jätsingi selle taustaks, hääle võib maha keerata, kui see liialt piniseb :) Lõpukaadrites on tore ülevaade kõigist lõpetajatest.

Tagasihoidlik jaaniõhtu

Proovime ikka jaaniõhtut siingi meeles pidada, kuigi ametlikult sellist püha Kanadas ei peeta. Ainult Quebecis on see kalendris Püha-Jaani nimel sees ja kõigil on vaba päev, kuigi lõkketegemise traditsioon ei ole enam populaarne ning kogu asi on pisut poliitilise maigu võtnud (ei jõua seda prantslaste ja inglaste jagelemist seletama hakata :).

Lastel oli sõbranna külas ja kuna meie pealõkkemeister Eestimaal pidutses, siis tule tegemine oleks pidanud minu kaela langema. Aga ei langenud! Hoopis Mari võttis asja kätte, ning hetkeks ulatusid leegid lausa väikesest korstnaaugust välja. Mingit uhket peolauda ma ei teinud. Tüdrukud korjasid üksikuid valminud punaseid sõstraid ja tegid toormoosi, kuni kõigest tüdinesid ja tuppa kiirustasid. Jäin veel omapäi kustuvaid leeke imetlema taustaks Toronto linna müra.

Kuidas ellu jääda...

Ben Sherwood "The Survivors Club"

Minu jaoks on lennureis omandanud hoopis uue tähenduse! Eriti hiljutise lennuõnnetuse taustal on vast paras aeg rääkida teadmistest, mis ammutasin sellest raamatust. Kuigi peamine tähelepanu pole sugugi lennuõnnetustel, siis see osa puudutas ehk kõige lähemalt, sest olen nõnda palju Eesti vahet lennanud.

Tegelikult on lendamine siiski kõige ohutum viis reisida. Peamine põhjus, mis inimesed ehk kergesti murelikuks teeb on meedia... Meedia, mis muudab õnnetuse suureks tõmbenumbriks. Lennuõnnetusele pühendatakse 1500 korda rohkem tähelepanu kui autoõnnetustele, 6000 korda rohkem kui vähihaigustele, mis on Ameerikas surmapõhjuste seas peale südameataki teisel kohal. Mingil määral saan aru, sest korraga võib hulgaliselt inimesi elu kaotada ja nõnda võtab juhtum suure uudise mõõtmed, kahjuks suurendades samas inimeste paanikat lendamise suhtes.

Kui paljud meist pole mõelnud: kui lennuk alla kukub, siis oleme kõik surmale määratud. Samas ütleb statistika, et lennuõnnetustes ellujäämise protsent on 95.7!!! Euroopa ühe uurimuse järgi on 40% surmajuhtumitest täiesti välditavad! Oluline on see, kuidas reisijad kriisisituatsioonis käituvad ja mida teevad.

Ja nüüd kõige tähtsam... Mida siis teha? Kõigepealt tuleb alustada sellest, et pöörata tähelepanu, mida lennu alguses meile demonstreeritakse. Kui kaunis lennuemand teatab, et ujumisvestid on pingi all... siis tasuks kontrollida, kas ikka on, sest vahel juhtub, et ei ole! Kui ta osutab lähematele väljapääsudele, siis vali enda jaoks kõige lähem ning varuvariandina teine. Hästi! Valitud! Aga mis juhtub, kui lennuk põleb ning on täis paksu suitsu... kuidas sa oma väljavalitud ukse juurde jõuad? Ei aita lihtsalt pilguga kindlaks tegemisest, hea mõte on lugeda ära, mitme pingirea kaugusel oled. Põlemise juurde tulles, oleks hea mõte, et sul on jalatsid, mis kergelt jala otsast ära ei kao (soovitatav paeltega kinni). Kes tahaks mööda kuuma metalli kõndima minna. Ja riided... väldi neid, mis põlevad kergesti, nagu sünteetika.

Kas olen juba küllalt kõhedust tekitanud? Kui rääkisin oma sõpradele sellest, siis üks ei tahtnud peaaegu üldse mind kuulata (loe üle-eelmise paragrahvi algust). Niikuinii tuleb surm, parem kulistan midagi kangemat alla ja vaatan, mis juhtub. Aga see on just viimane asi, mis peaksid tegema. Teine arvas, et nõnda arvestades, tekitabki ta endas paanikat, ei tohi negatiivselt mõelda. Tõin kohe võrdluseks ettevaatusabinõud kodudes (Eestis nüüd viimaks kohustuslikud suitsuandurid, Kanadas on kohustuslikud ka vingugaasiandurid). Loodetavasti on lisaks kõik kodus läbi rääkinud, mis näiteks tulekahju korral seal teha (teise korruse magamistoas võiks näiteks olla akna alla kinnitatud rippredel); ning kokku leppinud ühe kindla kogunemise koha, et ei peaks ilmaaegu pereliikmeid majja päästma minema, kes hoopis teise tänava otsas seisavad. Tähtis on olla valmis kõige hullemaks, mis ei tähenda, et see juhtuma peaks! Samamoodi ka lennu ajal! Ei tohi mõelda, et oled kadunud hing! Tee mõttes plaan, mida teeksid!

Huvitav on fakt, et stjuardessidele on õpetatud jälgima reisijaid, ning välja valima need, kes võiksid kõige paremini kriisisituatsioonis käituda ja vajadusel appi tulla. Uks turvasüsteemis töötav naine kirjeldab oma lende, kus ta demonstratiivselt vaatab üle turvalehed ja proovib naabritega jutu viia teemale, mida vajadusel ette võtta, kuigi paljud jäävad teda pika pilguga vaatama, ilmselt arvates, et ta on üks neid paaniliselt lendu kartjatest.

Kes aga suure tõenäosusega ellu jäävad... noored saledad mehed. Kõige vähem lootust on vanematel ülekaalu naistel... Kindlasti ei tee asja paremaks lihtsalt käega löömine!

Raamatus on hulgaliselt lugusid inimestest, kes on pääsenud eluga erinevates situatsioonides, mitte ainult lennuõnnetustes ja paneb tõsiselt mõtlema, milleks inimene võimeline on. Tihtipeale aitab mõtlemine oma pere, lähedaste peale, kelle nimel pingutatakse eriti. Mõnele on jumal oluline, kuigi selles suhtes olen ma väga-väga skeptiline. Positiivne suhtumine ja elurõõm aitavad paljustki kergemini üle saada.

Sõdurid peavad olema valmis õnnetusteks ja meeles pidama 3-seadust, kuidas sa ellu ei jää (sellises järjekorras tuleb end aidata):
3 sekundit lootusetuse tunnet
3 minutit hingamata
3 tundi varjualuseta ekstreemses kliimas
3 päeva veeta
3 nädalat toiduta
3 kuud üksindust (ilma kaaslasteta ja armastuseta)

Arst dr.Kamler, kes on aidanud paljusid õnnetustesse sattunuid, väidab et me oleme tegelikult ellujääjate järeltulijad! Me poleks muidu siin. Ei olnud ju meie esivanemad samamoodi kaitstud kui meie tänapäeval. Mis on omamoodi võtnud meilt oskused, kuidas toime tulla kriisiolukorras. Samas võib inimeses ilmneda omadusi, mis toovad nad välja ka kõige raskemast situatsioonist.

Vaata ka Survivors Club kodulehte, kus on mõned videod inimestest, kes pääsenud surmasuust ja kellest ka raamatus kirjutatud.

Viimaks midagi lõbusamat - natuke teistlaadi juhendid enne lennureisi. Olen kindel, et enamus kuulab neid väga tähelepanelikult :)

Toronto maitseelamused

Toronto võib kiidelda restoranide ja söögikohtadega, mis pakuvad pea igas maailmanurgas valmistatavaid toite. Tore, kui üks väike osa neist kokku tuleb, et otse tänaval oma kokakunsti saavutusi maitsta lasta, alates pannkookidest ja pizzdest kuni uhkelt serveeritud salatiteni.

Fotojaht - loojang

Siin laiuskraadil on suveõhtutel päikesevalgust vast ainult üheksani... päikesel võtab vaevalt pool tundi, et silmapiirilt kaduda. See sai karmilt selgeks, kui kanuuga esimest korda Kanada metsade ja järvede vahel olime ning äkki avastasime, et olime sunnitud taskulambi valguses telki üles panema... Linnas seda muret ei ole, on hoopis kenad sumedad suveõhtud, mil võib raamat käes mõnuleda (vajalik tuli, ei näe muidu :) või sõpradega viinamarjalehtla all lobiseda.

Eestlased fotojahil

1000 maitseelamust Torontost

Siin pika seina peal on kirjas hulgaliselt arvamusi toidutegemise festivalilt. PC ehk President's Choice, on ühe kohaliku poeketi (Loblaws, kelle poolt sein taldrikutega üles pandi) odavam versioon kallitest kaupadest. Nad pakkusid oma tooteid ja jooke uudistajatele. Lisaks oli hulgaliselt laudu, mille taga Toronto tuntud kokad oma toitu serveerisid (vaata pilte).

Rattasõit palja pepuga...

Ma ei tea, kus minu silmad ja kõrvad olid, et sellest ettevõtmisest kuidagi mööda olen kõndinud. World Naked Bike Ride on üritus, milles osaleb 70 linna 20 riigist (Toronto osaleb juba kuuendat korda!). Eesti ei ole nimekirjas, aga Läti on! Ehk järgmine aasta saab Eestigi nii kaugele ;) Eesmärgiks ei ole mitte niisama paljalt välja tulla, vaid tõsta teadlikkust üleliigse autode kasutamise ning loodusvarade raiskamise suhtes.

Vaatasin pilte ja olin üllatunud, et julgeid naisigi on meie hulgas arvestades kanadalaste suhtelist konservatiivsust. Vähemalt naiste poolt on siiski võideldud kätte õigus palja ülakehaga ringi käia (sellist suurt poleemikat polnud ma varem näinud :), kuigi ma pole siiani eriti kedagi näinud oma õigust praktiseerimas.

Olin lastega ju laupäeval lausa linnas, oleks võinud sellelegi üritusele silma peale visata :) Nüüd pean kalendrisse panema toimumise aja järgmiseks aastaks - 12.juuni. Hei, Tom, kas lähme osaleme ;)

Remember, it's perfectly legal for women to go topless in Canada anywhere that a man might, which includes cycling on city streets.

Furthermore, the Crown has acknowledged that participating in an orderly event naked is not illegal, so long as you are wearing something, such as shoes.

And you will also be happy to know that we have been cycling naked with a few polite and respectful bicycle cops for the last few years, who kindly stop traffic for us on those busy left turns, and who do their best to keep us all together as a group.

Mitu protsenti armastust...

"Emme, mitu protsenti sa sajast armastad mind?" esitab Kirke järjekordse küsimuse tudile minnes.
"Ma armastan teid võrdselt."
"Mind, Mari ja issit..." loetleb Kirke. "Kõiki võrdselt?"
"Tegelikult teid ikka rohkem kui issit." Kes emale ikka kõige tähtsamad on, mõtlen... looduseseadus :)
"Hmm... mind 48% ja Mari 48%... see tähendab, et 4% jääb issile..." arvutab Kirke.
"Just nii," haigutan, sest uni kipub juba kangesti peale.
"Ei 4% on liiga vähe!" jõuab tüdruk järeldusele. "Issit ikka 20%, mind ja Mari 40%!"

Kui küsisin hiljem Kirke käest, mitu protsenti ta mind armastab, siis oli tema vastuseks: "Miljon!"

Cirque du Soleil

Eelmine postitus oli siinsest tsirkusetrupist, kes üle maailma edukalt esinemas käib ja eilses Globe & Mail'is oli väike kirjutis nende ajaloost - sel aastal tähistatakse 25 sünnipäeva. Riigil tasub vahel õlg alla panna seal, kust esialgu mingit tulu ei paista, eriti kui see veel kunstiga seotud on :) Cirque du Soleil on küll tsirkus, kuid hoopis omanäoline! Kahjuks ei kasutanud ma kunagi võimalust nende etendusel käia, teades, et tsirkus mulle sugugi ei meeldi. Laupäevane väike pilk nendele tõstis aga hoopis huvi! Ehk tuleb taas kord hea võimalus, sest piletid ise maksavad nüüd neil hingehinda. Muidugi, kui nii hea oled, siis võid ükskõik mida küsida... (Youtube'is on hulgaliselt videosid, siin üks link.)

Cirque du Soleil Luminato festivalil Torontos

Nädalavahetusel lõppes Luminato festival Torontos, mille käigus toimus hulgaliselt nii tasulisi kui tasuta etendusi ja ettevõtmisi. Käisime laupäeval Harbourfront'is, Toronto sadamas, kus esines päev läbi iga poole tunni tagant maailmakuulus tsirkusetrupp Cirque du Soleil, mille ridades muide vene artistegi on. Alguse sai nad 80ndatel väikesest trupist, kes Quebeci linna lähedal asuvas külakeses tänavatel inimesi lõbutasid. Nüüd asub peakorter Montrealis 3500 palgalisega üle neljakümnest riigist! Etendusi on antud üle maailma.

Vahva oli see, kuidas esinejad rahva hulka tulid ning oma oskusi seal näitasid.

Lava oli püsti pandud tiigile, kus talvel liuväli asub.

Ootamatult hakkas kõlama viis, mis esimese hooga mulle kangesti eestilik tundus. Filmisin ja panin kokku pisikese minutise video.

Sõudes üle Vaikse ookeani

Kirjutasin kord Ros Savage'ist, kes üksi sõudnud üle Atlandi ja nüüd asus teele Hawailt Austraalia suunas, kuigi vahepeatus tuleb Polüneesia saarel Tuvalul. Oma intervjuus ütleb ta huvitavalt, kuidas sõna 'keskkond' on muutnud inimesed väga tundlikuks ning nad ei tea kohe, mida öelda ja kuidas käituda. Nüüd püüab ta inimestesse positiivsust süstida, et igaüks võib väikeste sammudega midagi ära teha, alustades kasvõi auto koju jätmisest ning rohkem jala käimisest või rattaga sõitmisest. Hetkel on ta juba 20ndat päeva teel olnud.

Eesti keele nupp

"Kas emme armastab mind?" küsib Kirke õhtul voodisse minnes.
"Vad säger du..."
"Kus on sul see eesti keele nupp..." hakkab ta mu nina ja põski pisikese näpuga toksima.

Fotojaht - tee

Ja mis saab parem olla kui tassike teed ning aasiapärast rohelise tee kooki :)

Arbuusi tee minu lauale on väga pikk olnud, sest koduaias on vaid väike taimeke alles oma tee alguses.

Ega need uhked sõiduteed niisama linnade ja maade vahele teki! Teetööd, kusagil Ameerika mandri metsades.

Don Valley Parkway ei taha sugugi hommikuti tee ilmet võtta, pigem muutub see pikaks parkimisplatsiks, kui sihiks kesklinn.

Laudtee Algonquin pargis, kus kanuuga liikudes peab vahepeal kõik kraami selga võtma (kanuu ka :) ja siis järgmise veekogu juurde kõndima - kõige pikemalt oleme nii umbes 2 km käinud. Kui asju hulgaliselt kaasas, siis tuleb see kaks korda läbi teha...

Elutee algus...

Fotojahi teisi pilte leiad siit.