29.02.12

Kanada eesti noored: Am I Estonian?



Laupäeval toimus Tartu College's Kanada eesti noortele pühendatud näituse: Am I Estonian? avamine (loe siit täpsemalt). Suutsin välja meelitada Mari ja Kirke, kuigi Mari teatas, et olin puha vale infot sündmuse kohta jaganud :) Ta ootas kunstinäitust ja mitte väljapanekut kohalikest eesti juurtega noortest. Lisaks veel laulu ja kõnesid. Kuidas ma võisin neid nii alt vedada :D Aga tegelikult ei osanud mina ka oodata, mis tulemas oli. Ning minu meelest oli see kõik väga toredalt kokku pandud.

Kujutan ette, et väga vähesed jõuavad kaugelt Eestist seda imetlema tulla, sellepärast mõned näited ülalpool. Kõige vahvam on Tomi kaugelt sugulase mõtted, kus ta nimetab, et tema kanadalsest emast on saanud suurem eestlane kui ta pool-eestlasest isast ;) Ühelt poolt ma ei imesta. See on sama tunne ehk, kui laste koolis rahvuspäevadel, kui vaesed kanada juurtega noored ei saanud rääkida põnevatest kohtadest, kust nende vanemad pärit on!


Kogu asi sai aga alguse siin oma magistritööks materjali kogunud noore neiu Katre Viilverest. Lisaks üldisele küsitlusele, tegi ta mõned intervjuud kohalike noortega, millest sündisidki väljapanekud. Lisaks veel fotosid ja lühike filmike kogu asjast ning pilk tänapäeva noortele, kel mingi side Eestiga, sai ehk pisut selgemaks. Minu meelest pole kahtlustki, et ükskõik, kes on oma juured üles leidnud või enda jaoks neid tähtsaks peab, pole kahetsenud! Pigem oli publiku hulgas vähemalt üks, kes kahetses oma eesti keele mitteoskamist... aga teisalt rõõm, et ta ümber saalis istus samasuguse taustaga inimesi.


Rahvast oli päris palju koos, korraldajad pidid lausa pinke juurde tooma! Aga pole ju imestada, kui nii mitmedki noored kohale tulid. Pildil on sõbrannad, kes pisikesest peast ninapidi koos olnud. Kolm vasakpoolset umbes kuuajaliste vahedega kõik 16sed :) Nii kenasti võib vahel lapsesündi planeerida ;) Kas nad on eestlased? Kui võimalus see uhkelt välja hüüda, siis alati ;)


Mul ei olnud taas kord kavas filmida, aga otsustasin ühtäkki, miks mitte. Laulab sopran Kristiina Agur, kes praegu küll veel koolipingis, kuid unistab ühel päeval Estonia lavalaudadel esinemisest. Kas pole huvitav, kuidas eestlased Eestis vaatavad unistavalt laia maailma poole ja siin on üks neiu, kes ei ütleks ära võimalusest oma esiisade maale minna :) Lisaks veel katkend Anneliis Põldre kõnest, see on inglise keeles, kuna publiku hulgas oli neid, kelle jaoks eesti keel eksootika.

3 kommentaari:

  1. Selliseid lugusid lugedes on alati kahju, et ise juba pikemat aega Eestist ära tahan.

    VastaKustuta
  2. Millegipärast "avanevad" kaugel elades silmad mahajäänu suhtes... Vahel ma mõtlen, et kõik, kellel kihk sees, peakski mõneks ajaks eemale minema, tegema endale selgeks, mis tegelikult tähtis. Muidugi on alati neid, kes teadlikult möödunule selja keeravad ning kunagi oma otsust ei kahetse, kuid enamasti jääb lahkunutesse kripeldama igatsus ning lõpuks tekib ka arusaam, et ega see elu ühel või teisel pool ole parem ega halvem. Aga see on ainult puhas jutt ja teooria, millest enne aru ei saa, kui ise selle läbi teed.

    VastaKustuta
  3. Täiesti nõus :)

    Kui Eestis elades püüad kuidagi Maslow püramiidi alumiselt astmelt mitte maha libiseda, siis mujal, kus töö eest reeglina ka palka makstakse ja elementaarvajadused on küllalt rahuldatud, tulevad mängu juba muud vajadused. Nende hulgas sotsiaalse kuuluvuse vajadus, mis võib nii väikse rahva korral tähendada igatsust sellesama Eesti ja eestlaste järele, kust majanduspõgenikuna mõni aeg tagasi ära mindi.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.