Eestis

Eestist oleme juba tegelikult tagasi pea kaks nädalat, nii et täielikult siinse aja peal. Blogist olen end üsna eemale hoidnud, Eestis lihtsalt nautisin sealset olemist ja ei kippunud tüdrukutega vaidlema arvuti kasutusõiguse üle. Ainult emaile kontrollisin telefonil. Sain paljude toredate inimestega kokku, kuigi oleks tahtnud palju rohkem teid seal näha... Liiga lühike on see kolmenädalane olek, eriti kui nii kaugele ja nii kalli piletiga lennata. Emagi ole väga pettunud, kui kiiresti juba ära lähen... ja ega tema nooremaks ei lähe. Me ei ela ju nii lähedal, et teda kasvõi iga nädal korra näha või vajadusel abiks olla... Aga see polnud minu valik ning ma ei hakka laskuma põhjustesse, miks ma enam ei saa võtta pikemat puhkust, kuigi mul seda võtta on. Muidu lähen väga kurjaks ja mulle ei meeldi kuri olla. Räägin parem kenamatest asjadest.
 
Nagu sellest et minu meelest läheb Eesti aina kaunimaks! Ja inimesed aina sõbralikumaks! Lihtsalt fantastiline! Eriti rõõmustasin Tallinna ja ümbruse rattateede üle, mida mööda võis mind küll kõndimas näha, sest olen rattata, kuid otsutasin selle vea järgmiseks korraks parandada. Hankisin lausa rattateede kaardi. Nüüd peame kaaluma poolt ja vastu, kas ostame ratta siit ja võtame lisamaksu eest lennukile kaasa või jääb see ost Eestisse. Eks jõua veel otsustada.

Marist oli mul seekorda fanatstiline kaaslane, kellega me koos linnas ringi kolasime. Käisime ka mõnes muuseumis, kaasa arvatud Eesti Panga omas, kus Mari ametniku koha ühe laua taga sisse võttis. Solarise keskuses piilusime Apollo raamatupoe juures läbi kitsaste akende ruumi, milles tumedate varjudena kaamerad peidus, kuid kus saadetakse eetrisse Ringvaate saadet, mille suureks fänniks olen hakanud (ei jõua sügist lausa ära oodata :). Viru keskuse raamatupoes sain viimaks ka Epp Petronele silmast silma tere öelda. Seal toimus parasjagu "Minu Suriname" esitus. Sõõrikukohviku leidsime Narva maanteel, lapsed said üle tee asuvast ametihoonest oma Eesti passid ja ID-kaardid kätte. Ammu kehtivuse kaotanud passid olid veel lausa beebipiltidega. Vahepeal polnud me neid uuendanud. Aga kes teab, mis neidudel pähe võib tulla. Ehk seavad peale kooli lõpetamist sammud Eesti poole :)

Armas naabriproua vedas meid (kõige noorema kergele protestile vaatamata) kontserdile, mis toimus Padise lähedal asuvas Kallaste turismitalus. Tema vanem poeg on juhtumisi peretütre kavaleriks ning lööb innukalt kaasa talu toimetustes. Kuulasime Lenna ja Tafenau ühiskontserti, mis sinna metsakaldale ehitatud lavale imekenasti sobis. Minge ka kaema, kui mõni kontsert jälle toimub. Koha peal pakuti lausa juua ja süüa ning vaheajal võis talumaadel ringi jalutada ning taluloomi imetleda, armast kiisupoega ja suurt pisut laisa olemisega majavalvurit. Isegi kitsekesed lippasid seal ringi.

Siia lõppu veel mõned pidid Vantaa lennujaamast, kus jälgisin lennukite maandumist. Ma ei jõudnud ära imestada, kui tihedalt neid sinna saabus! Arvestades, et ega see lennujaam just kõige suuremate killast pole, siis ma ei kujuta ette, mis näites New Yorgis või isegi Torontos toimub.

Eesti juttu ja pilte jätkub mul veel mõneks ajaks ;) Nii et kannatust.