Eestis 2

Mõned pildid vanalinnast, kus sattusime Raekoja platsil toimuvale laadale ning esinemistele (vist eri Eesti nurkade päevad). Neeme Lalli ateljeesse pidime Mari nõudmisel minema. Sealt ei saanud ta seegi kord ühe väikese maalita lahkuda. Õnneks mahtus ikka kohvrisse :) Kurb on ainult see, et mõnele ei meeldi sugugi, kuidas ta end seal oma tänaval end reklaamib. Aga kuidas sa end müüd, kui uks oleks lukus. Näiteks ei astunud me just sellepärast ühte ateljeesse, et pidime kella helistama ukse taga (tundus liiga tülikas ning kuidagi võõrasse kottu tungimisena). Lahtised uksed kutsuvad ikka rohkem sisse astuma! Neeme Lalli pilte imetledes, teatas Mari, et tal tekib neid vaadates kohe tahtmine ise pintsel kätte haarata. Vestlesime vaikselt Mariga kui kunstnik ise välja astus ning mulle otsa vaadates ütles: "Ma olen sind enne näinud!" - "Oled küll! Umbes kaks aastat tagasi!" Tegelikult olin väga üllatunud, et ta mind üldse mäletas :) Kui ta siis suuremaks kasvanud Mari veel üle vaatas, kinnitades, et teda on raskem ära tunda, tuli talle meelde neiu omapärase mustriga t-särk. Ajasime veel niisama juttu, muuhulgas ka sellest, miks Eestis on ikkagi hea elada ja kuidas kahe maa vahel kõõludes inimesed omamoodi lõhestatud on, sest südame küljes on sünnimaa ja tuttav-kodune on viimaks ka uus maa. Kas sellisena saabki kunagi täiesti õnnelik olla ühel või teiselpool eldades...

Mustapeade maja oli külastajatele lahti, kuigi ega seal just eriti palju vaadata ei olnud. Kenasti korda tehtud ruumid, kus võib kontserti anda või pidu pidada.
 
Loomulikult ei saanud käimata jätta Nõmmel seikluspargis. See on meie tublide kõndijate jaoks ju jalutustee kaugusel. Siin piltidel on minu õe tütrpoeg ja Kanadast laste hea sõber Mihkel (kellest ka Postimehes juttu oli :) Läksime sel korral peale seiklemist Nõmme sõõrikukohvikusse, aga kuna mul polnud just täpset arusaama, kuidas sinna kõige parem minna, siis võtsin suuna enam-vähem õiges suunas ning vedasin lapsed mööda sissekäidud radasid enda sabas üle mägede ja küngaste ning läbi metsatukkade, suusahüppemägede jalamilt mööda (kus ma viimasel hetkel aru sain, et kohapeal käis treening). Mingil hetkel meenus, et telefonil on mul GPS ja siis selle järgi jõudsime küll nii otse kohale kui veel sai. Ainult millegipärast ei olnud noored sellisest seiklusest väga vaimustuses :D Ma ei tea, mida nad kartsid, et ma neid kusagile sügavasse metsa viin, kust enam väljapääsu ei leia või suuri ja väikeseid koletisi, kes neid parvedes ründavad. Ainult Mihkel arvas, et põnev oli.

Kuna sel korral saime ka parasjagu vihma, siis ostsime endale kõigile vihmavarjud. Eriti meeldisid Pilved all varjud, mis pealt mustad ja alt kenasti pilvedega kaetud. Ega ma poleks neid osanud otsida, kui õde poleks näidanud. Tellisin siis endale ja Kirkele, oleme meie pere kõige suuremad selle seeria fännid :) Kuna polnud kindel, kuidas vihmavarjusid lennukis transportida ja eks Eestiski ole ju neid vaja, siis jätsime kõik meie tagasitulekut ootama. Kasutasime neid muul ajal akendest sisse särava päikese kaitseks. Võimatu oli muidu arvuti taga istuda. Aga järgmiseks korraks on meil akendel olemas pimendavad rulood. Käisime õega ja Mariga neid tellimas. Õe tütrepoeg arvas küll ühtede kohta, et need näevad välja nagu kartulikotid. Las näevad, minu meelest olid need kartulikotid väga ilusad :) 

Nõmme turul käisin ühel päeval omapäi. Just kõige palavamal päeval :) Eriti meeldis juustuäri, kus lahke poepidaja igat sorti juustu maitsta andis, täpselt nagu siin mõnes väikeses juustupoes. Kuidas sa muidu juustu ostad, kui maitset ei tea. Võtsin siis killukese nõgesejuustu ja kitseläätse juustu (oli vist kitse) ja ühte suitsujuustu. Kuna teadsin, et ma üksi selliseid delikatesse söön, siis piirdusin väikeste kogustega. Turult sai veel kukeseeni kaasa ostetud. Nõmme turg on väga ilusaks tehtud! Viimati käisin seal küll nõuka ajal :) Nii et peab ju ilusam olema!