Olen üllatusest tumm! Me pole sel teemal kunagi varem rääkinud, lugesin küll hiljuti sirtsutirtsu blogist tema tillukese peidukoha-laeka kohta, kuid Kirke justkui selgest taevast alla sadanud ootamatu avaldus toob peaaegu pisarad silma. Kas tõesti on Eesti talle nii palju tähendama hakanud!?
"Tead, mulle meeldib Eestis, kui kõik räägivad eesti keeles ja kõik saavad minust aru, kui ma eesti keeles räägin," heietab ta edasi. "Ma mõtlen end Eestis meie majja, või randa, või metsa. Ma olen kas sinu või issiga. Te ei ole kunagi seal samal ajal meiega," lisab ta kerge naeratusega. Proovin leida etteheitvat tooni ja seda märkamata küsin: "Kas sulle meeldiks, et me oleks kõik koos Eestis?"
"Noh, meeldiks, aga siis ma ei saa nii kaua seal olla!"
"Kui sulle eesti keel meeldib, kas sa õpetaksid oma lastele eesti keelt?" uurin Kirkelt eelneva keeleküsimuse jätkuks.
"Jah, ma proovin!" vastab ta kindlalt. "Ma tahaks, et nad oskaks eesti keelt. Ja ma õpetan võib-olla natuke prantsuse keelt ka. Siis ei ole nii raske, kui nad kooli lähevad. Nii nagu minul praegu!"
Naeratan mõttes ning oskan ainult head meelt tunda selle üle, mida oleme suutnud oma lastele pakkuda, ilma et oleks eestlust neisse sunniviisiliselt süstinud. Toronto Eesti Koolgi jäi pooleli, kuigi nad olid hea meelega nõus õppetööga kodus jätkama. Kohalik eestlaste gaidlus jõudis Kirkeni hiljem, kui ta ise hakkas uurima, kas võiks osaleda. Võin ainult rahul olla, et minu lapsed ei tee mulle kunagi etteheiteid, miks me neile eesti keelt ei õpetanud. Nii nagu mul ei lähe kunagi meelest ära noor naine, kes minu silma all süüdistavalt oma isale otsa vaatas, ning ilmselt varemgi kõne alla tulnud pahameelt väljendas. Eks ma ole hiljemgi seda kuulnud, kuigi mitte nii teravalt.
Mille üle oskab üks võõrsil elav ema-isa veel rõõmustada, kui oma laste üle, kes Eestit nii tähtsaks ja südamelähedaseks peavad, et just sealt endale oma salajase peidukoha leiavad!
Naeratan mõttes ning oskan ainult head meelt tunda selle üle, mida oleme suutnud oma lastele pakkuda, ilma et oleks eestlust neisse sunniviisiliselt süstinud. Toronto Eesti Koolgi jäi pooleli, kuigi nad olid hea meelega nõus õppetööga kodus jätkama. Kohalik eestlaste gaidlus jõudis Kirkeni hiljem, kui ta ise hakkas uurima, kas võiks osaleda. Võin ainult rahul olla, et minu lapsed ei tee mulle kunagi etteheiteid, miks me neile eesti keelt ei õpetanud. Nii nagu mul ei lähe kunagi meelest ära noor naine, kes minu silma all süüdistavalt oma isale otsa vaatas, ning ilmselt varemgi kõne alla tulnud pahameelt väljendas. Eks ma ole hiljemgi seda kuulnud, kuigi mitte nii teravalt.
Mille üle oskab üks võõrsil elav ema-isa veel rõõmustada, kui oma laste üle, kes Eestit nii tähtsaks ja südamelähedaseks peavad, et just sealt endale oma salajase peidukoha leiavad!
Need siis ongi need hetked, mil vöid uskuda, et oled töepoolest öigeid otsuseid teinud, öigeid sönu öigel hetkel öelnud, öigeid tundeid väljendanud.
VastaKustutaNüüd on juba esimene löikus :-)
Panid nii kenasti sõnadesse, mis olen ise tundnud. Kui lapsed pisikesed oled justkui kanaema oma laialiaetud tiibadega ning ei oska õieti arugi saada, kuidas ja mis suunas nad arenevad. Ning siis äkki hakkavad nad üllatama oma minaga, mille kujunemisele oled oma tillukese panuse andnud :)
VastaKustutaMinu meelest võiks kõik eesti keelt oskavad inimesed oma lapsi eestikeelseteks kasvatada ühel väga lahedal põhjusel: kui sa ikka saad ühe 14 käändega keele sünnist peale selgeks, siis selle põhja peale muid keeli õppida on käkitegu :)
VastaKustutaLisaks on maailmas ringi käies tagataskus alati oma "salakeel" :)
Haldjas, paremini ei saagi enam öelda :)
VastaKustuta