Ben Sherwood "The Survivors Club"Minu jaoks on lennureis omandanud hoopis uue tähenduse! Eriti hiljutise lennuõnnetuse taustal on vast paras aeg rääkida teadmistest, mis ammutasin sellest raamatust. Kuigi peamine tähelepanu pole sugugi lennuõnnetustel, siis see osa puudutas ehk kõige lähemalt, sest olen nõnda palju Eesti vahet lennanud.
Tegelikult on lendamine siiski kõige ohutum viis reisida. Peamine põhjus, mis inimesed ehk kergesti murelikuks teeb on meedia... Meedia, mis muudab õnnetuse suureks tõmbenumbriks. Lennuõnnetusele pühendatakse 1500 korda rohkem tähelepanu kui autoõnnetustele, 6000 korda rohkem kui vähihaigustele, mis on Ameerikas surmapõhjuste seas peale südameataki teisel kohal. Mingil määral saan aru, sest korraga võib hulgaliselt inimesi elu kaotada ja nõnda võtab juhtum suure uudise mõõtmed, kahjuks suurendades samas inimeste paanikat lendamise suhtes.
Kui paljud meist pole mõelnud: kui lennuk alla kukub, siis oleme kõik surmale määratud. Samas ütleb statistika, et lennuõnnetustes ellujäämise protsent on 95.7!!! Euroopa ühe uurimuse järgi on 40% surmajuhtumitest täiesti välditavad! Oluline on see, kuidas reisijad kriisisituatsioonis käituvad ja mida teevad.
Ja nüüd kõige tähtsam... Mida siis teha? Kõigepealt tuleb alustada sellest, et pöörata tähelepanu, mida lennu alguses meile demonstreeritakse. Kui kaunis lennuemand teatab, et ujumisvestid on pingi all... siis tasuks kontrollida, kas ikka on, sest vahel juhtub, et ei ole! Kui ta osutab lähematele väljapääsudele, siis vali enda jaoks kõige lähem ning varuvariandina teine. Hästi! Valitud! Aga mis juhtub, kui lennuk põleb ning on täis paksu suitsu... kuidas sa oma väljavalitud ukse juurde jõuad? Ei aita lihtsalt pilguga kindlaks tegemisest, hea mõte on lugeda ära, mitme pingirea kaugusel oled. Põlemise juurde tulles, oleks hea mõte, et sul on jalatsid, mis kergelt jala otsast ära ei kao (soovitatav paeltega kinni). Kes tahaks mööda kuuma metalli kõndima minna. Ja riided... väldi neid, mis põlevad kergesti, nagu sünteetika.
Kas olen juba küllalt kõhedust tekitanud? Kui rääkisin oma sõpradele sellest, siis üks ei tahtnud peaaegu üldse mind kuulata (loe üle-eelmise paragrahvi algust). Niikuinii tuleb surm, parem kulistan midagi kangemat alla ja vaatan, mis juhtub. Aga see on just viimane asi, mis peaksid tegema. Teine arvas, et nõnda arvestades, tekitabki ta endas paanikat, ei tohi negatiivselt mõelda. Tõin kohe võrdluseks ettevaatusabinõud kodudes (Eestis nüüd viimaks kohustuslikud suitsuandurid, Kanadas on kohustuslikud ka vingugaasiandurid). Loodetavasti on lisaks kõik kodus läbi rääkinud, mis näiteks tulekahju korral seal teha (teise korruse magamistoas võiks näiteks olla akna alla kinnitatud rippredel); ning kokku leppinud ühe kindla kogunemise koha, et ei peaks ilmaaegu pereliikmeid majja päästma minema, kes hoopis teise tänava otsas seisavad. Tähtis on olla valmis kõige hullemaks, mis ei tähenda, et see juhtuma peaks! Samamoodi ka lennu ajal! Ei tohi mõelda, et oled kadunud hing! Tee mõttes plaan, mida teeksid!
Huvitav on fakt, et stjuardessidele on õpetatud jälgima reisijaid, ning välja valima need, kes võiksid kõige paremini kriisisituatsioonis käituda ja vajadusel appi tulla. Uks turvasüsteemis töötav naine kirjeldab oma lende, kus ta demonstratiivselt vaatab üle turvalehed ja proovib naabritega jutu viia teemale, mida vajadusel ette võtta, kuigi paljud jäävad teda pika pilguga vaatama, ilmselt arvates, et ta on üks neid paaniliselt lendu kartjatest.
Kes aga suure tõenäosusega ellu jäävad... noored saledad mehed. Kõige vähem lootust on vanematel ülekaalu naistel... Kindlasti ei tee asja paremaks lihtsalt käega löömine!
Raamatus on hulgaliselt lugusid inimestest, kes on pääsenud eluga erinevates situatsioonides, mitte ainult lennuõnnetustes ja paneb tõsiselt mõtlema, milleks inimene võimeline on. Tihtipeale aitab mõtlemine oma pere, lähedaste peale, kelle nimel pingutatakse eriti. Mõnele on jumal oluline, kuigi selles suhtes olen ma väga-väga skeptiline. Positiivne suhtumine ja elurõõm aitavad paljustki kergemini üle saada.
Sõdurid peavad olema valmis õnnetusteks ja meeles pidama 3-seadust, kuidas sa ellu ei jää (sellises järjekorras tuleb end aidata):
3 sekundit lootusetuse tunnet
3 minutit hingamata
3 tundi varjualuseta ekstreemses kliimas
3 päeva veeta
3 nädalat toiduta
3 kuud üksindust (ilma kaaslasteta ja armastuseta)
Arst dr.Kamler, kes on aidanud paljusid õnnetustesse sattunuid, väidab et me oleme tegelikult ellujääjate järeltulijad! Me poleks muidu siin. Ei olnud ju meie esivanemad samamoodi kaitstud kui meie tänapäeval. Mis on omamoodi võtnud meilt oskused, kuidas toime tulla kriisiolukorras. Samas võib inimeses ilmneda omadusi, mis toovad nad välja ka kõige raskemast situatsioonist.
Vaata ka Survivors Club kodulehte, kus on mõned videod inimestest, kes pääsenud surmasuust ja kellest ka raamatus kirjutatud.
Viimaks midagi lõbusamat - natuke teistlaadi juhendid enne lennureisi. Olen kindel, et enamus kuulab neid väga tähelepanelikult :)
See see ongi, et me ei tea, mismoodi me kriisiolukorras käitume. Suurel osal inimestel (oli vist 60% kandis?) läheb aju "lukku" ja nad tarduvad paigale, mitte midagi ette võtmata. Kui palju tegutsemisoskus õpitav-treenitav on, ei tea.
VastaKustutaSee britt, kes Estonialt pääses, jutustas, et inimesed istusid lihtsalt šokis paigal. Tema oli joogat harrastanud mees ja arvas, et siht silme ees edasi elada ta lõpuks ka päästis.
Muide sellest inglasest on ka raamatus juttu ja just samas kontekstis, millest kirjutad. Ja väga raske on päriselt teada, kuidas ma ise käituksin, kui kiiresti tabab lootusetuse tunne. Nende kodulehel on olemas ka üks test, mis teoreetiliselt lahterdab sind ära, milline sa kriisisitatsioonis oleksid, kuigi ma ei võta seda ka puhta kullana... Samas on paljud isegi üllatunud, millised jooned löövad välja, kui elu ohus on.
VastaKustutaMees õppis Montrealis lennundust ja üleüldse ta lendab töö asjus palju ringi. Mina jälle selline jänespüks. Suurte lennukite ok, väikestega kardan. On mind lohutanud, et kui karta, siis lendutõusul- või laskumisel.
VastaKustuta