Autasu väikesele Kanada eestlasele

Torontos valiti juba kahekümneviiendat korda tavakoolide kuuendate klasside hulgast viis õpilast, kellele antakse George Basseli nimeline stipendium (G.Bassel Citizenship Award). Milline oli minu üllatus, kui haridusosakonnast helistati ja teatati: Kirke on üks väljavalitutest! Kriteeriumiteks, et oled oma käitumise ja eetilise suhtumise poolest eeskujulikuks kanada "kodanikuhakatiseks" (väga vaba tõlge :). Minu laste kool esitas sel aastal Kirke kandidaadiks!

Omamoodi ma ei imesta, sest ta on alati väga abivalmis ja südamlik ning ei kannata ebaõiglust. Uhel hommikul kooli jalutades tervitas kaasõpilane teda. Ma küsisin, kas ta on Kirke klassist. Ei olnud, aga minu neiu teatas siis, kuidas väga paljud teda koolis teavad, keda tema õieti ei tunne. Ta on mul ka selline, kes võtab "oma hoole alla" uued kaasõpilased. Praegu on tal klassis üks neiu, kes vaevalt aasta tagasi Koreast tuli ja kes ei räägi ühtegi sõna - mitte et tal füüsiliselt viga oleks, vaid tal on midagi väga vapustavat Koreas juhtunud, millest ta pole siiani üle saanud. Tüdruk oli vaikselt omaette teistest eemale hoidnud, kuni Kirke Eestist sügisel kohale jõudis. Hiljem kiitis klassijuhataja mulle, kui kenasti Kirke ta järgi vaatab ja aitab.

Autasu ise asutati proua Antigone Basseli poolt, kelle lahkunud abikaasa oli emigreerunud 1920ndatel Kreekast Chicagosse. Elades seal, tekkis tal huvi Kanada vastu. Naaberriik hakkas talle nõnda meeldima, et umbes kümme aastat hiljem koliski ta hoopis Torontosse. Osava ärimehena oli ta peagi üliedukas. Tänutäheks, kui hästi Kanada nende pere vastu võttis ja millised võimalused andis, pöörduski pr.Bassel haridusministeeriumi poole, et sisse seada autasu, mis jäädvustaks tema kadunud abikaasale eriti südamelähedased põhimõtted.

Loomulikult on mul hea meel Kirke üle, eriti sellepärast et me peame palju rohkem temaga õppimise juures kaasa aitama. Ja nüüd selline tähelepanuavaldus! Kõige rohkem meeldibki siinne suhtumine, kus võetakse inimest sellisena nagu ta on ja ei tehta ennatlikke järeldusi - kui sa ei ole tippõpilane, siis ei nähta ka midagi muud head sinus... Nagu täna Toronto koolide õppetöö direktor ütles mulle, tihtipeale on tähtsam sinu suhtumine ja olek, kui see kui hästi sa matemaatikat oskad. Kohal olid Basseli kaks poega, kellest üks oma kõnes esitas tsitaadi: halb saab ühiskonnas ainult siis valitseda, kui sinu ümber on ükskõiksed inimesed.

Olin uhke emana kõrvust kergitatud, kui koolide direktorid tutvustasid autasu saajaid ning meiegi kooli direktori suust Kirke kohta ainult häid sõnu kuulsin :) Suures linnas, kus umbes kakssada tuhat õpilast - milline au! Isegi kui mul varem sarnasest autasust aimugi polnud :).

Mari oli muide teadlik, et selline ettepanek esitatakse, sest õpetaja käis Kirke kohta küsimas (paludes, et sellest kellelegi ei räägi), ning Mari varjas ka kenasti, kui teada sai, et Kirke viie hulgas viimaks oli. Tubli! Alles siis kui minule helistati, ütles ta mulle: ma tean! Ainuke kurb lugu oli, et Kirke on mul olnud nädalavahetusest haige... läksime siiski kohale, kuigi kiirustasime kohe peale tseremooniat koju, ei jäänud pikemalt lobisema ja suupisteid nagistama.