Jätkates eelmise postituse teemat koolikatsete kohta...
Olen iseenesest mõista nõus, et pisikesed lapsed võiks jätta koolikatsete mängust välja. Las nad lähevad rahulikult kooli, mis ikka kodule lähedal, rõõmsalt ja teadmata, milline karm olelusvõitlus ees ootab :) Aega ju on! Gümnaasiumi puhul lepiksin kuidagi katsetega, kui muidu ei saa. Eks ma tea isegi, kui raske on õpetada neid, kelle tase väga erinev.
Tegelikult mulle meeldib kindlasti Kanada süsteem, kus ühes ja samas (suhteliselt) kodulähedas gümnaasiumis (st alates 9ndast klassist) käivad erinevate oskuste ja teadmistega noored. Ainult kursuseid valivad nad vastavalt huvile ning kohustuslikke aineid võtavad nad ju erinevatel tasemetel (lausa kuni neljal). Nii nagu minu kaasa tunnistas: ta olnud ju reaalainetes tugev, aga humanitaarained jäid kesiseks. Siin võib tubli matemaatik tuupida süvaõppega matemaatikat ning kergemal kujul ajalugu või vastupidi. Ning ei juhtu miskit hullu :) Ainult õed ja vennad võivad koos koolis käia, mis sest et üks ehk polegi sama nutikas kui teine.
Mul on Mari näol näide olemas, mida erineva tasemega kursused tähendavad. Talle soovitati kõige kõrgemal tasemel matemaatikat (enriched), kuid mingi segaduse tõttu jäi see eelmisel aastal aste madalamaks (kuigi ikka ülikooli mineku suunaga). Eks ta meile siin siis kurtis, et liiga kerge on. Sel aastal on ta kõige raskema taseme peal ning hinne kukkus pisut! Ta ise lohutab, et teised on temast ees, ta peab järele jõudma, mis ei paista talle siiski mingiks probleemiks olevat. Tunnistan ausalt, et olin kunagi väga siinse süsteemi vastu, kuid mida rohkem ma oma tüdrukute kõrvalt sellega tuttavaks saan, seda rohkem oskan seda hinnata. Tegelikult saigi gümnaasiumikorraldus üheks määravaks teguriks, miks me (mina :) Eestisse tagasituleku edasi lükkasime! Olin juba hinge ja ihuga valmis seda sammu ette võtma!
Olen iseenesest mõista nõus, et pisikesed lapsed võiks jätta koolikatsete mängust välja. Las nad lähevad rahulikult kooli, mis ikka kodule lähedal, rõõmsalt ja teadmata, milline karm olelusvõitlus ees ootab :) Aega ju on! Gümnaasiumi puhul lepiksin kuidagi katsetega, kui muidu ei saa. Eks ma tea isegi, kui raske on õpetada neid, kelle tase väga erinev.
Tegelikult mulle meeldib kindlasti Kanada süsteem, kus ühes ja samas (suhteliselt) kodulähedas gümnaasiumis (st alates 9ndast klassist) käivad erinevate oskuste ja teadmistega noored. Ainult kursuseid valivad nad vastavalt huvile ning kohustuslikke aineid võtavad nad ju erinevatel tasemetel (lausa kuni neljal). Nii nagu minu kaasa tunnistas: ta olnud ju reaalainetes tugev, aga humanitaarained jäid kesiseks. Siin võib tubli matemaatik tuupida süvaõppega matemaatikat ning kergemal kujul ajalugu või vastupidi. Ning ei juhtu miskit hullu :) Ainult õed ja vennad võivad koos koolis käia, mis sest et üks ehk polegi sama nutikas kui teine.
Mul on Mari näol näide olemas, mida erineva tasemega kursused tähendavad. Talle soovitati kõige kõrgemal tasemel matemaatikat (enriched), kuid mingi segaduse tõttu jäi see eelmisel aastal aste madalamaks (kuigi ikka ülikooli mineku suunaga). Eks ta meile siin siis kurtis, et liiga kerge on. Sel aastal on ta kõige raskema taseme peal ning hinne kukkus pisut! Ta ise lohutab, et teised on temast ees, ta peab järele jõudma, mis ei paista talle siiski mingiks probleemiks olevat. Tunnistan ausalt, et olin kunagi väga siinse süsteemi vastu, kuid mida rohkem ma oma tüdrukute kõrvalt sellega tuttavaks saan, seda rohkem oskan seda hinnata. Tegelikult saigi gümnaasiumikorraldus üheks määravaks teguriks, miks me (mina :) Eestisse tagasituleku edasi lükkasime! Olin juba hinge ja ihuga valmis seda sammu ette võtma!
Nimetasin ka, et peaks igast koolist heade õpetajate käe all hea hariduse saama. Kui palju on aga praegu Eestis neid andekaid noori, kes südames tunnevad kutset õpetamise vastu, kuid palganumbreid vaadates otsutavad selle mõtte maha matta? Ega häid õpetajaid juurde ei tule, kui neile korralikku palka ei maksta! Täpselt nii nagu ükskõik millise töö puhul. Fanaatikuid leidub siiski liiga vähe... Ma pole Kanadas uurinud, kuidas õpetajad kunagi makstud said, kui praegu pole neil kindlasti põhjust kurta! Igat sorti muud soodustused veel juurde ning hea pension otsa! Kes sellisest tööst ära ütleks! Kui just närvid vastu peavad :)
Mina ise olen päris tavalise kooli kasvandik, tänapäeva Tallina Ühisgümnaasiumi 33.lennu vilistlane. Kuigi seal oli kirjanduskallak, siis mina valisin hoopis toiduvalmistamise tehnoloogia (ei takista mul praegu sulel virgalt liikumast ;)
Mitmel põhjusel. Meie põhigrupp tüdrukuid jäi kokku ka keskkooli ajaks ning eks ma olin ikka kokkamisest väga huvitatud. Seadsin oma huvid kõige kõrgemale. Aga ülikooli läksin ikka edasi ja veel erialale, kuhu oli tavakoolist üsna raske sisse saada, sest inglise keele kallakuga koolidest tuli tugev konkurents (oligi raske, kaks aastat punnitasin, aga kergema vastupanu teed ka ei läinud, et midagi muud õppima minna :) Olin ka üsna hiline otsutaja, mida oma eluga ette võtta, st tähendab tahtsin õpetajaks, kuid kaalusin keelte ja ajaloo vahel. Nii et saab ka ilma eliitkoolita, kui väga tahta. Ega asjad ei peagi alati kergelt tulema, kuid minu meelest on tähtis, et lapsed saavad ikka ainult lapsed olla, kui nad veel väikesed on.
Mina ise olen päris tavalise kooli kasvandik, tänapäeva Tallina Ühisgümnaasiumi 33.lennu vilistlane. Kuigi seal oli kirjanduskallak, siis mina valisin hoopis toiduvalmistamise tehnoloogia (ei takista mul praegu sulel virgalt liikumast ;)Mitmel põhjusel. Meie põhigrupp tüdrukuid jäi kokku ka keskkooli ajaks ning eks ma olin ikka kokkamisest väga huvitatud. Seadsin oma huvid kõige kõrgemale. Aga ülikooli läksin ikka edasi ja veel erialale, kuhu oli tavakoolist üsna raske sisse saada, sest inglise keele kallakuga koolidest tuli tugev konkurents (oligi raske, kaks aastat punnitasin, aga kergema vastupanu teed ka ei läinud, et midagi muud õppima minna :) Olin ka üsna hiline otsutaja, mida oma eluga ette võtta, st tähendab tahtsin õpetajaks, kuid kaalusin keelte ja ajaloo vahel. Nii et saab ka ilma eliitkoolita, kui väga tahta. Ega asjad ei peagi alati kergelt tulema, kuid minu meelest on tähtis, et lapsed saavad ikka ainult lapsed olla, kui nad veel väikesed on.
Ei saa olla kommenteerimata. See, et ma reaalklassis käisin ei tähendanud mitte seda, et humanitaarianetes kergemalt pääses, vaid seda, et reaalaineid oli rohkem ja süvendatud. Ülikooli muuseas läksin ju juurasse, humanitaaralale. See ongi see viga, et lastel lastakse uskuda, et "sulle ju humanitaarained ei sobi, sa oled reaalkallakuga, võta natuke kergem versioon sellest ainest". Just nõrgemates asjades tuleb rohkem nõuda pingutamist. Mulle taoti aastaid pähe, et mul ei ole absoluutselt keelte peale annet. Praegusel hetkel nii mõnigi kadestab mu keelteoskust ning võimet uutes keeltes kiirelt orienteeruda, aga see tuli alles peale ülikooli kui lihtsalt end käsile võtsin, sest keeli oli vaja. Ma tahaks neile ütlejatele väga halvasti öelda nüüd.
VastaKustutaAga noh, tegelikult ma läksin ka esimesse klassi valiku alusel. See on küll see erand enne esimest klassi juba, kus katsed võiksid olla - muusikakallak :)
Eesti koolisüsteemi suurim puudus ongi see, et tõstetakse negatiivselt esile mõne aine viletsamat suutlikkust (nagu eeltoodud kommentaaris: taoti pähe, et ei saa hakkama), selle asemel, et tahta leida positiivset ja lapsi innustada. Oma laste pealt olen näinud, et kui tunnustada nende paremaid saavutusi, tulevad kehvemad oskused ka järele. Ei ole nii, et kiidan suurepärast keelteoskust ja samas jääb matemaatika lapsel tahaplaanile. Pigem löövad tal silmad kiitmise peale särama ja hakkab alateadlikult pingutama ka kehvemates ainetes.
VastaKustutaSee süsteem oleks igati kiiduväärne, et laps saaks valida mitme aine vahel, mitte nagu praegu, kus kõik ühe kooli/klassi lapsed peaks olema ühe vitsaga löödud. Paraku ei juhtu selline totaalne süsteemimuutus (paljuräägitud individuaalne lähenemine) meil vist küll lähemal ajal :(
Minu probleem ongi selles, et tahetakse ühe pulgaga kõiki võtta. Miks mitte õppida ajalugu natuke kergeamas versioonis, et selle vastu mingit antipaatiat ei tekiks. Kas õppida nii et meeldib või nii et lõpuks käega lööd, sest ei saa hakkama...
VastaKustutaMina ise olin selline, kelle jaoks ei valmistanud ükski aine probleemi, kuigi keeled ja ajalugu olid lemmikuks. Samas meeldis mulle ka füüsika ning ega matemaatikalgi viga polnud. Keemia oli ehk kõige ebahuvitavam, aga õnneks oli meil eriliselt fantastiline õpetaja!
Nii et enda järgi võiksin ma nõuda kõigilt samasugust suhtumist, aga ma ei nõua :) Inimesed on väga erinevad ikkagi! (Minust sai diplomiga filoloog, aga töötan ikkagi numbritega ja mitte halvasti ;)
Olen ka nõus, et last peab rohkem kiitma. Eestlastel ei ole see sugugi kombeks. Ja nii mõnel teiselgi rahval, kes oma lapse hea hinde peale silitab küll pead, kuid ei saa mainimata jätta, et oleks ju võinud ka viimase punkti õieti panna :)
Mõtlesin veel Eesti koolikorralduse peale. Kui gümnaasiumi saamiseks peab testid läbima, siis on ikka kurb küll, kui ei saa samasse kooli jääda, kui selline soov on. Noorele oleks ilmselt palju lihtsam teada, et keskkoolid seisavad täiesti omaette ja et kõik peavad alustama uues kohas. Aga nüüd lähen ma juba täiesti utoopiliste mõtete peale :)