Meie tüdrukud hakkasid omapäi koolist tulema, kui Mari sai 12. Enne seda tuli Tom alati järgi, sest ta töötas küllalt lähedal ning töö lõpul oli paras koolist läbi sõita. Kuni teise klassini ei lasknud õpetajad oma hoolealuseid niisama uksestki välja, kui ei näinud, et keegi on kohal, kes nad koju toimetab. Mina olen siiani oma neidudega hommikuti kooli jalutanud (õieti nüüd ainult Kirkega, sest Mari läheb varem ära). Mitte, et ma väga peaks (kuigi kool jääb niikuinii metroosse mineku tee peale), kuid see on omamoodi traditsiooniks kujunenud, millest tegelikult kumbki ei taha eriti loobuda (mina ka :). Sel sügisel hakkab ka Kirke Mariga samas koolis käima ja uurisin, kas nad ikka tahavad, et nendega hommikul lähen (mitte terve tee, sest pean varem metroo poole ära pöörama, uus kool jääb kaugemale). Nad saavad ju kahekesi jalutada. Kuid mõlemale meeldis ikka mõte, et ma nendega olen. Siis olevat tore igasugustest asjadest rääkida. Ma imestan muidugi ka, kui rahulikult nad suhtuvad sellesse, et koolikaaslased neid emaga näevad ;) Ei mingit võltshäbi!
Ongi tegelikult, et nendest hommikustest rahulikest käikudest on kujunenud omaette armas hetk, mis lubab meil justkui aja maha tõmmata ja lihtsalt rääkida. Tean, et mõnes peres on selleks koos õhtusöögiks laua taha istumine. Kuid meil kipub seda imeharva juhtuma. Me ikka sööme, aga tihtipeale erinevatel aegadel. Jõuan kõige hiljem koju ja enamasti on teised juba midagi hinge alla saanud, sest ees ootab karatetrenn, kuhu ei taheta just täiskõhuga minna. Õhtul teen pigem järgmiseks päevaks midagi valmis.
Samas tunnetan, kuidas nad on omamoodi uhked, et saavad ise metroosõiduga hakkama, kui näiteks Eesti Majja lähevad. Mul on hea meel, et nad ei hoia emme seelikusabast kinni. Eks nõnda me pea neid kasvatama, kuigi ega see siinses ühiskonnas samamoodi ei lähe nagu mina kunagi sirgusin ja kujutan ette, ikka paljudes Eesti kodudes muutumatult edasi käib. Ikka nii et juba esimeses klassis iseseisvalt üle teede ja kooli ning kui kuhugi mujale oli vaja minna, siis ikka ise. Ainult see üle tee minemine ei olnud alati väga lihtne, sest valgusfoor puudus minu kooliteel. Siis leidus vahel mõni lahke mammi, kelle süda heldis ning end appi pakkus :)
Mina jalutasin oma lapsega igal hommikul kooli. Ka siis kui ta õppis gümnaasiumi viimases klassis :D -K-
VastaKustutaNo mina olen end sellel teemal halliks möelnud :-) Mönikord vaatan,mis ümberringi toimub ja siis halan natuke, a la, kui mina veel väike olin. Aga samas elu ja olud ju muutuvad. No kasvöi see, et kui mina jala kooli läksin, siis oli rohkem kui poole vähem autosid. Jne. Meie lapsed tulevad ise koolist koju, ok, see on 2 minutit tulekut. Aga isegi see "iseseisvus" tuli neile emme pingutuse arvelt, sest see tee, mis ületada tuleb, on vastikult autoderohke.
VastaKustutaA mis emmega veedteud hommikutesse puutub, siis mäletan, et parim hetk päevas (no siis kui ma veel kodus pesitsesin) oli hommikusöök koos emmega. Ja kui mönikord ta ei viitsinud enam N-imat korda hommikusöögilauda istuda, siis oli hirmus nukker.
Ongi nii, et elu on muutunud. Eriti veel, kui tulla elama ühte suurlinna :) Siin on õnneks koolide lähedal asuvate ülesõidukohtade juurde pandud "valvurid", isegi kui seal valgusfoorid olemas on. Eks ma lugesin ka sõnad peale, et ainult sealt tohib üle minna, kuigi üldiselt on liikluskultuur siin olulisemalt parem kui Eestis ja tegelikult Euroopas.
VastaKustutaEks me vanematena olemegi need, kes loovad lastele mälestusi. Kujutan ette, et tüdrukud mäletavad veel vanas eas meie hommikusi jalutuskäike :)