Nimed

Kui elada võõral maal, siis on tihtipeale häda, kuidas täpselt sinu emme-issi poolt pandud kaunist nime siin hääldatakse. Lihtne on, kui oled Toomas või Peeter. Kuigi esimese puhul kaob kirjapildis üks 'o' ning lisandub 'h' ning teist kiputakse ühe e'ga kirjutama. Aga need on väikesed vead, vähemalt ei pea väga nuputama, kui keegi su nime välja hõikab. Mis aga saab sellisest toredast eesnimest nagu Peep. Kujutan ette, kuidas nii mõnigi hoiab naeru tagasi, ning ei saa aru lapsevanema naljameelest, kes piilumist nii tähtsaks on pidanud. 

Ega kerge pole, kui kena eestikeelne perekonnanimi - Aguraiuja - kõlab inglisekeelses häälduses umbes nii: Adzhuradzhudzha, mis millegipärast paneb mõtted hoopis India poole lendama :) Ja nõnda muudetakse tihtipeale nimesid suupärasemaks, lühendatakse või võetakse hoopis teine nimi, vahel otsetõlkes - Roosipuust saab Rosetree, näiteks. Aga teisalt saab pisut morbiidsest perekonnanimest Korjus väga sümpaatne kordzhes ehk kõlalt sama kui inglisekeelne gorgeous, mis maakeeli võiks olla võrratu, tore. Ja ega sellisest nimest pole põhjust just kergelt loobuda.

Hiinlastel ja paistab paljudel teistel, kes Aasiast pärit, on komme endale läänepärane nimi võtta. Mis muudab muidugi elu kergemaks, kuigi mulle meeldivad need "päris" nimed tihtipeale rohkem. Ma ei olegi aru saanud, miks mõned ikka nendest kinni hoiavad, nagu Kirke sõbranna Chen-Chen või Mari sõbranna Seung-Min. On ka juhtunud, et üks inglaslik nimi ei kõlba ning Ivy'st saab äkki Susan. Mis elu see on, kui nime kogu aeg muudetakse...

Kuigi vahel on mul endal küll tunne, et võtaks kätte ja muudaks oma nime ära. Pean alati kõrvad kikkis istuma, kui näiteks arstikabineti ukse taga oma järjekorda ootan. 'Iin', 'Iini', 'Iina', 'Iine', 'Ään', 'Eeni' ei kõla just väga tuttavatena ja nõnda võin nõutult kutsujale otsa vaatama jääda :) Ainult üliharva oskab mõni päris õieti su nime välja hääldada, mispeale ma samamoodi ammuli sui üldse ei reageeri, sest suurest imestusest võtab see asi lihtsalt tummaks. Ühele shotlasele püüdsin kord seletada, et ega mu nimi nii keeruline ju pole, võta inglisekeelse 'energy' algus (kuigi mul oli kange tahtmine hoopis 'enemy' - vaenlane öelda), ning ongi asi selge. See pani justkui tal terve trobikonna juhtmeid ühel ajal peas särisema, sest ta ilme väljendas täielikku äratundmist :D

Töö juures on meil pidevalt segadus, kui helistaja ainult "kanada" keelt mõistab, sest Ene ja Anne kõlavad tihtipeale väga sarnaselt. Alles jutu käigus selgub, kas toru otsa on ikka õige inimene sattunud. Nüüd on meil aga kolm väga sarnast nime tekkinud: Krista, Kirsti, Kersti ja segadust veelgi rohkem, seda enam, et mõned eestlasedki neid sassi ajavad :)

Minu tüdrukute nimedest on Mari ehk paremini õnnestunud. Lugesin vist millalgi üheksandal ootekuul ühte Margaret Drabbeli raamatut, kus peategelaseks oli Mary Ellen, mis minu meelest kõlas imekena kombinatsioonina. Tahtsin sellest eestipärasemalt Mari-Ellenit teha, kuid Tomi pealekäimisel, sai Ellenist Helen. Mari ise laseb oma nime kanadalaste hulgas hääldada prantsuspäraselt (mariiiii), kuigi ma tean, et mõnel pool pannakse rõhk esimesele silbile ning Mari kõlab üsna eestipäraselt, ilma põriseva 'r'ita muidugi. Marile see variant väga ei meeldi ja ta ei väsi parandamast. 

Kirke sai aga oma nime väga kummaliselt. Minul oli juba tükk aega enne sündi mõttes Kai-Riin. Tol ajal sattus vahel pangas meie kätte Eestist saadetud lehti, mida me siis kapsaks lugesime. Oli vist "Postimees", milles terve rida pilte missikandidaatidest, ühel nimeks just see Kai-Riin, mis minu meelest oli eriliselt armas ja lihtne. Panin kohe kõrva taha, sest oli teada, et sündimas on tütar (aga ega me seda kellelegi teisele ei avalikustanud, st ei nime ega tütre sündi :). Kuid Tom ajas millegipärast nimele sõrad vastu, kui hakkasin meie noorema tütre registreerimisdokumente täitma. Mina olevat Marile tema esimese nime pannud, nüüd on isa kord :)  Kuid minu uurimise peale, millise toreda nime Tom välja on nuputanud, järgnes täielik vaikus... Oh, ega siis midagi, torkasin talle Eestist kingiks saadetud nimederaamatu nina alla ning eks siis sealt Tom oma arust kauneid nimesid ette hakkas lugema. Päris trobikond sai neid kokku. Minul jätkus kannatust täpselt K täheni jõudmiseni, kui Kirke nime peale ütlesin, kõlbab küll :) Ja kirja sai Kirke Kairiin.

Kuid nimi 'Kirke' toob enamusele inglise keelt kõnelevale seltskonnale silme ette ikka poisi Kirk. Üks daam imetles kord minu leidlikkust: väga huvitav naisversioon Kirk'ist! Kuna me oma kõige väiksemat võsu juba pisikesest peale hellitavalt Kiki'ks oleme kutsunud, siis selle nimega läks ta ka kooli, sest oli selge, et nõnda on kõigile lihtsam. Kooli minnes nõutakse loomulikult lapse registreeritud nime, kuid samas on koht, kuhu võib panna hüüdnime, kuigi see oli kuidagi ametlikumas vormis esitatud. Ja nõnda on ta eestlaste jaoks Kirke ja kanadalastele (ehk inlgisekeelsele rahvale) Kiki, mis seletab ära algusesse pandud pildi. Sinna ma tegelikult oma pika jutuga ju jõuda tahtsingi ;).

Laenatud esimesel fotol on Odüsseus nõid-jumalanna Kirke vastu mõõka tõstmas ja teisel pakub Kirke Odüsseusele jooki. (Vaata siin veel ühte kaasaegsemat kunstitööd Kirkest.) Kirke oli Kreeka mütoloogia alusel päikesejumala Heliose tütar. - Kuigi erinevad allikad annavad erinevaid variante sugulassidemete kohta :) Ta tundis väga hästi erinevate taimede toimet ning ravimeid. Kirke muutis oma vaenlasi või neid, kes teda solvasid, loomadeks. Kuigi kaasajal arvatakse, et ta andis inimestele uimastavaid jooke, nii et nad kogu aeg kaifis olid :) 

Ning kõigile huvilistele, kes kreeka keelest midagi ei tea (nagu mina): siin on link leheküljele, kus kreeklane ütleb välja, kuidas nende keeles Kirke kõlab - päris nagu eesti keeles ju!