Elu karm reaalsus...

Diana Saare Tan "Regina, mu imekaunis võitlejanna"

Raamat väikesest eesti-hiina tüdrukust, kelle elutee ajuvähi tõttu vaid kümne aasta pikkuseks jäi. See on ema lugu tütrest, aus ülevaade, mida tähendab elu raske haigusega võideldes. Elades kaugel Ameerikas, hoidis ema läbi blogi  kursis lähedasi siin ja mujal, ning eks nii mõnigi võõras, kaasa arvatud mina, sattus tema lehekülgedele. Rõõmustasin oma tüdrukutega, kui lugesime headest uudistest ning lootsime südamest, et juhtuks ime...  Me tundsime Reginat läbi ema kirjutiste, kuid oli selge, et imekaunis Regina ei olnud ainult ilus tüdruk, temas oli nii palju sisemist sära ja hoolimist.

Aitäh Diana, et jagasid oma mõtteid ja tundeid, oma kalli Regina lugu! 

Muidugi puudutab lapse kaotus valusalt, eriti neid, kes on ise selle läbi elanud. Minu poeg oleks sel aastal saanud 23 aastaseks, täpselt sama vanaks nagu mu noor töökaaslane. Ja mu vanem tütar peaks 17ndat sünnipäeva meiega... Ma ei pidanud nendega elama läbi kannatust ja lootust täis aastaid, nad olid minuga vaid viivu. Kuid see ei tähenda, et kaotuslein olematu... Mul on nende jaoks oma väike koht südamesopis. Olen Mardist ja Annest rääkinud Marile ja Kirkele, proovinud seletada, kuidas mina näen viimaks surma ja elu karmi reaalsust. Ning mul on hea meel, et nad suudavad vähemalt teoorias võtta seda loomuliku osana elust. Jah, ma olen olnud kuri kõigi ja kõige vastu, lohutavad sõnad on tundunud vaid tühjade sõnakõlksudena... ma olen nutnud, kuni pisarad on lihtsalt otsa saanud. Ja viimaks leppinud, nii palju kui seda võimalik teha on... Nüüd teen, mis minu võimuses, et mu tütred oleks kaitstud, kuid samas annan aru, kuidas minu võimetel on piirid... Ma tean, et iga saatuse poolt rusikaga virutatud löök paneb tulevikuski tunded vohama, ükskõik kui asjalik ma teoorias ka pole, kuid ma tean ka, et elu ei jää seisma ning läheb peatumata edasi... Ainult palju tundlikum olen nüüd, ning pisarate ilmumise üle ei saa ma just kurta, isegi olukorras, mille puhul seda just ei oodata...

Olin hiljuti üllatunud, kui Kirke äkki nimetas, kuidas surm ei tähenda lõppu. Oleme imepisike killuke suurest kosmoseruumist, millest mikroskoopilisest mikroskoopilisemad osakesed on vaid hetkeks võtnud inimese kuju. (Life is a whim of several billion cells to be you for a while.) Ning kõige tähtsamaks on mälestused ning tunded, mida me kaasas kanname, kui sulle kalleid inimesi enam ei ole. Keegi kirjutas kunagi väga ilusti: nii kaua kui meid mäletatakse, oleme me olemas.