18.02.12

Minu Kasahstan

Katri Kuus "Minu Kasahstan"
 
Kõigepealt pean ütlema, et minu-sarja raamatud maadest või kohtadest, mis kunagi nõukogude liidu osa, tekitavad omamoodi suuremat huvi. Muidugi on maailmas riike, mis minu jaoks pisut rohkem põnevamad (näiteks Island, Uus-Meremaa, Jaapan), kuid samal ajal ei saa kuidagi üle ega ümber tahtmisest teada saada pisut rohkem nendest paikadest, kus inimesed pidid elama Eesti moodi Moskva kontrolli all.

Kasahstani kohta mäletan koolipingis õpituna, et see on suur maalahmakas, pealinnaks Alma-Ata, ja ega palju tarka ma selle riigi kohta ei oskagi öelda. Kujutasin ette laie steppe, hiinapäraste näojoontega karjaseid oma imelikus riietuses. Kusagil mälusopis leiduvad teadmised volga-sakslaste küüditamisest nendele aladele. Üldine arvamine oli riigist, mis väga erinev ja üsna mahajäänud. Selline oli minu pilt enne Kasahstani-raamatu läbilugemist.

Mulle meeldis Katri Kuusi rahulik jutustamisstiil, tema tähelepanekud tavalisest elust ja tema positiivsus! Kuigi, nagu ta muuseas mainib, nägi ta alguses ainult negatiivset. Samas jääb ta ikkagi omamoodi kõrvaltvaatajaks ega proovi liiga palju peale suruda oma arvamust, kuidas asjad peaksid käima ja olema. Ma kujutan ette, et igaüks, kes on pidanud mujale elama asuma, on alguses tahestahtmata kõrvutanud pea kõike, millega nad uues riigis kokku puutuvad, sellega, mis neile oma kodust/kultuurist tuttav. Kas seda ka avatud mõtlemisega osatakse teha, on omaette küsimus... Minu meelest on Katril seda oskust. Mis jätab kogu raamatule mõnusa alatooni. Sest nii kerge on võtta negatiivset hoiakut ning mitte näha head või põhjusi, miks asjad on nii nagu nad on (see tähendab lihtsalt viriseda).

Kindlasti aitas tema suhtumise kujunemisele pikem viibimine Kasahstanis. Kolm aastat ei tarvitse ühe riigiga täielikult sina-peale saamiseks piisav, kuid lubab pisutki parema pildi tekkimist, eelarvamustest vabanemist. Ning viimaks tunnistab Katri, et on Kasahhimaasse lausa armunud, sest seal on küllalt palju, millest kinni haarata... kaunis loodus, tolerantsed inimesed... teisalt on seal ikka palju korruptsiooni ja suhtumist, mis paneb hambaid kiristama või vihastama.

Ma ei oska ette arvata oma suhtumist, kui oleksin sunnitud mõnda maailmanurka elama minema, millest väga ebamäärased teadmised või mis ehk pisut kõhedust tekitavad. Samas imetlen Katrit, kuidas ta pere kooshodimise nimel on tõenäoliselt nõus ka maailma otsa kolima. Noogutan innukalt kaasa, sest ei kujutaks ette elu, kus üks meie pereliikmetest elaks sadade-tuhandete kilomeetrite kaugusel. Lapsed peavad küll uues kohas kooli minema, kuid mida nooremad nad on, seda kergemini see läheb. Õnneks ei pea Katri tüdrukud täiesti venekeelsesse haridussüsteemi sukelduma. Kasahstanis on olemas koole, kus õppetöö inglisekeelne. Paistab, et seda sorti koolid pole olulised ajutiselt riiki elama-tööle tulnutele, vaid ka need, kel raha rohkem, panevad oma võsud sinna, lootes kindlustada nendele parema tuleviku. Mulle jäi huvitava faktina meelde, kuidas igal aastal saab hulk noori riiklikud stipendiumid välismaale õppimiseks. Minu esimene reaktsioon oli, et ega nad tagasi küll ei tule. Tegelikult... puha vale... pea kõik tulevad tagasi. Ühelt poolt oled mujal üks paljude seast, kui oma kodumaal oled tegija!

Katri räägib oma pere kohanemisest, tööst (inglisekeelses) lasteaias, kasahhi kommetest ja nimedest, kokkupuutest erinevate ametiasutustega ja ametnikega, uuest pealinnast, presidendist, keda enamus väga hindab ja kes väga kasahhimeelne, vene ja kasahhi keele suhtest, ja nii aina edasi. Saan teada, et tulpide ja õunte sünnimaaks on just need alad. Samas teeb üks kasahh, kes on Eestis külas käinud, üllatava märkuse selle kohta, kuidas Eestis õunad puude all mädanevad... ta oli arvanud, et seda juhtub ainult nende maal. Mina mäletan ikka aega, kui Eestis õunad kõik kenasti tallele pandi või kompotiks-mahlaks tehti. Imestasime paarkümmend aastat tagasi Rootsi kolides, kuidas seal aiad õunavaibaga kaetud olid... Aga paistab nii, et mida paremaks läheb elu, seda vähem vaevuvad inimesed aias kasvavate viljadega midagi ette võtma. Lihtsam on ju poest kõik koju tuua...

Katri pere kahest aastast saab kolm. Tõenäoliselt poleks seda nii kergelt juhtunud, kui maa ja elu seal poleks küllalt meeldinud. Olen vahel mõelnud, kas see on meil geenides (sellest ajast, kui me mööda ilma ringi rändasime), et teatud aja möödudes saab ümbrus tuttavaks ning koduseks ja elu võõras riigis/kohas polegi enam nii võimatu. Ning kui siis keegi teeks mõne negatiivse kommentaari sinu uue kodumaa kohta, tekib refleks seda maad kaitsta.

Kasahstan on maa, kus on hulgaliselt maavarasid, kus üldine areng aina positiivse poole liigub, kui kiiresti on omaette küsimus. Kuid need muutused, ehitamine, tähendab seda, et üha rohkem kaob kohti, mis inimasustusest puutumata. Mis pani mind mõtlema, kuidas minu praegusel kodumaal, Kanadal, on veel lahmakas maad, kus inimesi ei ela, või õieti pole seal elamiseks küllalt häid tingimusi. Aga kui kliima üha soojemaks läheb, siis kujutan ette, kuidas siingi rahvas hakkab rohkem põhja poole liikuma.

Katrile aitäh mõnusa lugemiselamuse eest! Selline kogemus hoopis teist sorti kultuurist on igale hindamatu väärtusega... Ja nüüd olen vaatamisjärjekorda seadnud Kasahstani filmi "Tulpan", mis esitati Oscari kandidaadiks aastal 2009 (ei pääsenud siiski esimese viie hulka, kuid oleks kindlasti huvitav vaadata peale Katri raamatu läbilugemist).

3 kommentaari:

  1. N2pukad on sees, Katri nimi ka valesti, ole hea, paranda 2ra.
    T2nan lugemast ja arvustamast!

    VastaKustuta
  2. Jah, tore küll muidugi, aga nagu autor lugejatega kohtudes ütles, tulid nad sealt lõpuks ära laste palvel. Muidu oleks ehk veel aastakese oldud. Et välismaalastest sõbrad olid "liikuvad" ja kohalikud lapsed liiga tõusiklikud. Seda arvestades võtab pisut kõhedaks.
    Raamat ise on tore, ainult see Borati-rõhutamine võtab nõutuks.

    VastaKustuta
  3. See laste pärast otsuste tegemine on mulle endale väga tuttav. Olime mõni aasta tagasi valmis oma lastega Eestisse tagsi tulema, ja siis sai selgeks, mida tähendab koolitee tüdrukutele siin ja mida Eestis... Pidime otsuse tegema ikka nii, et neil meie arusaamist järgi parem oleks. Ega nad vastu ei vaielnud ;)
    Borati on tõesti sisse toodud, ehk sellepärast et mõnele seostub Kasahstan ainult temaga... Õnneks pole seda liialt rõhutatud.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.