Lõpuaktus

Kümme aastat tagasi alustas Mari pisikese nelja-aastase tüdrukuna oma kooliteed. Ta ise ei mäletavat suut midagi, mis juhtus, kuid peale esimest päeva ei näidanud ta mingit huvi üles uuesti sinna tagasi minna. Kõik rääkisid inglise keelt, millest ta oskas korralikult ainult minu õpetatud hädavajalikku lauset: I have to go to the bathroom! "Emme, kui ma inglaseks saan, siis ma enam ei pea kooli minema?" oli tema pisikene pea jõudnud asjad paika panna. Peagi kadus siiski vastumeelsus ning õppimine ei ole kunagi tal ebameeldivate tegevuste hulka sattunud, mida ka tulemused näitavad.

"Emme, ära nutma hakka!" muretseb Kirke, kui Mari jaoks viimast korda koolitee ette võtame. Põhikooli tunnistus taskus tuleb tal sügisel uues koolimajas alustada. Lõpetajaid oli kokku 74 ja nendest 12 lõpetasid eesti mõistes kiitusega (Mari ka :) ning said medali kaela (kohe näha kui tähtis eriti esimese põlve immigrantidele hariduse omandamine on).

Mulle meeldis väga, et tublimatele, kes ei tarvitusenud just nende 12 hulgas olla, jagati eraldi autasusid - parimale keeletundjale, uuele tublile kanadalasele, erinevates ainetes silmapaistnud õpilastele. Laste endi poolt anti hääled oma lemmikkaaslasele, kes nende eest ka lõpukõne pidas. Kuna puuduvad klassid, kus samad õpilased pidevalt koos on olnud, siis teatakse päris hästi kõiki oma aastakäigus õppijaid.

Lisaks jagati eriauhindu, mis kandsid enamasti kooli endiste õpetajate ja direktorite nimesid. Minu meelest imevahva komme! Marile omistati Morley Adamsoni teaduse ja geograafia autasu.

Tunnistuste kättesaamisel hõigati lõpetaja nimi välja ning järjest astuti lavale. Plaksutamine jäi lõppu. Minu meelest oli eriliselt armas näha, kuidas trepi juures ulatati neidudele abistav käsi, et nad oma harjumatutes kõrgetes kontsades ja pikkades seelikutes ninali ei kukuks. Marigi kannab niiiiii harva kleiti, et ei mäletagi, millal ta viimati seda tegi. Aga ta oli ise õnnelik ja rahul koos tehtud valiku üle (üks õpetaja oli talle hiljem komplimendi teinud ja öelnud, et ta paistab väga elegantne välja). Piltidel tundub riie must, kuid tegelikult on see värvilt tume-tume kirsipunane, mis liikudes värvi muudab. Jalatsite osas küsis ta hommikul: "Emme, kas ma võin midagi sinu oma proovida!" Ja nõnda leidis endale ühed kuldsed sandaletid kusagilt kapipõhjast, mida ema ammu ei kanna :) Ripsmetele Mari jaoks tavapäratut meiki ja kaelaehe kaela ning oligi neiu minekuks valmis. Temaga on eriliselt lihtne!

Ostsin lilled Marile ja ta klassijuhatajale (pildil on Mari koolidirektoriga), lisaks roosiõied sõbrannadele Nouranile ja Lydiale (tema sai muusika ja laulmise eest auhinna; kinkis meile plaadi, millel jaapani, korea ja inglise keeles laulab - väga kena hääl on tal). Peale minu nägin vaid veel ühte korealast, kellel oli lillekimp käes. Aga ma ei hooli siinsetest kommetest. Hiljem ütles üks inglise aktsendiga vanem naine: "Mõtle, ma oleks võinud ka lilled tuua! Unustasin täiesti ära!" Aga mõlemad sõbrannad olid meeldivalt üllatunud ja õnnelikud!

Aktus algas kell 2 ja kestis peaaegu kaks tundi. Peale seda mindi ühte banketisaali pidulikule õhtusöögile. Kui Mari tagasi jõudis, uurisin, kas tal on natuke kahju. "On küll. Ma kallistasime lahku minnes kõiki ja mõnel olid pisarad silmas... Aga paljudega saame sügisel kokku high school'is!" Saavad küll, kuid kool on võõras... Kümne aastaga muutub iga koht koduseks!

Video sai selline mõneminutine. Sissetulles ja lahkudes mängiti torupilli, kuigi ma video jaoks jätsingi selle taustaks, hääle võib maha keerata, kui see liialt piniseb :) Lõpukaadrites on tore ülevaade kõigist lõpetajatest.