27.02.12

Rahvatants Torontos

Riputan üles lühikese video eelmise postituse jätkuks. Esineb Toronto rahvatantsurühm Kungla, mis on iseenesest juba väga pikka aega eksisteerinud, kuigi olnud viimased aastad varjusurmas. Nüüd on noored sellele uuesti tuule alla puhunud ning õpetavad isegi mudilastele lasteaias rahvatantsu. Toronto Eesti Koolis on ka alati rahvatantsu õpetatud, kuigi rohkem kõigi lõbuks (ja mõne jaoks ka tüütu kohustusena, nagu näiteks minu Mari). Aga sealt on kindlasti pärit pisik, mis pani hakkajad poisid-tüdrukud uuesti koos kokku tulema. Nii tore! Mis paneb mind mõtlema... kui paljudes Eesti koolides rahvatants õppeainena sees on :)

Samas on huvitav, kuidas mulle esinemise ajal jäid silma mõned tantsijad. Ja pole ime, nad on juba pisikesest peale Eestis tantsuga tegelenud. Üks neiu on näiteks 15 aastat Sõlekeses tantsinud. Lihtsalt vaatasin teda ja meenutasin oma rahvatantsu aegu, kui ma keskkooli tüdrukute grupis tantsisin (ja läbi katsete isegi tantsupeole pääsesime) ning aasta Tartu Ülikoolis Tiiveli käe all vastu pidasin (mis sest et sinna kandideerides esimeste seas välja valitud olin, lihtsalt kauem ei suutnud, sest olin liiga õrna hingega ;) Aga mäletan, kuidas tantsuõpetajad meil kogu aeg turjal olid, kuidas oma keha hoida, käed puusale panna, kui kõrgele jalga tõsta varvas püsti või väljasirutatud olekus, kuidas jalg teise sääre vastu üles tõsta jne jne. Kui olin varem rahvatantsu vaadanud, ei osanud sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörata :) Nüüd olen rahulikult pealtvaataja rollis ja kunagine kihk ise ka jalga keerutama minna, on kuhugi oma rada kõndima läinud. Oh, seda mugavust küll!

8 kommentaari:

  1. Tiivel on olnud minu kunstiõpetaja koolis! Ausalt öeldes ei tea ma kohutavamat õpetajat, tudengid tantsutrennis vast veel pidasid vastu aga tema kombel koolis algklasside lapsi kraest ja juustest tirida, igal moel mõnitada ja karjuda ei olnud küll mingit õigustust.
    paar aastat tagasi tegin temaga tantsupeoga seoses intervjuu ja küsisin, kas ta mäletab, kui väga teda lapsed koolis kartsid. Tema kergitas kulme - mis? ei saa olla, mis te nüüd, kindlasti mitte...

    VastaKustuta
  2. Kujutan väga hästi Tiivelit just nii käitumas... ma ei mäleta teda just füüsiliselt kedagi karistamas, aga karjuda ja mõnitada oskas ta perfektselt. Ma ei tea, miks inimesed küll nii peavad käituma. Ilmselt tundus see talle väga loomulikuna (ning ega tol ajal ei tohtinud ju õpetaja vastu midagi öelda), teisalt olen lugenud, et vanemast peast pidid mehed malbemaks muutuma :) Ehk sellepärast ei mäletagi ta enam aastatetaguseid tegusid.

    VastaKustuta
  3. Ma ei ole mitte kunagi rahvatantsu tantsinud ja mulle on jaanud mulje, et see on puhas r66m ja lust ja et k6ik need sammud tulevad justkui iseenesest. Tuleb valja, et taiest vale arusaam. Ma vaga loodan, et sellise suhtumisega tantsu6petajaid, nagu see Tiivel (kes on ju vaga kuulus tegelane) enam pole. Tants peaks ikka ju r66mus tegevus olema. Vaatasin Londonis peetud Eesti Vabariigi aastapaeva konterdil rahvatantsuryhma esinemist ja tuli selline tunne, et ehk v6iks isegi kunagi seda proovida. Tantsuga olen tegelenud mitme kandi pealt pool elu, aga vot rahvatants on jah minust kuidagi mooda lainud.

    Tervitused lillelisest Londonist,
    Eva

    VastaKustuta
  4. Mul on kuri kahtlus, et omal ajal, kui rahvatants meie rahva hulgas tavaline meelelahutus külapillimehe saatel, ei pööranud keegi tähelepanu, kui täpselt iga samm astuti ja tehti :) See on kindlasti uuema aja mood, kui meil tantsupeod pihta hakkasid ja tantsuõpetajad välja kerkisid. Muidugi on kena vaadata, kui kõik joonlaua järgi, aga samas on palju toredam jälgida neid, kes tantsimisest niisama rõõmu tunnevad. See rõõm kandub ka pealtvaatajatesse!
    Mulle meeldis väga rahvatants, ja soovitan kindlasti kõigile, kel natukenegi huvi! Kes teab, ehk jõuan veel kunagi vanaemade gruppi tantsima ;)

    VastaKustuta
  5. Mina mäletan oma lapsepõlvest seda, et mida kurjem tantsuõpetaja oli, seda rohkem ühte sammu rühm tantsides astus. :)
    Ausalt öeldes, ma ei mäletagi eriti täntsuõpetajaid kes ei oleks karjunud, paika lükanud või sapist märkust teinud. Kahjuks. :(
    Aga sellegipoolest mulle väga rahvatans meeldib ja läheksin iga kell uuesti tantsima kui mu mees nõus oleks kaasa tulema.

    VastaKustuta
  6. Õnneks oli meie keskkooliaegne tantsuõpetaja hoopis teistsugune. Temaga oli nii mõnus ja lausa rõõm õppida, ning ju ta tegi siis hea töö, et me ikka konkursitelt edasi pääsesime. Ehk sellepärast mõjuski Tiiveli karjumine nii masendavalt. Oleks ma juba sellega varem harjunud olnud, siis ehk oleks ka ülikooli lõpuni rahvatantsu edasi teinud. Sest siis oleks selline suhtumine ju loomulikuna tundunud.
    Aga samas... kuidas see Nukitsamehe laul käiski... "vitsata..." ja "headest lastest" ;)

    VastaKustuta
  7. Mina tantsisin tollal Põllumajandusülikooli rühmas ja tundus, et just meie rühma juht oli väga kuri... Mäletan siiani repliiki: 'Tõstke käed rinna kõrgusele. No kui teil seal midagi pole, pange pross, siis teate kus asub rind!'
    Minu meelest oligi tol ajal selline arusaam - õige treener pidigi karjuma. Praegugi, laps käib mul jalgpallis ja võistlusel kuuleb igasugust lektüüri, eriti vene treenerite suust. Tulemuste saavutamiseks on kõik vahendid head, ütlevad.

    VastaKustuta
  8. See vene treenerite oskus külavata oma hoolealused parimate vene vandesõnade näidetega üle, on meeles ühelt suurvõistluselt, kui üks treener oma naiskonna kohe korralikult läbi võttis. Ma ei tea, kas see oligi telejaama soov demonstreerida nende sõnakust, või nad ei saanud lihtsalt aru, millest täpselt jutt käib ;)

    Eks neid selle koolkonna treenereid satu siia ka, ning oh, siis neid vaeseid lapsi... kanadalastest mammad-papad võtavad nad kiiresti treeningutelt ära või esitavad kaebusi. Tegelikult usun mina ikka heasse sõnasse rohkem kui karjumisse. Kas alati peabki kõik olema viimase peal või ainult kuldmedalitele. Nii kaob ära rõõm trenni teha. Ja kas see polegi ju kõige tähtsam? Kõik ei saa ju eliiti kuuluda!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.